et sa oled kõige ilusam inimene, keda ma kunagi näinud olen. See on viimane kord, kui ma sind näen. Nuga keeratakse mu südames üha uuesti ringi.
Sa keerad uuesti süütevõtit:
„Ääääännnnääännnnääännänän.”
See on märk. Üks märkidest. Üks tuhandetest märkidest, mida ma olen ellujäämise nimel pidanud omandama. Ja ma tean, et see tuleb hilja, liiga hilja. Arusaamine lõikab minust läbi. Surmahirm, lootusetus, süütunne, süütunne, süütunne. Kõik selle aja jooksul, mida närv vajab valule reageerimiseks.
Kui plahvatus mu trumminahad rebestab, laman ma juba rõdupõrandal. Plahvatus ei ole tuhm, kuumusest summutatud. See on kohutav, majesteetlik. See on ühte silmapilku koondatud lahingukära. Tunnen, kuidas tuhanded väikesed sulgkerged ja teravad osakesed tuhana mu kehale langevad. Klaas, võib-olla fassaadibetoon, metall.
Hiljem valitseb täielik vaikus. Tundub, nagu lamaksin ma klaasist, odavast betoonist ja roostes metallist teki all. Mõtlen, et arvatavasti jookseb mul kuskilt verd. Kui ma mõelda suudan, siis järelikult olen elus. Mõtlen, et käed on kuskil siin, ma tunnen neid betooni all. Mõtlen, mida ma küll käes hoian, mille peal ma laman? Mul õnnestub end veidi kõrvale veeretada. Betoon ja klaas ragisevad ning klirisevad ümberringi. Ajan end ettevaatlikult üles, toetun küünarnukile, mis nähtavasti kuuletub mu selgroo käsklustele.
Minu all lamab laps, mu käed on kõvasti tema kõrvade vastu surutud. Laps pilgutab silmi, hingab pinnapealselt, palavikuliselt. Ükski klaasikilluke pole talle viga teinud.
8. detsember 2013
Uppsala
Mahmoud Shammosh polnud tegelikult paranoiline. Vastupidi. Kui keegi oleks küsinud, kirjeldanuks ta ennast sootuks vastupidiste väljenditega. Ratsionaalne. Akadeemiline. Ja enne kõike muud: sihikindel.
Mahmoud polnud kunagi uskunud tõrjutusse ega vandenõudesse. See on teismeliste, džihaadi pooldajate ja fooliummütsikeste kandjate rida. Eeslinnade betoonist ja lootusetusest välja murdmine, kõigest läbielatust hoolimata Uppsala ülikooli doktorantuuri jõudmine pole saavutatud ennast välja vabandades. Kui ta milleski üldse kindel oli, siis selles, et üheksal juhul kümnest osutub õigeks kõige lihtsam lahendus. Paranoia on luuseritele.
Kerge nõksuga sai ta oma roostes Crescenti Carolina Rediviva raamatukogu eest jalgrattahoidikust lahti. Kunagi väga ammu oli ratas olnud arvatavasti heledamat tooni sinine. Uhked rattad on Uppsalas ainult esimese kursuse tudengitel. Veteranid juba teavad, et need pannakse esimese nädalaga pihta. Mahmoudi jalgratas balansseeris täiusliku kamuflaaži ja kõlbmatu romu õhkõrnal piiril.
Ta surus paar korda jõuliselt pedaalidele ja lasi siis kesklinna poole kulgeval nõlvakul oma töö teha. Pärast ligi seitset Uppsalas elatud aastat armastas ta ikka veel Drottninggatanit mööda alla kihutada, tuul kõrvus vihisemas, sõrmenukid külmast jääs. Vastu tahtmist heitis ta pilgu üle õla. Laternad raamatukogu suunas tõusva tee ääres põlesid detsembrikuises varakult saabuvas pimeduses üksildaselt ja nukralt. Keegi ei järgnenud talle.
Gamla torgeti väljakul asuva õigusteaduskonna valvelaud säras jõuluehetes. Elektrilised kuuse- ja advendiküünlad põlesid, ehkki oli pühapäev, kuid kolmanda korruse koridor oli pime ja vaikne. Ta keeras oma väikese kabineti ukse lukust lahti, astus sisse, pani kirjutuslaual lambi põlema ja lülitas arvuti käima.
Ta istus oma toolile, selg akna poole, ja lükkas kõrvale kaks raamatut riigi funktsioonide erastamisest ning inimõigustest. Kui kõik läheb plaanide kohaselt, on ta peagi samateemalise raamatu uhke autor. „The Privatization of War”. See on tema doktoritöö pealkiri. Raamatust oli valmis umbes pool.
See, mis ta siiani on kirjutanud, on tegelikult üsna traditsiooniline. Võib-olla sisaldab see veidi rohkem välitöid kui keskmine õigusteaduse doktoritöö. Kuid selles oligi mõte. See on tänapäevane, interdistsiplinaarne. Ta oli intervjueerinud umbes viitkümmet erinevat Ameerika ja Briti firmade esindajat Iraagis ning Afganistanis. Firmad täitsid funktsioone, mis seni olid olnud vaid sõjaväe pärusmaa, see puudutas kõike alates transpordist ja varustamisest kuni erinevate valveteenistuste ja koguni lahingutegevuseni välja.
Alguses oli ta lootnud tõelist pommuudist, uut Abu Ghraibi või My Laid. Akadeemik paljastamas suuri, kohutavaid kuritegusid. Ta teadis, et tema taust annab talle eelise. Kuid ta ei avastanud midagi sensatsioonilist. Ta lihtsalt kaardistas ja kataloogis firmad ning reeglid piisavalt hästi, et sellest avaldati artikkel European Journal of International Law’s ning kokkuvõte Dagens Nyheteris. Sellele järgnes CNN-i ootamatu ettepanek korraldada intervjuu Kabulis. Tänu intervjuule sai ta järsku kutseid rahvusvahelistele konverentsidele ja sümpoosionidele. See polnud küll pommuudis, kuid sel oli eesootava edu hõrkmagus maik.
Kuni sõnumi saamiseni.
Ohates tõstis Mahmoud viiekümneleheküljelise paksu paberipataka kirjutuslaualt ära. Tema doktoritöö värske peatükk. Juba esimene lehekülg oli punase pliiatsiga kommentaare täis soditud. Vanast reservohvitserist juhendaja nägi läbi iga katse pisutki kergemalt pääseda. Raske südamega pani ta paberipataka käest. Kõigepealt meilid.
Vana arvuti hakkas mürisema, kui Mahmoud püüdis e-posti programmi avada, justkui protesteeriks masin pühapäevasel päeval töötegemise vastu. Teaduskonna riistvara polnud sugugi uus. See oli staatuse küsimus. Sellesse teaduskonda ei tuldud moodsa tehnika, vaid viiesaja-aastaste traditsioonide pärast.
Mahmoud vaatas detsembripimedust akna taga. Tema kabinet oli küll väike, kuid sealt avanes Uppsala parim vaade. Esiplaanil Fyriså jõgi ja maja, mida Ingmar Bergman kirjeldas „Fannys ja Alexanderis”. Mis selle nimi oligi? Akademikvarnen? Selle taga toomkirik ja loss, peaaegu kummituslikus valguses plekitu, akadeemiliselt suursugune. Mahmoud ei mõelnud sellele enam eriti, kuid võrreldes lapsepõlve väikese mänguväljaku ja betooni kooruva värvikihiga oli see hoopis teine maailm. Lõpuks andis arvuti alla ja lubas Mahmoudil postkasti siseneda. Ainult üks uus kiri, ilma pealkirjata. Selles polnud midagi imelikku, ta oli meile alles veerand tundi tagasi raamatukogus kontrollinud. Ta tahtis kirja juba rämpsuna kustutada, kuid reageeris siis saatja aadressi peale. [email protected].
Ta tundis, kuidas süda hakkab kiiremini põksuma. See oli teine sõnum samalt aadressilt. Esimene tuli siis, kui ta oli äsja oma viimaselt Afganistani reisilt tagasi jõudnud; see oligi tema viimaste nädalate vastumeelse paranoia põhjuseks.
Kiri oli lühike, kirjutatud rootsi keeles, ja autor viibis ilmselt Afganistanis:
Shammosh!
Nägin paar päeva tagasi sinu intervjuud CNN-is. Tundub, et sinust on ikka kuradi tõsine vend saanud. Kas meil oleks võimalik lähematel päevadel Kabulis kokku saada? Mul on infot, mis pakub huvi meile mõlemale. Ole ettevaatlik, sul hoitakse silma peal.
Tahtejõudu, julgust ja vastupidavust.
Familiaarne toon. „Tahtejõudu, julgust ja vastupidavust”. Vägagi tuttavad sõnad ühest teisest ajast. Ilmselgelt on saatjaks keegi tuttav.
Ja kirja lõpp: „Sul hoitakse silma peal”. Mahmoud oli selle peast heitnud, koguni naernud. Selge, et tegemist on mõne sõbraga, kes tema arvel nalja teeb. Peagi saab ta järgmise kirja parastava tekstiga „LOL! Gottya!”. Selles sotsiaalses keskkonnas, kus ta praegu liigub, on osa tema taustast üsnagi haruldane, ja tema uued sõbrad viskasid selle üle nalja. Kuid teist kirja ei järgnenud. Ja tasapisi hakkas ta ringi vaatama. Lihtsalt selleks, et kindel olla. Lihtsalt igaks juhuks, miks mitte?
Ta märkas seda juba samal õhtul. Tavaline Volvo V70, igavat ametnikuhalli värvi. Seisis tema väikese
