on endast väljas,” lausus konsul. „Ta on mõelnud esitada reparatsiooninõude…”
„Eks ma siis maksa.” Gabriel oli nihutanud tooli lauast eemale ja tõusnud jalule. „Annan oma tobedale õele elu lõpuni kogu palga, kui ta seda soovib, aga eksimust ei tunnista – ei mina ega keegi teine teinud midagi valesti. Jah, ma lasksin talle noole silma. Õigemini tollele olendile. Teeksin seda uuesti. Kes ta ka iganes oli – minu isa ta enam ei olnud.”
Järgnes vaikus. Isegi konsul ei paistnud teadvat, mida öelda. Cecily oli pannud raamatu käest ning tema tähelepanelik pilk liikus Gabrielilt konsulile ja tagasi.
„Palun vabandust, konsul, aga ükskõik mida Tatiana teile ka ei räägiks, tema ei tea, kuidas asjad päriselt olid,” ütles Gabriel. „Kui isa tervis halvenes, olime majas temaga kahekesi. Ainult mina viibisin tema juures, kui ta viimase kahe nädala jooksul hulluks läks. Lõpuks tulin siia ja palusin vennalt abi,” jätkas ta. „Charlotte oli nii lahke ja andis mulle kaasa oma varjukütid. Selleks ajaks kui maja juurde tagasi jõudsime, oli koletis, kes kunagi oli olnud minu isa, rebinud mu õemehe tükkideks. Kinnitan teile, konsul, et isa poleks olnud võimalik mitte mingil moel päästa. Me võitlesime oma elu eest.”
„Aga miks pidi siis Tatiana…”
„Sellepärast et ta tundis end alandatuna,” lausus Tessa. Sellest hetkest, kui konsul tuppa astus, polnud ta kordagi suud lahti teinud. „Ta ise ütles mulle nõnda. Ta uskus, et kui deemonitaudist teada saadakse, jääb perekonna nimele plekk; oletan, et tal on plaanis tulla lagedale teistsuguse looga lootuses, et kannate sellest ette nõukogule. Aga ta ei räägi tõtt.”
„Tõepoolest, konsul,” ütles Gideon. „Kumb tundub teile tõepärasem? Kas see, et me kõik läksime hulluks, tapsime mu isa ning meie, tema pojad, püüame juhtunut kinni mätsida, või see, et Tatiana valetab? Ta ei mõtle iial ühtki asja lõpuni läbi, te ju teate seda.”
Gabriel seisis, käsi venna tooli seljatoel. „Kui usute, et olin kergekäeliselt valmis mõrvama oma isa, on teil vabadus toimetada mind Vaikuselinna ja allutada küsitlusele.”
„Küllap olekski see kõige mõistlikum teguviis,” vastas konsul.
Cecily asetas teetassi nii tugeva kolksatusega käest, et kõik laua taga olijad võpatasid. „See ei ole õiglane,” lausus ta. „Gabriel räägib tõtt. Me kõik räägime tõtt. Usun, et teate seda.”
Konsul mõõtis teda pika hindava pilguga ning pöördus siis uuesti Charlotte’i poole. „Ootad, et usuksin sind?” küsis ta. „Aga ometi varjad sa minu eest oma tegusid. Tegudel on tagajärjed, Charlotte.”
„Josiah, ma andsin sulle Lightwoodide juures juhtunust teada otsekohe, kui kõik olid Instituuti tagasi jõudnud ning teadsin, et kellegi elu pole ohus…”
„Oleksid pidanud teatama mulle varem,” vastas konsul kõigutamatult. „Kohe kui Gabriel saabus. See polnud mingi rutiinne ülesanne. Oled asetanud ennast olukorda, et peaksin sind kaitsma, ehkki astusid reeglitest üle ning võtsid selle retke ette nõukogu heakskiiduta.”
„Aega ei olnud.”
„Kõik,” sõnas konsul, aga tema häälest võis aru saada, et sellega pole asi kaugeltki lõppenud. „Gideon ja Gabriel, teie tulete koos minuga Vaikuselinna, kus teid küsitletakse.” Charlotte tahtis vastu vaielda, aga konsul tõstis käe. „On tähtis, et Vennad tõendaksid Gabrieli ja Gideoni süütust; see võimaldab vältida segadust ning lükata Tatiana reparatsiooninõude pikema jututa tagasi. Teie kaks.” Konsul pöördus vendade Lightwoodide poole. „Minge alla minu tõlda ja oodake mind seal. Me sõidame kolmekesi Vaikuselinna; pärast seda kui Vennad on teiega ühele poole saanud, toome teid siia tagasi, juhul kui nad midagi huvitavat ei avasta.”
„Juhul kui nad midagi ei avasta,” lausus Gideon vastikust väljendaval toonil. Võtnud vennal õlgadest kinni, juhatas ta tolle toast välja. Kui Gideon ukse enda järel sulges, märkas Tessa tema sõrmes midagi välgatavat. Noormees kandis jälle Lightwoodide sõrmust.
„Hüva,” sõnas konsul, pöördudes Charlotte’i poole. „Miks ei teatanud sa mulle oma varjuküttide naasmise järel kohe, et Benedict on surnud?”
Charlotte langetas pilgu teetassile. Tema huuled olid kõvasti kokku surutud. „Tahtsin kaitsta poisse,” vastas ta. „Soovisin anda neile natukegi vaikust ja rahu. Hingetõmbeaega, enne kui hakkad esitama neile küsimusi, Josiah!”
„See pole kaugeltki kõik,” jätkas konsul, pööramata vähimatki tähelepanu naise ilmele. „On veel Benedicti raamatud ja dokumendid. Tatiana rääkis meile nendest. Otsisime maja läbi, aga tema päevaraamatud on kadunud, laud on tühi. Sina ei juhi seda uurimist, Charlotte; need paberid kuuluvad Klaavile.”
„Mida te neist otsite?” küsis Henry, lükates ajalehe taldrikult kõrvale. Näis, nagu ei huvitaks vastus teda põrmugi, aga tema silmadesse ilmunud karm säde rääkis teist keelt.
„Informatsiooni tema ja Mortmaini sidemete kohta. Teavet, et Mortmainiga võis olla seotud veel mõni Klaavi liige. Vihjeid, mis juhataksid meid sinna, kus viibib Mortmain…”
„Ja kus viibivad tema sõdalased,” lisas Henry.
Konsulil jäi lause lõpetamata. „Missugused sõdalased?”
„Põrgu sõdalased. Tema automaatide armee. Ta lõi selle sõjaväe, et hävitada varjukütid, ning kavatseb saata selle meile kallale,” lausus Charlotte, kes oli end nähtavasti kogunud, ja asetas salvräti lauale. „Kui uskuda Benedicti järjest segasemaks muutuvaid märkmeid, pole see aeg enam kaugel.”
„Sa siis ikka võtsidki tema märkmed ja päevaraamatud endaga kaasa. Inkvisiitor oli selles veendunud.” Konsul tõmbas käeseljaga üle silmade.
„Muidugi võtsin. Ja muidugi annan ma need sulle. Muud plaani pole mul olnudki.” End suurepäraselt valitsedes, võttis Charlotte taldriku kõrvalt hõbedase kellukese ja helistas; kui Sophie oli ilmunud, sosistas ta tüdrukule midagi ning too kiirustas toast välja, olles teinud konsulile kniksu.
„Oleksid pidanud jätma paberid sinna, kus need olid, Charlotte,” lausus konsul.
„Polnud mingit põhjust, miks ma ei oleks tohtinud neile pilku heita…”
„Sa pead usaldama minu otsustusvõimet ja järgima Seadust. Kaitsta Lightwoodi poisse ei ole tähtsam ülesanne kui saada jälile, kus varjab end Mortmain, Charlotte. Sina ei seisa Klaavi eesotsas. Sa kuulud Enklaavi ja allud mulle. Kas on selge?”
„Jah, konsul,” vastas Charlotte; samal hetkel jõudis Sophie tagasi, süles patakas pabereid, mille ta vaikides konsulile ulatas. „Järgmine kord, kui üks meie austatud liige muutub ussiks ja pistab nahka teise austatud liikme, teatame teile sellest otsekohe.”
Konsuli lõuapärad olid tugevasti kokku surutud. „Sinu isa oli mu sõber,” lausus ta. „Ma usaldasin teda ning tema pärast olen usaldanud ka sind. Ära sunni mind kahetsema, et määrasin su ametisse ja toetasin sind, kui Benedict Lightwood ähvardas sind kohalt tõugata.”
„Sina asusid Benedicti poolele!” hüüatas Charlotte. „Kui ta soovitas anda mulle võimatu ülesande lahendamiseks ainult kaks nädalat, olid sellega nõus! Sa ei lausunud sõnagi minu kaitseks! Kui ma poleks naine, ei oleks sa nõnda käitunud.”
„Kui sa poleks naine,” vastas konsul, „ei oleks mul tekkinud seda vajadustki.”
