align="center">19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
„Mister Shammosh! Kas teil on selles küsimuses midagi lisada? Pean ennekõike silmas professor Lefarque’i arutluse viimast osa, mis puudutas kokkulepete pideva rikkumise ning Iraagi ja Afganistani vastupanuvõitlejate radikaliseerumise tagajärgi.”
Endine suursaadik sir Benjamin Batton, sõjapiirkondades tegutsevaid erafirmasid käsitleva Rahvusvahelise Kriisigrupi konverentsi erakorraline juhataja, kummardus üle laua, silmis ergas sõbralik pilk.
Mahmoud vaatas oma märkmiku kohalt rahulikult üles. Tema huultel mängles naeratus. Ta oli oma sõiduvees. Vaat et halvavat närvitsemist, mida ta hommikul otsustajatest ja ajakirjanikest koosneva viiekümnepealise publiku ette astudes tundis, ta peaaegu enam ei mäletanudki.
„Loomulikult,” noogutas ta. „Minu meelest pole mingit kahtlust, et taolised kohutavad teod, mida me nägime Abu Ghraibi näitel, viivad radikaliseerumiseni. Täpsemalt öeldes …”
Tal polnud vaja isegi mõelda, mida ta räägib. Sõnad võtsid iseenesest kuju ja voolasid rahulikult ning täpselt, meeldiva joana. Täpselt nii oli tavaliselt ka Uppsalas neil vähestel kordadel, kui ta sai loengut pidada teemal, mis teda tõepoolest huvitas.
Ta nägi, kuidas publiku pilgud pöörduvad tema poole taas ärganud huviga, haigutused lakkavad ja silmadesse tekib taas elu, pastakad jooksevad üle märkmikulehekülgede, et tema seisukohti paberile jäädvustada. Ja see mida ta nägi, enda hääl, mida ta kuulis, täitis ta energia ning uhkusega. Ta oli oma professionaalsusest ja kõneosavusest peaaegu liigutatud. Mahmoud Shammosh, akadeemiline superstaar.
Kui sir Benjamin kasutas vilunud juhataja sundimatu elegantsiga ära Mahmoudi üht kunstilist pausi ettepaneku tegemiseks, et nad võiksid diskussiooni jätkata fuajeesse kaetud lõunalaua ääres, oli Mahmoud peaaegu haavunud. Muidugi, ta märkas varem nii imetlevatesse pilkudesse tekkima kippuvat klaasjat ilmet, kuid siiski. See siin oli tema silmapilk. Tema aeg seista rambivalguses. Nojah, ta saab võimaluse lõuna ajal edasi rääkida. Milline egolaks! Au ja kuulsus uurimistööle, kuid siin on tõeline tasu selle eest.
Püsti tõustes haaras ta seljakotist telefoni ja aku. Samal hetkel, kui ta telefoni käima lülitas, hakkas see tema käes surisema. Kaks vastamata kõnet. Võõralt numbrilt. Mahmoud tundis, kuidas keha pingesse tõmbub. Telefon helises ja süda hüppas rinnus.
Ta vabandas rutuga ja liikus ühe kõrvalukse poole, kust tema arvates pidi pääsema WC-desse. Ust lahti lükates vastas ta kõnele. Ta oli üleni pingul. Loengust saadud adrenaliin segunes ootusärevusega: mis juhtub, kui ta telefonile vastab? Silme eest vilksatas mööda ümbrikus olnud kohutav pilt.
„Mahmoud Shammosh,” sosistas ta torusse.
„Mis oli alla kirjutatud kirjale, mille sa said?”
Hääl Mahmoudi kõrva vastas oli madal ja tuhm, justkui tuleks see läbi mingi filtri.
„Tahtejõudu, julgust ja vastupidavust,” ütles ta ja astus meeste WC uksest sisse.
Pissuaar ja kabiin. Ruum oli tühi.
„Kus sa praegu oled?”
„Avenue Louise’il, Rahvusvahelises Kriisigrupis,” vastas ta. „Kes sa oled?”
„Lahku sealt nii kiirest kui saad. Sõida metrooga Louise’ist Artsloisse. Seal mine Gare Centrale’i sõitvale metroorongile. Kõnni jaamas ringi, kuni oled sabad maha raputanud. Sõida paar peatust tagasi ja vaheta Gare du Midi rongi peale. Hoia kogu aeg silmad lahti, okei?”
Mahmoud tardus paigale.
„Me tunneme teineteist Karlsborgi ajast, eks ju? Kas sa sellepärast võtsidki minuga ühendust?”
„Pane aku uuesti telefoni, kui oled Gare du Midis, ja helista sellel numbril, siis saad uued juhised.”
Mahmoud pingutas kogu jõust, püüdes häält ära tunda. Kuid millestki polnud kinni haarata, millelegi ei saanud keskenduda.
„Okei,” ütles ta. „Aga milles on küsimus? Mida sa tahad rääkida? On see mingi nali või?”
Kas ta peaks tõepoolest seda mängu jätkama? Nii vähese informatsiooni põhjal?
„See pole mingi nali. Järgi minu juhiseid. Mul on sinu abi vaja. Mida sul kaotada on?”
„Sure,” sõnas Mahmoud. „Ma saan siit kõige varem tunni aja pärast minema.”
„Okei. Võta aku välja ja ära sellest kellelegi räägi. Ma mõtlen seda tõsiselt. Suure tõenäosusega sind jälitatakse, see pole naljaasi.”
Hääl telefonis katkes klõpsatusega. Mahmoud vaatas ennast kraanikausi kohal rippuvast peeglist. Mis tunne see on, mis tema rinnas pulbitseb? Kahtlus? Närvilisus?
Ootus, otsustas ta lõpuks. Mida tal kaotada on?
19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
Siilisoenguga mees, kes George’i Merchant & Taylori sissepääsu juures ootas, oli kõige rohkem viis aastat temast vanem ning George’i squash ja mitte eriti innukas jõutreening ei annaks iialgi tulemuseks tolle mehega võrreldavat keha. Hoolimata anonüümsest ülikonnast ja ilma lipsuta valgest särgist jättis ta mulje, nagu sobiks talle vastuvõtulaudade, koridoride ja kabinettide asemel palju paremini vee- või kõrgete mägede maailm. Ta näis sile ja matt, maksimaalse kiiruse saavutamiseks justkui tefloniga töödeldud. Nagu Matt Damon Bourne’i-filmides, mõtles George kadedalt. Kurat, ta peab trennis ikka kõvasti rabama.
„Mr. Brown,” ütles George ja sirutas käe.
„Peab paika. Võid mind Joshiks kutsuda,” vastas mees ja paljastas põgusaks naeratuseks oma kriitvalged Ameerika hambad.
„Mina olen George.” Käepigistus oli tugev. Nad hoidsid teineteise kätt hetke võrra liiga kaua. Kaks teineteise potentsiaali hindavat meest. George lasi käe esimesena lahti ja suunas oma külalise liftide poole.
„Kas Reiper seletas olukorra lahti?” See oli pigem konstateering kui küsimus.
„Jah.” George vajutas liftinupule. „Teil on paberid, mis on vaja ära tõlkida. Selle eest maksate mingil põhjusel topelttaksi järgi ja mina unustan nende paberite sisu otsekohe pärast tõlkimist ära.”
Joshi naeratus meenutas mõnevõrra Reiperi oma. Leebe, justkui teaks ta midagi taolist, mis teeb ta asendamatuks. Ta raputas peaaegu märkamatult pead.
„Maksmisest ei tea mina midagi, see on Reiperi asi. Minu ülesanne on hoolitseda selle eest, et need paberid ruumist välja ei satuks. Ära võta isiklikult, kuid see on tundlik materjal. Pehmelt öeldes.”
Nad astusid liftist välja. George’i käsitsi valmistatud kingad kajasid mingil ilusast ja karta on, et hävimisohus puuliigist valmistatud parkettpõrandal. Joshi kummitallad olid peaaegu hääletud.
„Ma pean paluma sul ukse lukku keerata,” ütles Josh, kui nad kabinetti astusid.
„Okei, miks mitte,” vastas George ja kuuletus mõningase kõhklusega.
Josh
