kihlatud.”
„Aa.” Neiu punastas ja tõstis käe kurgu alla, kus ta alati kandis Jemi ema ripatsit, mille noormees talle oli kinkinud. „Jah. Tänan teid.”
Will pigem tajus kui nägi neil kolmel, Magnusel, Tessal ja temal endal Woolsey pilku; uurides, analüüsides ja nautides libises see ühelt teisele, andes märku vahedast mõistusest.
Willi õlad tõmbusid pingule. „Annan hea meelega kõik, mida nõuad,” lausus ta. „Seekord. Olen nõus osutama yin fen’i eest mõne vastuteene. Kui soovid raha, võin korraldada sellegi… ma vähemalt püüan…”
„Varem ma ehk aitasingi teid,” ütles Magnus. „Sedapuhku paraku…” Ta ohkas. „Mõelge, teie kaks. Kui keegi on ostnud siin riigis kokku kogu yin fen’i, peab tal olema selleks mingi põhjus. Ja kellel on põhjus teha midagi niisugust?”
„Mortmainil,” sosistas Tessa Willist ette jõudes. Sortsile meenus, mida ta kunagi varem oli öelnud.
„Mortmaini käsilased on East Endi yin fen’ist sama hästi kui tühjaks ostnud. Sain sellele kinnitust. Kui su varud oleksid lõppenud ning tema olnuks ainus, kes seda pakub…”
„Oleksime olnud tema meelevallas,” lõpetas Jem. „Muidugi kui sa poleks tahtnud lasta mul surra, mis olekski olnud mõistlik tegu.”
Aga olles hankinud yin fen’i nii palju, et sellest pidanuks jätkuma terveks aastaks, oli Will arvanud Jemi olevat väljaspool hädaohtu. Ta oli mõelnud, et Mortmain leiab nende kimbutamiseks ja piinamiseks mingi teise mooduse, olles mõistnud, et see plaan on läbi kukkunud. Will polnud osanud oodata, et pulbri aastavaru saab läbi vähem kui kahe kuuga.
„Sa ei taha meid aidata,” sedastas Will. „Sa ei taha Mortmainiga vastuollu minna.”
„Noh ja kes saaks teda sellepärast süüdistada?” Woolsey tõusis kollase siidi lehvides tugitoolist. „On teil siis pakkuda midagi niisugust, mille nimel tasuks nõnda riskida?”
„Annaksin sulle kõik,” vastas Tessa vaikse häälega, mis käis Willil luudest läbi. „Kõik, mida soovid, kui ainult aitad meil Jemi päästa.”
Magnus haaras oma mustadest juustest kinni. „Hoidku mind jumal teie kahe eest. Võin asja natuke uurida. Otsida vähem tuntud turustuskohti. Vana Molly võib-olla…”
„Tema juures ma juba käisin. Miski on teda nii pööraselt kohutanud, et ta ei rooma enam hauastki välja.”
Woolsey mühatas. „Ja kas see ei öelnud sulle midagi, väike varjukütt? Kas pead tõesti mängima nii ohtlikku mängu, pikendamaks oma sõbra elu veel paar kuud või aastakese? Ta on niikuinii surmale määratud. Ning mida rutem ta sureb, seda kiiremini saad endale tema pruudi, kellesse oled armunud.” Tema muigvel pilk libises Tessale. „Õigupoolest peaksid lugema innukalt päevi, mis tal veel hingitseda on jäänud.”
Will ei mäletanud, mis juhtus pärast seda; tema silme ees läks ühtäkki valgeks ja Woolsey monokkel lendas teise seina. Ta lõi pea valusasti millegi vastu ära; siis oli rabelev ja vanduv libahunt tema all ning ta veeres tollega koos üle vaiba, tundes valu randmes, kust Woolsey oli teda küünistanud. See lõi poisi pea klaariks ning ta leidis end selili põrandalt; Woolsey, silmad ühtäkki kollased ja noana teravad kihvad paljastatud, surus teda vastu maad ning valmistus purema.
„Jätke järele! Jätke järele!” Tessa oli haaranud kamina juurest roobi. Tundes end lämbuvat, surus Will käe vastu Woolsey nägu, et tõugata too eemale. Woolsey röögatas ning korraga oli raskus Willi rinnalt kadunud; Magnus oli kergitanud libahundi õhku ning tõstnud kõrvale. Siis haaras sorts Willil turjast ning poiss tundis, kuidas teda toast välja lohistatakse. Woolsey vaatas neile järele, käsi põsesarnal, kuhu Willi hõbesõrmus oli jätnud põletusjälje.
„Lase mind lahti! Lase mind lahti!” Will rabeles kõigest väest, aga Magnuse haare oli raudne. Ta marssis koos poisiga mööda koridori edasi ning tõukas ta lõpuks hämaralt valgustatud raamatukokku. Will rapsas end vabaks just sel hetkel, kui Magnus temast lahti laskis, ning koperdas kohmakalt edasi, kuni punase sametsohva seljatugi tema hoo peatas. „Ma ei saa jätta Tessat Woolseyga kahekesi…”
„Woolsey nüüd vaevalt tema vooruslikkust ohustab,” lausus Magnus kuivalt. „Tema peab ennast viisakalt üleval, soovin, et võiksin öelda sinu kohta sedasama.”
Will pöördus aeglaselt, pühkides näolt verd.
„Sa vaatad mind nii vihaselt,” ütles ta Magnusele. „Näed välja nagu Church, kui tal on plaanis kedagi hammustada.”
„Otsustasid norida tüli Praetor Lupuse hundikarja juhiga,” lausus Magnus kibedalt. „Kas tead, mida tema kari sinuga teeks, kui leiaks vähimagi ettekäände? Sa otsid surma, eks?”
„Ei otsi,” vastas Will, üllatades natuke isegi ennast.
„Mul pole aimugi, miks ma üldse nõustusin sind aitama.”
„Sulle meeldivad katkised asjad.”
Kahe sammuga oli Magnus üle toa, haaras Willi näo oma pikkade sõrmede vahele ja tõstis tema lõua üles. „Sina ei ole Sydney Carton,” ütles ta. „Mis mõtet on sul James Carstairsi eest elu anda, kui tema sureb niikuinii?”
„Kui mul õnnestub ta päästa, on sellel mõte…”
„Jumal hoidku!” Magnuse silmad ahenesid. „Mille nimel sa seda teed? Mis võiks iganes olla seda väärt?”
„Kõik, millest ma olen ilma jäänud!” karjus Will. „Tessa!”
Magnus vabastas Willi näo ja laskis käel langeda. Astunud mitu sammu tagasi, hingas ta sügavalt sisse ja välja, otsekui loeks mõttes kümneni. „Palun vabandust,” ütles ta viimaks. „Woolsey sõnade pärast.”
„Kui Jem sureb, ei saa ma enam Tessaga koos olla,” ütles Will. „Siis oleksingi justkui oodanud tema surma või tundnud selle üle rõõmu, sest võisin saada Tessa endale. Ma ei taha olla niisugune inimene. Ma ei taha tema surmast kasu lõigata. Seepärast peab ta jääma ellu.” Poiss laskis käsivarrel alla vajuda; tema varrukas oli verine. „See on ainus lahendus, millel on mõte. Vastasel korral on kõik…”
„Mõttetu, tarbetu kannatus ja valu? Arvatavasti pole sellest kasu, kui kinnitan sulle, et just niisugune ongi elu. Head taluvad kannatusi, kurjade käsi käib hästi ning kõik surelik hääbub.”
„Mina ihkan midagi enamat,” ütles Will. „Sina panid mu ihkama enamat. Näitasid mulle, et needus tabas mind ainuüksi sellepärast, et olin võtnud nõuks seda uskuda. Ütlesid mulle, et elu on täis võimalusi, sel on tähendus. Ning nüüd pöörad sa sellele, mille ise lõid, selja.”
Magnus hakkas naerma, ent tõsines kohe. „Sa oled parandamatu.”
„See pole mulle uudis.” Will nihkus nägu krimpsutades sohvast eemale. „Sa siis aitad mind?”
„Jah, ma aitan sind.” Magnus torkas käe särgikaelusest sisse ning tõi nähtavale midagi, mis rippus nööri otsas ja millest kiirgas mahedat punast valgust. See oli neljakandiline punane kivi. „Võta see endale.” Ta asetas ripatsi Willi peopesale ja surus poisi sõrmed selle ümber kokku.
Will vaatas talle mõistmatult otsa. „See kuulus ju Camille’ile”
