Jemi onu otsustas lahkuda Hiinast ja siirduda Idrisesse ning kutsus Jemi endaga sinna elama. Jem keeldus minu pärast. Ta ütles, et parabatai’d ei jäeta maha. Need sõnad kuulusid vandetõotusse. „Sinu rahvas saab minu rahvaks.” Olen mõelnud, kas teinuksin tema heaks sama, kui mul oleks avanenud võimalus minna tagasi oma perekonna juurde.”
„Sa teed seda ju praegugi,” ütles Tessa. „Ära arva, nagu ei teaks ma, et Cecily ahvatleb sind koos temaga koju tagasi pöörduma. Ära arva, nagu ei teaks ma, et keeldud minemast Jemi pärast.”
„Ja sinu pärast,” lisas Will, enne kui jõudis end takistada. Neiu tõmbas käed tagasi ning poiss kirus ennast vaikselt ja ägedalt. Kuidas said sa olla nii rumal? Kuidas sa ometi võisid, nüüd kui möödas on juba kaks kuud? Oled olnud nii ettevaatlik. Ta kannab su armastust nagu rasket koormat üksnes viisakusest. Ära unusta seda.
Aga Tessa tõmbas ainult kardina kõrvale, sest tõld peatus. Nad olid jõudnud tallide piirkonda, mille sissekäigu kohal rippus silt: KÕIGI SÕIDUKITE JUHTIDEL TULEB OMA HOBUSED SELLE KAARE ALT KÄEKÕRVAL LÄBI TALUTADA. „Oleme kohal,” ütles neiu, nagu poleks poiss sõnagi lausunud. Võib-olla ei lausunudki ma seda valjusti, mõtles Will. Võib-olla hakkan lihtsalt hulluks minema. Niisuguses olukorras polnuks selles kindlasti midagi kujuteldamatut.
Tõlla uks avanes ja sisse uhkas Chelsea jahedat õhku. Will nägi Tessat pead tõstmas, kui Cyril aitas tüdrukul väljuda. Ta hüppas Tessa kõrvale munakivisillutisele. Ninna tungis Thamesi lõhn. Kui kaldapealset polnud veel ehitatud, oli jõgi tulnud siinsetele ridastikku paiknevatele, hämaruses gaasilaternate hajusas valguses paistvatele majadele märksa lähemale. Nüüd hoidis rinnatis Thamesi eemal, aga õhus oli endiselt tunda soola, saasta ja raua hõngu.
Maja number 16 fassaad oli George’i stiilis, punastest tellistest, välisukse kohale eenduva ärkliaknaga. Elegantse, ohtrate peente sepiskeerdudega aia taga olid väike sillutatud hoov ja aed. Värav oli juba avatud. Tessa astus sisse, marssis välistrepist üles, Will ainult paar sammu temast tagapool, ja koputas uksele.
Ukse avas Woolsey Scott, kes kandis pükste ja särgi peal kanaarilinnukollast siidbrokaadist hommikumantlit. Ühes silmas kuldne monokkel, seiras ta neid mõnevõrra pahakspanevalt. „Kui tüütu,” lausus ta, „oleksin pidanud laskma teenril vastata ja teid minema saata, aga arvasin, et tuleb keegi teine.”
„Kes?” uuris Tessa; Will ei pidanud seda küll asjakohaseks küsimuseks, aga niisugune Tessa juba kord oli: alatasa esitas ta küsimusi – jäta see tüdruk üksi tuppa ning ta hakkab küsitlema mööblit ja taimi.
„Keegi, kes toob absinti.”
„Kui joote seda piisavalt palju, hakkate pidama ennast kellekski teiseks,” lausus Will. „Me otsime Magnus Bane’i; kui teda siin ei ole, ütelge ja me ei raiska rohkem teie aega.”
Woolsey ohkas, nagu oleks ta nurka surutud. „Magnus,” hõikas ta. „Siin on sinu sinisilmne poiss.”
Woolsey selja tagant koridorist kostsid sammud ja nähtavale ilmus Magnus; ta oli täielikus õhturiietuses, nagu oleks just saabunud ballilt: tärgeldatud valge manisk ja kätised, must frakk ja juuksetukk, mis meenutas narmendavat musta siidi. Sortsi pilk libises Willilt Tessale. „Ning millele võlgnen ma niisugusel hilisel tunnil au?”
„Vajame üht teenet,” ütles Will ja parandas end, nähes Magnuse kulme kerkivat. „Meil on üks küsimus.”
Woolsey ohkas ja tõmbus ukseavast tagasi. „Olgu peale. Tulge salongi.”
Keegi ei pakkunud end võtma neilt kübarat või mantlit ning salongi astudes tõmbas Tessa kindad ära ja sirutas kamina ees kergelt värisedes käed tule poole. Tema kuklassse kuhjatud lokid olid niisked ja Will pööras pilgu kõrvale, hoidudes meenutamast, mis tunne oli libistada käed nendesse ja tajuda kiharaid sõrmede ümber keerduvat. Instituudis oli kergem, seal olid Jem ja teised, kes aitasid tal meeles pidada, et ta ei tohi enam Tessast niiviisi mõelda. Siin, kus nad oleksid justkui seisnud kogu maailma palge ees kahekesi, kus tüdruk polekski nagu viibinud oma peigmehe tervise pärast – nagu asjalood tegelikult olid –, vaid tema, Willi pärast, oli seda endale peaaegu võimatu kinnitada.
Woolsey viskus lillelisse tugitooli. Ta oli võtnud monokli silmast ja keerutas seda pika kuldketi otsas ümber sõrme. „Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, milles asi seisab.”
Magnus astus kamina juurde; niiviisi selle simsile nõjatudes oli ta nagu jõudeelu elava noore härrasmehe kehastus. Seinad olid värvitud kahvatusiniseks ning neid katvatel maalidel oli kujutatud avaraid kiviseid lagendikke, säravsiniseid meresid ning klassikalistes rõivastes mehi ja naisi. Will arvas end ära tundvat ühe Alma-Tadema repro – originaal ei saanud see ju ilmselt olla.
„Ära vahi seinu, Will,” lausus Magnus. „Mitu kuud pole sa end õieti näolegi andnud. Mis sind siis nüüd siia toob?”
„Ma ei tahtnud sulle tüli teha,” pomises Will. See oli tõsi, aga ainult pooleldi. Pärast seda kui Magnus tõestas, et needust, mille Will oli arvanud endal lasuvat, päriselt polegi, oli ta sortsi vältinud; mitte nagu oleks ta olnud tolle peale vihane või poleks teda lihtsalt enam vajanud – põhjus peitus selles, et Magnuse nägemine tegi talle haiget. Will oli kirjutanud sortsile lühikese kirja, teatades talle, mis juhtus, ning öeldes, et tema saladus on nüüd teistele teada. Ta oli maininud ka Jemi ja Tessa kihlust ning palunud, et Magnus ei vastaks. „Aga praegu… praegu on hädaolukord.”
Magnuse kassisilmad läksid suureks. „Missugune hädaolukord?”
„See puudutab yin fen’i,” vastas Will.
„Helde taevas,” lausus Woolsey. „Ära nüüd ütle, et mu kari on hakanud jälle seda kraami tarvitama.”
„Ei,” ütles Will. „Seda kraami ei olegi enam saada.” Ta nägi Magnuse näol koitmas kohutavat tõdemust ja selgitas olukorda nii hästi kui suutis. Magnus kuulas, näoilme muutumatu nagu Churchil, kui tollega kõneldi. Kuldroheliste silmade pilk Willisse kiindunud, ootas ta vaikides, kuni poiss oli lõpetanud.
„Ja mis saab temast yin fen’ita?” küsis Magnus viimaks.
„Ta sureb,” vastas Tessa kaminale selga pöörates. Tema põsed õhetasid nagu nelgid – kas kamina kuumusest või pingelisest olukorrast, seda ei osanud Will öelda. „Mitte otsekohe, aga… nädala jooksul. Tema keha ei suuda selle pulbrita toimida.”
„Mismoodi ta seda võtab?” uuris Woolsey.
„Lahustab vees või hingab sisse… Kuidas see asjasse puutub?” nõudis Will.
„Ega puutugi,” vastas Woolsey. „Huvi pärast küsisin. Deemonidroogid on veidrad asjad.”
„Meile, kes me Jemi armastame, on asi midagi märksa enamat kui veider,” ütles Tessa. Ta oli lõua püsti ajanud ning Willile meenus, et ta oli kord võrrelnud tüdrukut kuninganna Boadiceaga. Tessa oli vapper ning Will imetles teda sellepärast, isegi kui armastatu, kelle teenistuses see vaprus seisis, oli keegi teine.
„Miks te selle jutuga minu juurde tulite?” Magnuse hääl oli vaikne.
„Sa oled meid varem aidanud,” ütles Tessa. „Mõtlesime, et aitad ehk seegi kord. Aitasid meid de Quincey puhul… ning Willi tema needusega…”
„Ma ei ole teie käsutada,” lausus Magnus. „De Quincey puhul aitasin, sest Camille palus mul seda teha, ning Willile tulin vastu sellepärast, et ta osutas mulle omakorda teene. Olen sorts. Ma ei teeni varjukütte tasuta.”
