tükk, paarisrakend. Ja nüüd, kui ma seisan, silmad punetamas ja ise viinauimas, aluspüksid jalas, oma lapsepõlve magamistoa akna all hommikutühja skvääri kohal, mõtted segaduses ja seletamatu äng mind valdamas, imestan ma, millal täpselt oli see hetk, mil ma olin katastroofilise tähelepanematuse tõttu pillanud käest oma elu kullatud karika ja lasknud sellel kildudeks puruneda.
Ma läksin paljajalu ja hädiselt trepist alla ja kööki ning toetusin, silmad valutamas ja hirmutav surve peas, vastu lauda. Kolmveerandi jagu tühjaks joodud viskipudel seisis üksi laual, õlajoon otsekui rõhutatult etteheitev. Päikesevalguses oli see ruum nagu valev pingul telk, mida hoidsid kinni valgusetikud, mis peegeldusid paljudes nurkades, pudelikorgil, määrdunud klaasiserval, talumatult valusalt helkival noateral. Mida olin ma Quirke’ile öelnud? Mulle meenus, et olin kirjeldanud ööd, mil see loom mind maanteel peatuma sundis ja ma mõistsin, et pean tulema tagasi ja siin elama. Ma olin jutustanud talle oma unenäo lapsepõlve lihavõttepüha hommikust, olin isegi kirjeldanud plastmassist kana ning küsinud, kas ta teab, mis vahe on tibul ja kanal. Seda viimast keerulist küsimust kaalus ta ilma tulemusteta tõsiselt pika hetke. Siis kuulsin ma ennast rääkimas talle neist pärastlõunatest, mil ma hiilisin üksi äärelinnakinodesse nutma. Viski lõõgastava mõju all valgus see kõik minust välja, see oli nagu teine versioon neist seletamatu kurbuse tormidest, mida ma seal niiskes pimeduses, nende suurte virvendavate ekraanide all kössitades olin üle elanud. Ja nüüd seisin ma hommiku halastamatus valguses kaldu vastu lauda, silmad kõvasti kinni, ning tundsin, kuidas ma hakkasin üleni kuumama abitust häbist, mille tekitas minus mõte sellest välja pahvatatud pihtimusest.
Telefon hakkas kilama ja ehmatas mind. Ma ei teadnudki, et see oli ikka veel ühendatud. Pärast ärevat otsimist leidsin ma selle esikust vana, väljavõetud sisemusega diivani tagant. See oli vanamoodne bakeliidist mudel, torus oli mingi hõimukunstieseme luist raskust ning see oleks otsekui olnud vormitud ja lihvitud pika ja mõrtsukaliku kasutusega. Mul läks hetk aeg, enne kui ma tundsin ära Lydia hääle. Ma kuulsin ta kuiva naeru.
„Kas sa oled meid juba unustanud?” küsis ta.
„Ma ei teadnud, et telefon ikka alles töötab.”
„Noh, töötab küll.” Hingamispausi vaikus. „Ja kuidas siis üksiklasel läheb?”
„Pohmelus.” Ma nägin kööki, ühes aknaruudus oli viga ning kui ma pead imekergelt liigutasin, näis üks puu aias lainetavat, otsekui peegelduks see vee alt. „Ma jõin Quirke’iga,” ütlesin ma.
„Millega?”
„Quirke’iga. Meie niinimetatud majavalvuriga.”
„On ta valvanud tõesti.”
„Ta tõi kaasa pudeli viskit.”
„Et sind su uude ellu lähetada. Kas ta lõi selle vastu su pead puruks?”
Ma nägin vaimusilmas seda pilti, hommikuvalgus nagu raske, kahvatu gaas ja Lydia seismas suure vana hämara mereäärse maja elutoas, mis oli olnud osa isalt saadud pärandist, telefonitoru õla ja lõua vahele surutud – trikk, mida mina pole kunagi selgeks suutnud saada – ja rääkimas viltu sellesse, otsekui oleks see unine imik, keda ta vastu nägu hoiab. On tunda mere soolast lõhna, kostab kajakate kauge kisa. See kõik näis nii selge, aga ometi nii kauge, et see oleks võinud olla nägemus elust mõnel teisel planeedil, kujuteldamatult kaugel sellest siin ning ometi sellesarnane kõigis üksikasjades.
„Cass helistas jälle,” ütles Lydia.
„Ah nii?” Ma istusin aeglaselt diivanile, vajusin nii madalale, et lõug peaaegu puudutas põlvi, ning diivani jõhvsisikond valgus all välja ja kõdistas mu paljaid pahkluid.
„Tal on sulle üllatus.”
Lydia napp naer oli otsekui õhkamine.
„Noo?”
„Sa hämmastud.”
Kahtlemata hämmastun, Cassi üllatus on hirmuäratav väljavaade. Puu köögiakna vigase ruudu taga lainetas. Lydia laskis kuuldavale häälitsuse, mis kõlas minu kohkumuseks nuuksena, ning kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääl etteheitvalt kähe. „Minu meelest peaksid sa koju tulema,” ütles ta. „Minu meelest peaksid sa siin olema, kui ta koju jõuab.” Selle peale ei olnud mul midagi öelda. Mulle meenus päev, mil mu tütar sündis. Ta kargas maailma, see määrdunud ja raevukas väike lõhekala, ja kandis endaga kaasas terveid põlvkondi. Ma ei olnud valmis nii paljudeks sarnasusteks. Ta oli mu ema ja isa ning Lydia isa ja surnud ema ning Lydia ise ja terve hulk viirastuslikke esivanemaid, kes kõik tunglesid selles tillukeses, hingamisvaevast moondunud näos nagu lahkuva pagulaste laeva illuminaatoris. Ma olin sünnituse juures – oo jaa, ma olin väga edumeelne, tegelesin igasuguste asjadega, muidugi oli see lihtsalt järjekordne etendus, sisimas värisesin ma selle verise vaatemängu ees. Selleks ajaks, kui laps sündis, olin ma juhmistunud ega teadnud, kuhu poole pöörata. Nad panid lapse mulle sülle, enne kui nad olid ta isegi puhtaks pesnud. Kui kerge ta oli, aga ometi – milline koorem. Üks veriste roheliste kummisäärikutega arst ütles mulle midagi, aga ma ei saanud temast aru – õed olid kärmed ja endaga rahul. Kui nad Cassi minu sülest ära tõstsid, näis mulle, et ma kuulen, kuidas katkeb tininal nabanöör, see, mille ma olin endast välja viiranud. Me viisime ta koju korvis nagu mingi kallihinnalise sisseostu, mille pakendi avamist me kärsitult ootasime. Oli talv ning õhus oli kõrgmäestiku kargust. Mulle meenub kahkjas päikesevalgus parklas – Lydia pilgutas silmi nagu vangikoopast üles toodud vang –, haigla tagant kõrgetelt küngastelt puhus külm, värske ja lõhnav tuuleõhk ning lapsest polnud näha muud kui ebamäärane roosa laik atlassteki kohal. Kui me temaga koju jõudsime, ei olnud meil tema jaoks voodit ning me pidime panema ta meie magamistoa kõrge kummuti lahtitõmmatud alumisse sahtlisse. Ma ei saanud õieti magadagi, kartes, et tõusen öösel üles, unustan, et ta on seal, ja lükkan sahtli kinni. Mööduvate autode tulede vesise valguse kolmnurgad avanesid laes ning voltisid end uuesti kenasti kokku, kukkudes nagu daamide lehvikud sahtlisse, kus Cass magas. Me kutsusime teda hüüdnimega, mis see oli? Vist siil, jah, oligi siil, sellepärast, et ta nohises niimoodi tasakesi. Minu mälestustes helged ja süütuilmelised päevad, kuigi tormipilved kogunesid juba silmapiiri taga.
„Ma vist räägin siin iseendaga,” lausus Lydia pineva ja ärritunud ohkega.
Ma lasksin silmadel kinni vajuda ja tundsin, kuidas põletikuliste laugude servad kuumavalt kokku puutuvad. Mu pea valutas.
„Millal ta saabub?” küsisin ma.
„Oh, ta muidugi ei ütle – see oleks liiga lihtne,” Lydia hääl omandab alati pahase tooni, kui ta räägib meie raske iseloomuga tütrest. „Tõenäoliselt ilmub ta lihtsalt ühel päeval ootamatult.”
Järgnes taas vaikus, milles ma kuulsin omaenda hingamise kahinat telefonitorus. Ma avasin silmad ja vaatasin uuesti kööki. Kõigepealt rabas mind seal silmatud kujutise, nägemuse, hallutsinatsiooni juures – ma ei oleks teadnud, kuidas seda nimetada, kui mulle oleks pähe tulnud seda üldse kuidagi nimetada – selle tavalisus: pikk noor naine, kes pöördub pliidi juurest eemale, ulatades nagu midagi kellelegi, kes näib olevat istuv laps. Ma asetasin telefonitoru aeglaselt diivani käetoele. Polnud kuulda midagi peale nõrga, väga nõrga sisina, mis ei pruukinud olla midagi muud kui minu enda vere, lümfi, vaevaliselt töötavate organite tekitatud vaikne kahin mu kõrvus. Mulle anti ainult see vilksamisi nähtud kujutis – naine, kui see ikka oli naine, pöördub, käsi sirutub, laps on liikumatu, kui see ikka on laps – ja siis see kadus. Ma pigistasin valusad silmad uuesti kinni, püüdes seda kujutist alal hoida. See kõik oli seletamatul kombel valulevalt tuttav.
Ma läksin vaikselt kööki, seisatasin ja vaatasin ringi. Seal
