vett. Ülakorrusele polnud ma julgenud veel minna.
„Cass võttis ühendust,” lausus Lydia mulle otsa vaatamata ning käänas pungil kilekotil kaela kahekorra.
Ma tundsin tavalist pitsitust rinnus. Cass on mu tütar. Ta elab välismaal.
„Ah soo?” pakkusin ma ettevaatlikult.
„Ta ütleb, et ta tuleb koju.”
„Harpüiad kogunevad, mis?” Ma ütlesin seda enda meelest kergel toonil, aga Lydia otsmik tõmbus punaseks. „Harpazein,” lisasin ma kiirustades, „haarama. See tähendab kreeka keeles.” Mängisin vana norivat professorit, kes on eemalolev, aga lahke – kui oled kimbatuses, siis tegutse.
„Tema on muidugi sinu poolt,” ütles Lydia.
Ma läksin tema järel elutuppa. Suured tumedad kogukad mööblitükid seisid sünge toa hämaruses tusaselt valveseisangus nagu peaaegu elusolendid. Lydia astus akna juurde ja läitis sigareti. Ta kandis oma õrnade kahvatute pikkade jalgade otsas karmiinpunaseid sametist tuhvleid, mis viisid mõtted Araabiale. Ma imestan, mõeldes, et kunagi oli aeg, mil ma oleks heitnud tema ette liivale näoli ning katnud need araabia jalad suudluste, hellituste ja jumaldavate, abitute pisaratega.
„Ma ei teadnudki, et on olemas mingid pooled,” vastasin ma liiga süütult.
Lydia naeris valjusti ja külmalt.
„Oh jah,” ütles ta, „sina ei tea ju midagi.” Ta pöördus, tuhasinine sigaretisuits mähkus ümber ta pea, aknasse tema taga tungis aia ähvardav rohelus ning selle vahelt paistis lapike õrna suvist taevasina. Selles valguses oli hall kahl ta juustes rabav, voogav ja särav. Ühe meie tüli ajal nimetas ta mind musta südamega lurjuseks ning ma kogesin selle toreda väikese meelituse peale sooja tundevõbinat – vaat niisugune musta südamega lurjus ma olengi. Nüüd vaatas ta mind hetke vaikides ja raputas aeglaselt pead. „Jah,” ütles ta jälle kibedalt ja väsinult ohates, „sina ei tea midagi.”
Saabus hetk, mida ma olin ühtaegu kärsitult oodanud ja peljanud – hetk, mil tal polnud teha enam midagi muud peale äramineku. Me viivlesime kõnniteel välisukse juures õhtupooliku piimjas valguses, koos, aga ometi juba lahus. Kusagilt ei kostnud mingit inimhäält, nagu oleksid kõik teised maailmas kuhugi ära läinud (kuidas saan ma siia jääda?). Siis kihutas üle väljaku auto ja möödus meist, juht vahtis meid korraks otsekui vihase imestusega. Vaikus pöördus tagasi. Ma tõstsin käe ja puudutasin õhku Lydia õla juures.
„Jah, olgu peale,” ütles ta, „ma lähen.”
Ta silmad hakkasid läikima, ta istus kummardudes autosse ja tõmbas ukse kinni. Kummid libisesid, kui ta minema sõitis. Kui ma viimane kord tema poole vaatasin, kummardus ta rooli kohale, üks sõrmenukk silma surutud. Ma pöördusin tagasi maja poole. Cass, mõtlesin ma. Nüüd Cass.
Vaja teha, vaja teha. Paigutada kööki toiduvarud, seada paika raamatud, raamitud fotod, õnnetoov küülikukäpp. Liiga kiiresti sai kõik tehtud. Ülakorrusele minemist polnud võimalik enam vältida. Ma läksin mornilt trepist üles, nagu oleksin tõusnud minevikku endasse ning aastad rõhusid mind, nagu oleks atmosfäär järsku raskem. Siin ongi skvääripoolne tuba, mis oli kunagi minu oma. Alexi tuba. Tolm, hallituslõhn ja lindude väljaheited toas aknalaual, kus linnud olid katkisest aknaruudust tuppa pääsenud. See on kummaline, kuidas kunagi nii lähedased paigad võivad aja tolmukorra all neutraalseks muutuda. Kõigepealt toimub pehme äratundmise plahvatus ning hetkeks tuksleb objekt äkilises ainulaadsuse tajus – see tool, see kole pilt –, siis korrastab kõik ennast üksluiselt tuttavaks, tuntud maailma osadeks. Tundus, nagu oleks kõik seal toas mulle pahuras vastuseisus selja keeranud, pööranud end ära mu soovimatust tagasitulekust. Ma viivitasin hetke, aga ei tundnud midagi muud peale raske tühjuse, otsekui oleksin ma hinge kinni hoidnud – ja võib-olla olingi –, pöördusin siis, läksin trepist alla teisele korrusele ja astusin seal suurde tagumisse magamistuppa. Väljas oli veel valge. Ma seisin kõrge akna all, kus ma olin eelmisel päeval näinud oma mitte-naist mitte-seismas, ja vaatasin väljas seda, mida tema oli mitte-näinud – aeda, mis kasvas üle ebamäärasteks väljadeks, siis tuli korratu puudetukk ning selle taga, seal, kus maailm viltu kaldus, üks miniatuurse liikumatu lehmakarjaga kõrgem aas ja kõige kaugemal olid silmapiiri ääristavad mäed, tuhmsinised ja lamedad taeva taustal, kus päike pilvekuhjade taga õhu kahkjalt liikuma pani. Kui ma olin kogu väljas avaneva ammendanud, pöörasin pilgu tuppa sisse – kõrge lagi, vasknuppudega ja lohkuvajunud voodi, koiaukudega öökapp, üksik solvunud ilmega ja painutatud puidust tool. Lillemustriga linoleumil – kolm kuivanud vere varjundit – oli voodi kõrval kulunud laik, kus mu ema kunagi, ühel pikal ööl teise järel, surra üritades alla andmata sammus. Ma ei tundnud midagi. Kas ma üldse olin seal? Tundus, nagu haihtuksin ma silmitsi nende märkidega, lohuga madratsis, kulunud linoleumiga, nii et aknast sissevaataja enam õieti ei näekski mind, pelka viirastust.
Ka siin oli sissetungija jälgi – keegi oli maganud mu ema voodis. Solvumine lahvatas korraks ja hääbus siis: miks ei peaks mõni Kuldkihar asetama oma väsinud pea sinna, kuhu mu vaene ema oma pead enam kunagi ei pane?
Nooruses meeldis mulle niimoodi mööda maja ringi hulkuda. Õhtupoolikud olid mu lemmikaeg, toas veedetud õhtupoolikutes oli midagi erilist, mingi hõllanduslikkus, unelev kaugus, ühtaegu rahulik ja ärevusttekitav tunne, otsekui oleks ümberringi piiritu õhk. Kõikjal olid varjatud ended. Mu tähelepanu paelus miski, ükskõik mis – ämblikuvõrk, niiskuselaik seinal, sahtlit vooderdava vana ajalehe tükk, kõrvaleheidetud pehmes köites raamat –, ning ma võisin peatuda ja seista, vahtides seda kaua liikumatult, süvenenult, millestki mõtlemata. Mu emal olid majulised, kontoriametnikud ja sekretärid, kooliõpetajad ja proovireisijad. Nemad, nende varglikud ja mingil moel valusad rendielud paelusid mind. Elades paigas, mis ei saanud olla kodu, olid nad nagu näitlejad, kes on sunnitud mängima iseennast. Kui keegi neist välja kolis, lipsasin ma tühjaks jäänud tuppa ja hingasin selle summutatud tähelepanelikku õhku, pöörasin asju ümber, suskisin nurkades, sorisin sahtlites ja mõistatuslikult õhuta kappides usinalt nagu juhtlõngu otsiv detektiiv. Ja oh millise mahajäetud süüdistusmaterjalini ma jõudsin: jubedalt irvitav valehammaste komplekt, paar aluspükse, mis oli verest kõva ja rabe, nõutukstegev kaadervärk, mis nägi välja nagu punasest kummist, turritavate torude ja otsakutega torupilli lõõts, ning mis kõige parem, riidekapi kõige ülemise riiuli tagumisse otsa lükatud kinni pitseeritud ja kollakat vedelikku täis purk, milles hõljus konserveeritud konn, mustav suu avali nagu lõikehaav, läbipaistvad varbad laiali ja õrnalt vastu selle haua häguseid klaasseinu surutud…
Anaglüpt! Nii nimetati vanamoodsat tapeeti, mis oli jäik kollakaks tõmbunud valge värvi kihtidest, millega on kaetud maja kõik teised seinad paneelikõrguseni. Huvitav, kas seda ikka veel toodetakse? Anaglüpt. Ma otsisin terve pärastlõuna seda nime ja leidsin nüüd. Miks glüpt, aga mitte glüüf? Nõnda, ütlesin ma endale, ongi mulle mu püsikindla hääbumise ajal määratud päevi mööda saata – pöörates ümber sõnu, üksikuid ridu, mälufragmente, et näha, mis peitub nende all, nagu oleksid need lamedad kivid.
Kell on kaheksa. Eesriie kerkib, aga mind ei ole seal. Veel üks puudumine. Minust tuntakse puudust. Kui mõni näitleja etendusest minema kõnnib, ei suuda ükski dublant päriselt tema kohta täita. Ta jätab endast maha millegi varju, osa tegelasest, kelle üksnes tema oli suutnud esile manada, oma ainulaadse loomingu, mis on sõltumatu pelkadest tekstiridadest. Ülejäänud trupp tunneb seda, publik tunneb ka. Asetäitja on alati asetäitja, tema jaoks on seal alati keegi teine, keegi eelnev, kes teda asendab. Kes siis veel on Amphitryon kui mitte mina?
Ma kuulsin allkorruselt mingit müra ning mind läbistas ehmatusešokk, pannes mu abaluud võbisema ja pea korraks kuumama. Hoolimata sellest, kui must on mu süda, olen ma alati olnud arglik hing. Ma läksin põranda kriuksudes trepimademele, seisatasin
