küsis ta tigedalt. „Mida sa ütlesid?”
Ma tundsin teravat külma.
„Ma ütlesin, et majas kummitab.” Ma naersin nüüd, minust purisesid välja allumatud sulgkerged naerupahvakud.
Järjekordne vaikus.
„Sa oled iseenda kummitus,” lausus Lydia vihase rutuga ning ma kuulsin, kuidas telefonitoru langes hetk enne ühenduse katkemist kolksatusega hargile ning temagi muutus otsekohe viirastuseks, haihtus õhku ja kaugusse.
See polnud mul esimene kord siin majas kummitust näha. Ühel päeval poisipõlves, suvise õhtupooliku unelevas igavuses ronisin ma mööda järsku valgustamata treppi katusekambrisse, tundes seda vajadust ei tea mille sunnil. Tuba oli madala viltuse katuse all palav. Keegi, küllap mu ema, oli ühel oma perioodilisel ja nurjumisele määratud katsel kokku hoida laotanud šalott-laugud paljale puitpõrandale, et neid talveks alles hoida, aga talv oli nüüd ammu läbi ning õhku vürtsitas nende imalkuiv mädanemislõhn, mis äratas minus ebamääraste mälestuste puntra. Toas oli üksainus väike ümmargune aken nagu illuminaator, mille vastu ma nõjatusin, vaadates tühja pilguga läbi tolmuse klaasi tohutut tihedat sinist õhku, kui miski, mitte mingi heli, vaid mingisugune toa õhu pinguldumine mind pead pöörama sundis. Ma ootasin, et tegu on ühe kostilisega, mõnikord kohtasin ma oma uitamisel neist mõnda veidramat, kes hiilis ringi ning küllap otsis, mida välja nuhkida või varastada. See ei olnud aga kostiline. See oli mu surnud isa, kes seisis lahtisel uksel niisama reaalsena nagu elus, seljas triibuline pidžaama, selle peal vana nisukarva kampsun ja jalas ilma paelteta kingad – sama riietus, mida ta oli kandnud iga päev oma suremise pikkadel viimastel kuudel. Ta oli kõhklevalt kummargil, pea pisut viltu, võib-olla kuulatades või püüdes midagi meenutada või mõnda ekslevat mõtet tabada – minu poole ta ei vaadanud ning paistis, et ta pole minust teadlik. Hetke pärast näis ta sellest pingutusest, oli see siis mis tahes, loobuvat, kehitas õlgu, laskis ühel õlal longu vajuda, nii nagu tal ikka kombeks oli, pöördus, läks kummargil uksest välja trepile ja kadus.
Ma ei kartnud. Olen kindel, et oleksin kartnud, kui ta oleks mulle otse otsa vaadanud või andnud kuidagi märku, et ta teab minu sealolekust. Siis aga olin ma lihtsalt nõutu ja muidugi uudishimulik ka. Pärast oletasin, et olin maganud, maganud ärkvel või olnud transis, kuigi polnud ainsatki hetke, mil ma oleksin tundnud, et ma unest virgun. Ma mõtlesin rääkida nähtust emale ja olin isegi kõndinud teda otsides läbi maja, aga kui ma ta leidsin, valdas mind mingi ujedus ning ma teadsin, et pean hoidma seda külaskäiku või kummitamist või mis tahes see oli selle määrimise eest pelga jutustamisega. Sest ma uskusin, et olin privilegeeritud, privilegeeritud tunnistaja mingile intiimsele ja võib-olla ülitähtsale sündmusele nagu siis, kui ma olin ühel päeval koolis möödunud tühjast klassiruumist ning silmanud, kuidas üks õpetaja, noorepoolne punaste juustega mees – ma näen teda ikka veel väga selgelt vaimusilmas – seisis tahvli kõrval, kiri käes, ja nuttis ohjeldamatult, õlad vappumas ja tumedad plekid sutaanil seal, kuhu pisarad langesid.
Pärast seda kui ma isa nägin, kümbles kõik kaua kerges võõrikusekumas, ebamaises kiirguses. Näis, nagu oleks maailm pisut õigest asendist kõrvale kallutatud. Kui ma nägin nüüd, nii palju aastaid hiljem seda naist köögis, mõtlesin kohe, et olin ilmselt selle kummituse esile mananud, et see avaldaks mulle samasugust mõju, see tähendab, viiks mind segadusse ning võõrandaks mind mu ümbruskonnast ja minust endast. Olin ma ju otsustanud sellest hetkest peale, kui Lydia oli mind ukselävele jätnud ja ise minema sõitnud, pisarad silmis, et ma ei lase endal harjuda uue eluga, millesse ma olin astunud vanas paigas, ning olin vihaseks saades avastanud otsekohe, et see mul ei õnnestu. Olla kõiges valvas ja tähelepanelik, valvata enesega rahulolu ilminguid, panna vastu kohanemisele – need olid mu siiatuleku eesmärgid. Ma taban ennast elamise teolt, üksi, ilma igasuguse publikuta, ma lõpetan esinemise ja lihtsalt olen. Ja mis oleks siis veel mu olemise väljendus kui mitte asjad, mida harilikumad, seda parem? Ometi leidsin ma peaaegu otsekohe, et ma seadsin end sisse selles kunagi tuttavas ümbruses ning lasksin sellel uuesti tuttavaks saada, kõik mu plaanid ja tõotused unustatud. Isegi esimene pilk mu endisele toale ei olnud mulle peaaegu üldse mõjunud – mis veel loob olemise kui mitte puudumine? – ma tahan öelda, et iseenda kui mäletatud teise lähedus – ja mul ei oleks pruukinudki ära minna, sest toas oli nii vähe mind, kelle üle mõtiskleda või keda mõista.Võõristab, ütlevad siinkandi inimesed, kui laps hakkab mõne külalise peale nutma; kuidas pidin mina nüüd võõristama ja võõristama jääma? Kuidas pidin ma võitlema tava suretava jõuga? Kuu pärast, nädala pärast on vana pettekujutlus ennast parandamatult taaskehtestanud.
Nii et kui selle viirastuse ilmumise eesmärk on mu olemist nihutada, mind tasakaalust väljas hoida, kas ma siis tõesti projitseerin seda oma kujutlusvõimest või tuleb see mingist välisest allikast? Näib, et tegemist on kuidagiviisi mõlemaga, kuigi ma ei mõista, kuidas see saab olla. See pilguheit köögiuksest oli esimene paljudest säärastest kogemustest, mis olid lühikesed, läbipaistvad, helkivalt läbikumavad nagu fotoseeria, mis on suurendatud elusuuruseks ja hetkeks nõrgalt hingestatud. See, mis neis toimub, on jätkuvalt silmapaistev selle silmapaistmatuse tõttu, paistab, et naine teeb oma tavalisi toimetusi – selles dimensioonis, milles tema eksisteerib, pole miski kindel – või lihtsalt seisab vaikides, unelusse vajunud. Tema näojooni pole võimalik korralikult eristada. See tähendab, ma näen neid stseene fotograafilise teravusega, aga inimkogud ise ei ole lõpuni välja joonistunud, nende näojooned ei ole päriselt ilmutatud, otsekui oleksid nad liigutanud murdosa võrra ajal, kui plaati alles säritati. Laps on eriti kinnistamata ning ma ei tea, miks ma teda üldse lapseks nimetan, sest nii ähmane ja vormitu on ta kogu – see on pelk lapse idee, ei enam. Need valgusest tehtud varjud alles kasvavad olemisse või siis olid nad kunagi olemas ja hääbuvad nüüd. Ükskõik millega nad ka tegelevad, ükskõik mis poose nad ka võtavad, näivad nad alati olevat kuidagi valvsalt valveseisangus. Huvitav, kas neil on nende poolel mingi aimus minu juuresolekust? Kas ma olen neile sama, mis nemad on mulle, põgus välgatus, nähtud silmanurgast, ukseavas või peatumas hetkeks trepil ning kadumas siis hääletu ohkega? Asi pole aga ainult neis kahes – see tähendab, nemad on need, keda ma näen, kui näen on õige sõna, kuid ma tajun veel ka teisi, nähtamatute teiste maailma, milles liiguvad see naine ja tema vormitu laps ning kus neil on oma elu, kui elu on õige sõna.
Ma ei karda neid, nagu ma ei kartnud oma isa, kui ta ilmus mulle tol päeval ärklitoas. Selleks, et olla tõeliselt hirmutav, on neis liiga palju pürgimust, suurt ja melanhoolset pingutust. Mingi keeruline süsteem, üksikasjalik, ent ometi üksluine, tundmatu üksus, mingi väike eksinud ja trööstitu kord püüab ennast siin paika panna, koguda ennast maja ja selle sisu halvasti sobivasse raami. Ma olen veendunud, et nad ei pinguta mitte üksnes vältimatu sunni mõjul – need olevused pingutavad mingil moel selleks, et olema hakata –, vaid et see toimub ka minu heaks. Ma usun, et need nähtused keskenduvad mingil kombel minule ja mu seisundile ning on keerulisel viisil seotud küsimusega, mis see siis oli, mis minuga viltu läks. See kujutlus on isegi kuidagi liigutav, et see vaene, pooleldi arenenud maailm rabeleb pimesi, nõutult, võib-olla valuga päriselt elusaks saamise nimel, et ma võiksin… mida? Et mulle midagi näidataks? Et ma oleksin tunnistaja? Et mind õpetataks? Või on asi selles, küsin ma endalt, kas on asi selles, et miski püüab minu kaudu eksisteerida, leida mingi olemise vormi minus? Sest kuigi ma räägin, et nad ilmuvad minust väljaspool, liikuva vaatepildina, nagu inimkogud laval tegelikult – tegelikult! – olen ma nende seas, mina olen osa neist ning nemad on minust, need minu koduvaimud.
Koduvaimud, jah – kõige kummalisem on see, et ma ei pea seda kõike üldse mitte kummaliseks. Kõik siin on videvik ja pooluni, ometi tekitab nende viirastuste kaval ilmumine minus piinava tunde, nagu ma peaksin neid tundma või tunneksingi. Neis on midagi noist esivanemlikest sarnasustest, mis kargavad sulle heidutavalt näkku hällist või surivoodist. Need kõhklevad hulluksajavalt kusagil mu mõtteserval, nagu kõhkleb otsitud sõna keelel. Nende olekus on seda mõistetamatut tähendusrikkust, mis ümbritseb inimesi, keda sa kohtad hommikul pärast häirivat unenägu, milles nad on
