midagi, mis ei vastaks eeskirjadele. Ühtegi jälge ei ole. Ta vaatab mulle tungivalt silma.
„Me saame nad kätte,” ütleb ta aeglaselt. „Sa tead seda. Damaskus, Kairo, Beirut … Kõik Lähis-Ida bürood tegelevad sellega. See võtab aega, aga me leiame süüdlase üles, sa tead seda.”
Ma noogutan. Mõte kättemaksust pole õieti veel idanemagi hakanud.
Naine kummardub ettepoole. Tema pilk ja hääletoon on muutunud.
„Ja informatsioon, mille sa oma kontaktisikult said? Firasilt, kes oli kursis Süüria õhujõudude riigihankega?” küsib ta. „Relvahanked süürlastele. Sa avaldasid selle info ainult mulle esitatud raportis? Mitte ettekandes? Mitte kuskil mujal?”
Ma raputan pead.
„Ainult sinu raportis,” lausun ma.
„Võimalik, et see on vaid üksik kild, meelega jäetud valejälg. Aga me ei hakka ärevust tekitama.”
„Ma mõistan kõiki tagajärgi. See jääb vaid sinu raporti kaante vahele.”
Ta nõjatub hetkeks tahapoole. Vaatab koos minuga aknast välja. Lõpuks tõuseb ta püsti.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsib ta.
Stabiilne toon, mis ei sõltu kunagi tema korralduste tagajärjel ohvriks toodava ulatusest.
„Minuga on korras.”
„Võta ülejäänud nädal vabaks,” ütleb ta. „Mine ujuma, tee mõned dringid.”
Vaatan, kuidas ta enne ruumist lahkumist plastikust uksepiita patsutab. See kolksub. Ehk mõtles ta seda ergutusena, mõistmise märgina. Ta teab, et ma käin ujumas. Pole ühtegi asja, mida ta minu kohta ei teaks.
Vesi üldkasutatavas basseinis on liiga soe, kuid ometigi eelistan ma seda Langley ujulale. Kui ma iga neljanda tõmbe järel pinnale hingama tõusen, kuulen kloorist lõhnavate kahhelseinte vahel radarilainetena põrkumas klassitäie koolilaste falsetthääli. Üks basseinipikkus teise järel. Omal ajal oleks minust võinud hea ujuja saada. Olümpiamängud oleksid olnud täiesti reaalne võimalus, käeulatuses olev eesmärk. Kuid selgus, et minu motivatsioon piirdus Michigani ülikooliga, seejärel sai see otsa. Ma ei kahetse seda. Ma ei kahetse üldse midagi. Kui me mõtleksime kahetsemise kategoorias, siis ei jääks me ellu. Ja ellujäämine on lõpuks ainus asi, mis midagi tähendab.
Ma tean, et valet on palju. Kuid tegelikkus on habras, ilma valeta ähvardaks see kokku kukkuda. Valed on tugipunktid, mis hoiavad silda üleval ja lasevad ühelt kaldalt teisele jõuda. Tõde pole olemas.
Siiski esitasin enne kontorist lahkumist taotluse raportit lugeda. Ma teadsin, et selle salastatuse aste on kõrgem kui see, millele mul on ligipääs. Me ei tohi kunagi lugeda seda, mis meid endid puudutab. Ja ma teadsin, et kui ma seda näeksin, saaksin oma silmadega lugeda, oleks see kindlasti vale. Minu taotlus lükati tagasi. See oli kergendus. Ma ei taha teada, kui nad mulle valetavad.
Nüüd istun ma trööstitus, räpases riietusruumis, jalad pärast basseinis veedetud tunde pingutusest värisemas. Halvav süütunne läbib mind nagu alalisvool. Ujumisliigutused basseinis hoiavad seda eemal. Harjutamine ja harjumus hoiavad seda eemal. Vees tunnen ma end ajutiselt turvaliselt. Niipea kui see lõpeb, kuulen ma mootori häält, näen silme ees klaasikildude ja betoonitükkide all väga väikest last.
Hiljem joon teleka ees Rusty Naili kokteile. Minu elutuba on kõle. Nurgas on üksteise otsa laotud kolimiskastid. Neis pole midagi väärtuslikku. Istun oma uuel diivanil ja vaatan Ameerika jalgpallimatši kordust, mis mind ei huvita. Korter – moodne kast teiste omasuguste keskel, mille juurde kuulub ka garaaž; parajal kaugusel kiirtee turvalisest mootorisuminast – lõhnab kergelt värvi ja konditsioneeri järele. Mu käelihased on pinges. Ujusin kümme kilomeetrit. Poole rohkem kui tavaliselt.
Ameerika jalgpall lõpeb, kui ma valan omale kolmandat jooki, lülitan teleka Johnny Carsoni peale, aga taipan otsekohe, et ma ei jaksa kuulata Richard Pryori Reagani-teemalisi nalju. Need ei huvita mind. Saade on liiga tavaline, liiga aeglane.
Sellest saadik, kui ma siia tagasi tulin, kulgeb kõik liiga aeglaselt. Minusugune mees sobib paremini põllule. Strateegiad, analüüsid, Langley, Pentagoni, D.C. lõpmatu poliitiline jura. See on liiga aeglane. Andke mulle teine pass, teine keel, teine elu. Laske mind Damaskusesse, Beirutisse, Kairosse. Ma tean, kuidas luua kontakte, kuidas neid klaasi magusa tee, viski ja sigarite kõrval arendada. Ma valmistan tabbouleh’, mis meenutab mu külalistele nende lapsepõlve Aleppos. Isegi siis, kui olukord piiridel on terav, seisab minu rõdul parim Liibanoni vein.
Ja seal, rõdu peal, ängistavas päikeseloojangus, jasmiinilõhnas ja maja seest õhtusöögilaua äärest kostvas diplomaatide, gangsterite ning poliitikute jutumelus vahetan ma meid ellujäämisele lähemale viivaid andmeid. Teen tehingu, mille tulemusena sureb lõpuks keegi teine, mitte mina. Me mängime alati viigi nimel. Meie eesmärgiks on status quo.
Nüüdsel ajal nad tahavad, et me tagasi tulles terapeudiga räägiksime. Justkui aruandest ei piisaks. Juba esimesel päeval, kui päevitus särab päevavalguslampide paistel telefoni, koopia- ja teleksimasinate vahel. Keha valutab veel ajavahest ja kliimaga kohanemisest. Aju töötab ikka veel araabia, vene, portugali keeles. Niisiis istume kohustuslikud sessioonid ära. Räägime muutustest, mis toimuvad pärast kuid või aastaid teisel maal, teises kultuuris viibimist, eemal kiirteest, koduteele jäävast Kentucky Fried Chickeni kiirsöögikohast ja igapäevase elu surmavast igavusest.
Aga kui nad tahavad, et me räägiksime, siis ei ütle me loomulikult midagi. Kuidas me saaksimegi rääkida sellest, mida me teeme? Mida ma peaksin ütlema? Et ma elasin Damaskuses Araabia ärimehe elu, ostsin maksumaksja raha eest relvi, banaalseid saladusi ja mõjuvõimu killukesi, oodates midagi, mis on ehk väärt seda lõputut hinda, mida me oleme valmis maksma? Et siis, kui ma jälje kätte sain, värisesin nagu jänes autotulede ees ja kaotasin kõik?
Kas peaksin sellest rääkima? Sellest, mida ma isegi iseendale ei tunnista? Kui ma korra rääkima hakkan, siis lõppu sellel enam ei tule. Kui ma mõtlema hakkan, siis ma suren.
Ma tean ainult seda, kuidas ellu jääda, niisiis ma naeratan ja vaatan kella. Kui kohustuslik aeg on täis, tõusen ma püsti, panen selga anonüümse tumesinise pintsaku ja keeran autonina kiirteele, tulen tagasi siia, oma anonüümsesse kasti, mis on kõike muud kui kodu. Löön aega surnuks ja loodan, et minu karantiin lõpuks ometi mööda saaks. Et minu kirjutuslauale ilmuks kaust uue identiteedi, lennupiletite ja kontonumbriga, et ma saaksin jätkata, uuesti otsast alustada. Ainus, mille nimel ma elan, on järgmine käik, järgmine partii.
19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
Tundus, et rongijaamas Zaventemi lennujaama all käib pidev ümberehitus. Valitses suur segadus, kõikjal olid oranžid koonused, piirdelindid ja tellingud.
Mahmoud tegi, mis suutis, et ennast staatilisest rahvamassist läbi pressida ja järgmisele Brüsselisse minevale rongile jõuda. Igal pool lobitegijad ja muud Euroopa integratsiooni teenistuses olevad sõdurid, hommikune vaevu läbi lehitsetud Financial Times voolujoonelistest Samsonite kottidest välja turritamas ja mobiiltelefonid otsekui kõrva külge kleebitud; mustades rõivastes tõsiusklikud juudid ootasid Antwerpeni rongi; puhkuseriietuses lastega perekonnad lohistasid oma liiga suuri kohvreid Phuketisse suunduvale tšarterlennule. Konduktor vilistas ja Mahmoud trügis edasi, et rongile jõuda. Samal hetkel tundis ta, kuidas ühel õlal rippuv seljakott maha libises ning perrooni betoonpõrandale kukkus. Ta jäi seisma, kuid ei
