style="font-size:15px;"> „Tere, Eva-Karin!” ütles ta tavalisest oktaavi võrra kõrgema ja märksa reipama häälega.
„Klara, kullake, milline õnn, et ma su kätte sain! Tead, nüüd on asi ikka päris hull. Glennys helistas ja küsis, milline on meie seisukoht IT-turvalisuse raporti osas. Tead, ma pole jõudnud seda lahtigi teha. Nii palju tööd on olnud …”
Hääl kadus hetkeks. Klara heitis kiire pilgu kellale. Saab kohe üheksa. Eva-Karin on arvatavasti kiirrongis, teel Arlandale. Ta libistas pilgu üle hallide, tuule meelevallas kõrguvate kaljude. Tundus nii kohatu rääkida Eva-Kariniga siin, saarestikus. Eva-Karini hääl oli tema ainsas pelgupaigas nagu sissetungija.
„… nii et kui sa teed mulle kokkuvõtte enne – mis me kokku lepime? Enne viit täna õhtul, okei? Siis ma jõuan selle enne homset koosolekut läbi vaadata. Sa jõuad ju, eks? Sa oled ingel, kullake!”
„Loomulikult,” ütles Klara. „Eva-Karin, sul pole võib-olla meeles, aga ma olen Rootsis ja lendan Brüsselisse alles täna kella kahe paiku. Ma ei tea, kas ma kella viieks jõuan.”
„Klara, ma tean väga hästi, et sa oled Rootsis,” katkestas Eva-Karin teda hääletooniga, mis ei jätnud vastuvaidlemiseks kuigi palju võimalust. „Aga sa võid ju sõidu ajal tööd teha. Issand, sul on ju ometi terve nädalavahetus vaba olnud?”
Klara kükitas niiske sambla peale ja toetas pea kätele. Praegu on pühapäeva hommik. Tal oli vaba laupäev. Tundus, et kogu elujõud imetakse temast välja.
„Klara? Klara? Oled sa veel seal?” kostis Eva-Karini hääl tema kõrva vastas.
Klara köhatas ja raputas pead. Hingas sügavalt sisse, sundis hääle reipaks, optimistlikuks, teenistusvalmiks.
„Muidugi, Eva-Karin,” ütles ta. „Pole probleemi. Ma saadan kokkuvõtte täna enne kella viit sulle meili peale.”
Pool tundi hiljem oli Klara Walldéen tagasi toas, kus ta oli üles kasvanud, lillelise poordiga roosa tapeedi keskel, mille ta kümneaastasena oli välja kaubelnud. Siledad, läikivaks kulunud põrandalauad paljaste jalgade all. Akna taga paistis läbi raagus puuvõrade Läänemeri. Laineharjad olid vahused. Torm jõuab kohale veel enne õhtut. Neil tuleb kiirustada. Kaugemal lahe ääres elav lapsepõlvesõber Bosse Bengtsson oli lubanud ta paadi ja autoga Norrköpingisse viia. Sealt edasi rongiga Arlandale ja lennukiga Brüsseli argipäeva.
Ta tiris topilise Helly Hanseni sviitri üle oma kõhnade õlgade ja pani selle asemel selga heleda liibuva pluusi ja asümmeetrilise kampsuni. Jaapani denimist teksased kulunud velvetpükste asemele, mis tegelikult olid vanema omad. Hommikuse jahilkäigu ajal kantud voodriga kummikute asemele Nike tossud. Veidi hajutatud meiki silmade ümber, paar harjatõmmet läbi süsimustade juuste. Väikese valge meigilaua kohalt peeglist vaatas vastu teine inimene. Põrandalauad naksusid jala all.
Klara tõusis püsti ja avas väikese pööninguukse. Ettevaatlikult, vilunud liigutusega kummardus ta pimedusse, tõmbas lähemale vana kulunud kingakarbi ja võttis sealt paki fotosid. Ta laotas need põrandale ja istus neid uurima.
„Kas vaatad jälle vanu pilte, Klara?”
Klara pööras ringi. Väikese akna kahvatus valguses tundus vanaema peaaegu läbipaistev. Tema keha oli nii kleenuke ja habras. Ilma seda nägemata oli raske uskuda, et ta suutis ikka veel pahkliku õunapuu otsa viimaste õunte järele ronida, et neid lindude eest ära korjata.
Vanaemal olid samasugused helesinised silmad nagu vanaisalgi. Välimuse järgi otsustades oleksid nad võinud õde ja vend olla. Kuid sellistel teemadel siin saarestikus nalja ei tehtud. Vanaema näos olid mõned sügavad vaod, kuid kortse ei olnud. Ta ei kasutanud kunagi meiki, enda jutu järgi ainult päikest, naeru ja merevett. Ta nägi välja nagu kuuekümnene, kuid paari kuu pärast pidi ta saama juba seitsekümmend viis.
„Ma tahtsin ainult korraks vaadata,” vastas Klara.
„Miks sa neid endaga Brüsselisse kaasa ei võta? Ma pole sellest kunagi aru saanud. Mis neist siin kasu on?”
Vanaema vangutas pead. Tema sinistes silmades välgatas hetkeks kurbus ja üksindus. Silmapilguks tundus, et ta tahab midagi öelda, kuid muutis siis meelt.
„Ma ei tea,” ütles Klara. „See lihtsalt on nii. Nende koht on siin. Kuidas on, kas safranisaiakesi on veel?”
Ta korjas fotod kokku, pani need ettevaatlikult kingakarpi ja läks vanaema järel nagisevast trepist alla.
„Seal sa oledki! Linnariided seljas ja puha!”
Bosse Bengtsson seisis juba paadisillal ja ootas, kui Klara piki teerada tema vanemate ajahambast puretud kodust möödus. Nagu juba palju kordi varemgi. Tundus, nagu tegutseksid Klara jalad siin täiesti iseseisvalt. Justkui ei sekkukski aju ega selgroog juurtest, kividest ja lompidest kõrvale põikamisse.
„Jäta järele, Bosse. Sa räägid nagu mu vanaisa,” ütles Klara.
Nad kallistasid kohmakalt. Bosse oli Klarast paar aastat vanem, nad olid saare peal koos üles kasvanud. Ta oli nagu vend. Nad olid justkui ühe pere lapsed, ehkki erineva välimuse ja loomuga.
Nad olid kummaline paar. Klara oli väike ja kõhn, klassi priimus ja nii tubli jalgpallur, et mängis mõnda aega Östervikingi poistemeeskonnas. Bossele meeldis kala püüda ja – juba pisut vanemast peast – jahti pidada, juua ja kakelda. Klara oli pidevalt teel kusagile ära. Bosse ei suutnud ettegi kujutada, et peaks saarestikust minema kolima. Kuid omal ajal sõitsid nad päevast päeva üheskoos kooli. Soojal ajal koolipaadiga, talvel hõljukiga. Säärane asi loob inimeste vahele tavalisest tugevama sideme.
Klara hüppas paati ja tõstis Bosse vana tööpaadi kulunud vendrid sisse, Bosse manööverdas juba sillast eemale. Klara läks Bosse juurde väikesesse tüüriruumi. Räpaste illuminaatorite taga olid lained kõrgemaks muutunud, nende harjad olid valged ja sihikindlad.
„Õhtul läheb tormiks,” ütles Bosse.
„Räägitakse jah,” vastas Klara.
17. detsember 2013
Brüssel, Belgia
George Lööwi kabinet asus Merchant & Taylori, maailma suurima PR-firma Brüsseli Square de Meeusi hoone seitsmendal korrusel. Väike park selle panoraamakna taga oli lage, külmunud ja trööstitu. George Lööw jälestas detsembrit. Ennekõike jälestas ta jõule. Ta nägi Euroopa Parlamendi hoone poole kulgevat jõuluehetes Rue Luxembourgi ja see ärritas teda. Isegi see ei aidanud, et detsember saab lõpuks läbi, üle mõistuse laisad linnaametnikud jätavad kogu selle jama ju kuni veebruarikuuni sinna üles.
Ainult mõni nädal veel, siis peab ta sõitma koju, Rådmansgatani kaheksatoalisesse korterisse, ja esitama iga-aastase ettekande oma elust. Korter on kaunistatud Elsa Beskowi stiilis kuuse ja küünaldega. Maitsekad jõulukaunistused säravad, vanamehe maiustustelaud on lookas martsipani, tema uue naise Elleni tehtud koorekommide ja George’i igal aastal Brüsselist toodava sigakalli šokolaadi all, mille pererahvas kohusetundlikult ja mõnevõrra piinlikkust tundes samuti lauale paneb.
Perekond istub üles rivistunult Svenskt Tenni diivanitel, täissöönud ja rahulolevad, käes auravad tassid koduse glögiga. Kurguauguni haletsusväärselt ja üle mõistuse silmakirjalikult vahetavad nad kõrke pilke, paludes George’il rääkida oma tööst „lobistina”, nad hääldavad seda sõna samamoodi, nagu ütleksid „ekskrement” või „tõusik”.
„Kuradi
