style="font-size:15px;"> Nõukogu liikmetele
Konsul Josiah Waylandilt
Raske südamega võtan kätte sulepea, et kirjutada teile, härrased.
Teie seast paljud on tundnud mind hulga aastaid ja nende seast omakorda paljudele olen olnud seni ainuke konsul. Usun, et olen juhtinud teid hästi ja teeninud Inglit nii tublilt, kui mu võimed on lubanud. Inimene on paraku ekslik ning mina usun end olevat eksinud, määrates Charlotte Branwelli Londoni Instituudi etteotsa.
Uskusin talle seda ametikohta andes, et ta käib oma isa jälgedes ning tõestab ennast ustava juhina, kes järgib kuulekalt Klaavi ettekirjutisi. Uskusin sedagi, et abikaasa ohjeldab tema loomusunnilist naiselikku impulsiivsust ja mõtlematust. Kahjuks pole mu lootused täitunud. Henry Branwellil napib naise talitsemiseks otsusekindlust ning makstes lõivu oma naiselikke kohustustele, on too jätnud sootuks tagaplaanile teise vooruse, kuulekuse. Alles päev tagasi sain teada, et Charlotte on andnud korralduse toimetada spioon Jessamine Lovelace pärast Vaikuselinnast vabastamist tagasi Instituuti, ehkki minu selgesõnaline soov oli, et tüdruk saadetaks Idrisesse. Kahtlustan sedagi, et ta saab nõuandeid neilt, kes ei toeta nefilimide üritust ning võivad olla koguni mestis Mortmainiga – pean silmas näiteks Woolsey Scotti.
Nõukogu ei seisa konsuli teenistuses; asjalood on alati olnud vastupidi. Olen nõukogu ja Klaavi võimu sümbol. Kui minu võimutäius seatakse sõnakuulmatust ilmutades kahtluse alla, õõnestatakse sellega ühtlasi meie kõigi autoriteeti. Parem määrata ametisse minu nõo taoline kohusetundlik poiss, ehkki tolle väärtus pole veel selge, kui keegi, kes on järele proovitud, kuid kõlbmatuks osutunud.
Ingli nimel
konsul Josiah Wayland
Will ei suutnud unustada.
See oli juhtunud mitu kuud tagasi Jemi toas. Vihm piitsutas Instituudi aknaid ning valgus läbipaistvate joontena mööda klaasi alla.
„Kas see ongi kõik?” oli Jem küsinud. „Kõik, mis sul öelda on. Kogu tõde?” Sõber oli istunud oma laua taga; üks jalg istmel keha alla konksu tõmmatud, tundus ta väga noor. Viiul oli toetatud vastu tooli. Jem oli mänginud, kui Will sisse astus ja pikema sissejuhatuseta kuulutas, et teesklusel on lõpp – ta peab midagi üles tunnistama ning kavatseb teha seda kohe.
Bachi-helid olid sedamaid katkenud. Jem oli pannud viiuli käest; kogu selle aja, mis Will lakkamatult kõneldes toas ringi marssis, polnud ta pööranud sõbra näolt hõbedasi silmi, milles kohus ärevus, kuni Willil viimaks sõnad otsa said.
„See on kõik,” oli ta oma looga lõpule jõudes sõnanud. „Ma ei paneks sulle süüks, kui vihkaksid nüüd mind. Mõistaksin seda.”
Pikka aega oli valitsenud vaikus. Jemi kindel, võbelevas valguses hõbedaselt helklev pilk ei lahkunud tema näolt. „Ma ei suuda sind iial vihata, William.”
Nähes nüüd endal teiste, sinihallide silmade vankumatut pilku, tundis Will, kuidas tal sisikond kokku tõmbub. „Olen proovinud sind vihata, Will, aga see pole mul õnnestunud,” oli tüdruk öelnud. Sel hetkel oli Will andnud endale valusa selgusega aru, et polnud rääkinud Jemile „kogu tõde”. Osa oli ta jätnud enda teada. Selle, et ta armastab Tessat. Aga see oli tema, mitte Jemi koorem. Seda tuli varjata, et sõber võiks olla õnnelik. „Olen väärt, et vihkaksid mind,” oli ta Jemile katkeva häälega öelnud. „Seadsin sind ohtu. Kuigi uskusin, et mul lasub needus ning kõik, kes mind armastavad, on määratud surema, lubasin endal ometi sinust hoolida; lubasin sinul olla mulle venna eest, ehkki teadsin, kui ohtlik see sulle on…”
„Mingit ohtu ei olnud.”
„Aga mina uskusin, et on. Asetasin revolvritoru sulle laubale ja vajutasin päästikule; kuidas võiks mind vabandada tõik, et ma ei teadnud kambreid olevat tühjad?”
Jemi silmad olid läinud suureks ja siis oli ta hakanud naerma. Vaikselt.
„Sa ei arvanud ju ometi, nagu poleks ma aimanud, et sul on saladus?” oli ta lausunud. „Kas mõtlesid, et sõlmisin sinuga sõpruse kinnisilmi? Ma ei teadnud, mis koormat sa õlul kannad. Et sul lasub koorem, selles olin siiski kindel.” Jem oli toolilt tõusnud. „Teadsin, et arvasid ümberringi kõiki ennast vihkavat,” oli ta lisanud. „Teadsin, et uskusid endas peituvat mingi pahelise jõu, mis võib mu hävitada. Tahtsin näidata sulle, et ma ei murdu; et armastus ei ole nii habras. Kas see õnnestus mul?”
Will oli abitult õlgu kehitanud. Ta oleks otsekui eelistanud, et Jem tema peale vihastaks. Siis olnuks tal kergem. Kunagi varem polnud ta ennast tundnud nii madalana kui toona Jemi kõikehõlmava headuse palge ees. Tema mõte läks Miltoni Saatanale. Heitunult seisis Saatan, / Headus tundus talle ränk. „Sa päästsid mu elu,” oli Will öelnud.
Jemi näole oli ilmunud naeratus, särav nagu Thamesi kohal tõusev päike. „See on kõik, mida ma eales olen soovinud.”
„Will.” Tema mõtiskluse katkestas vaikne hääl. Tessa, kes istus tõllas tema vastas, vaatas talle otsa ning tüdruku silmad olid hämaras valguses vihmakarva. „Millest sa mõtled?”
Väevõimuga kiskus Will end mälestustest lahti ning tema pilk jäi pidama Tessal. Tüdruku näol. Tessal ei olnud kübarat ning tema brokaatkeebi kapuuts oli vajunud taha. Nägu oli kahvatu, sarnadest laiem, lõua poole pisut ahenev. Willile tundus, et ta pole kunagi varem näinud nii väljendusrikast nägu. Pruukis tüdrukul ainult naeratada, et tema süda lõheneks nagu välgust tabatud puu; samasugune mõju oli igal kurval pilgul. Praegugi vaatas Tessa teda nukralt ja murelikult, ning Willi tundis südames pitsitust. „Jemist,” vastas ta ja see oli tõsi. „Mõtlesin sellele, kuidas ta reageeris, kui jutustasin talle Marbase needusest.”
„Ta oli sinu pärast kurb,” vastas Tessa kohe. „Tean, sest ta rääkis sellest mulle.”
„Ta tundis kurbust, aga ei haletsenud mind,” lausus Will. „Jem on alati pakkunud mulle just seda, mida vajan, ja nõnda, nagu vajan – ka siis kui ma ise ei tea, mida mul tarvis on. Kõik parabatai’d on teineteisele pühendunud. Nad peavad seda olema, et anda endast vastastikku nii palju – isegi kui nad sellest jõudu ammutavad. Jemi puhul on asjalood kummatigi teistsugused. Kõik need aastad oli mul tarvis, et ta elaks, ning tema hoidis elus mind. Arvasin, et ta Jem pole sellest teadlik, aga ehk ta siiski oli.”
„Võib-olla,” ütles Tessa. „Ainsatki sellele pühendatud hetke poleks ta pidanud raisatuks.”
„Sinule pole ta sellest midagi rääkinud?”
Tüdruk raputas pead. Tema väikesed valgetes kinnastes käed olid süles rusikas. „Jem räägib sinust ainult ülima uhkustundega,” vastas ta. „Ta imetleb sind rohkem, kui sa aimatagi oskad. Needusest kuulda saades oli ta sinu pärast muidugi kurb, aga sellesse segunes omamoodi, võiks öelda, et…”
„Võidurõõm?”
Tessa noogutas. „Ta oli alati teadnud, et oled hea,” ütles ta. „Nüüd leidis see tõestuse.”
„Ma pole selles kindel,” sõnas Will kibedalt. „Olla hea ja olla neetud pole just üks ja seesama.”
Tüdruk kummardus tema poole, võttis tal käest kinni ja surus. Tema puudutus sähvis Willi soontest läbi nagu ere tuli. Ta ei tundnud Tessa naha puudutust, vaid üksnes kinnast, aga see ei tähendanud midagi. Oled õhutanud minus, kes ma pole midagi enamat kui jahtunudtuhk, uuesti lõkkele leegi. Kunagi oli Will mõtisklenud, miks räägiti armastusega seoses alati põlemisest. Leek, mis praegu tema soontes ringles,
