üles, tühjale perroonile. Brüsseli lõunaosa kohal lasusid madalad pilved, mis tekitasid otsekui õhtuhämaruse. Pragunenud betooni niisutas uduvihm. Ainsaks värvilaiguks oli rooste rööbaste peal ja perrooni väikese ooteputka seintele soditud grafiti.
Poolenisti ühe samba taha varjudes pani ta aku telefoni. Siit oli tal ülevaade kõikidest, kes trepist üles tulid. Ta tundis, kuidas pulss kiireneb, kurgus hakkas pitsitama. Perroon ja vihm tundusid käegakatsutavamad, tõelisemad. Omamoodi oli see põnev. Mäng.
Mahmoud kontrollis perrooni veel kord üle, ehkki ta teadis, et see on tühi, ja vajutas ainsale telefoni salvestatud numbrile. Juba enne esimese signaali lõppu kuulis ta vastust.
„Võta takso ja sõida Gare du Nordi,” ütles tuhm hääl. „Seal vaheta taksot ja sõida linnast välja Tervurenisse Aafrika muuseumi juurde. Sa peaksid umbes tunni pärast kohale jõudma. Okei?”
„Okei,” vastas Mahmoud.
„Kohale jõudes ära kiirusta. Vaata väljapanekut. Selle saali tagaosas, kus on kaelkirjak, on avariiväljapääs. Kümme minutit enne seitset lähed sealt välja, parki. Uks on lahti, signalisatsiooni ei ole. Mine muuseumi ees olevast tiigist paremalt mööda. Heki taga, muuseumi vastas, on üks kuju. Sa näed seda. Kujust paremal, metsatuka pool, on põõsaste varjus pink. Ma istun seal kell seitse. Ära hiljaks jää.”
Jaanuar 1985
Stockholm
Lumi suretab kõik hääled. Kui ma silmad kinni panen, siis ei ole ma enam linnas. Krudin mu kummitaldade all, näkku puhuv tuul. Ma olen jää peal. Üksi jäätunud merel, kus taevas ja lumi sulavad kokku ja muutuvad üheks. Kui ma lubaksin endale igatsust, siis igatseksin taga Michigani talvesid.
Tänavad on siin laiad, mälestus ühest teisest ajast. Sõjaväe ja paraadide, lahinguväljade, tuules lehvivate lippude ajast. Selle aja lihtsus teeb mind nukraks. Linn on ilus ja pidulik nagu matus. Autod sõidavad lähituledega ka koidiku ja loojangu vaheliste kummaliselt lühikeste tundide jooksul. Ma olen liiga õhukeselt riides, hoolimata helesinisest sulejopest, mida ma pärast kolledži lõppu õieti polegi kandnud.
Mind oodatakse Ameerika saatkonnas. Minu uued paberid on valmis. Keegi siin ei tea, kes ma olen. Keegi ei tea, kuhu ma lähen. Kuid neil on oma instruktsioonid ja nad on piisavalt targad, et mitte küsida. Panen koti sõjaväeatašee kabinetis seifi luku taha ja lükkan tagasi tema sõbraliku ettepaneku koos õhtust süüa. Tajun tema huvi ja uudishimu. Iga saladuse taga on järgmine saladus. Iga vale taga veelgi suurem vale.
Mul kulub sekund otsustamiseks, siis esitan küsimuse. See on risk, mida ma olen valmis võtma. Võib-olla on see minu ainus võimalus.
„Mul oleks mõne teie kohalikku päritolu töötaja abi vaja,” ütlen ma. „Oleks vaja kedagi, kes räägib rootsi keelt ja teab, kuidas Rootsi süsteem toimib.”
„Loomulikult, endastmõistetavalt,” ütleb ta ja näib siiralt rõõmustavat, et saab millegagi aidata.
Ta on igati mõnus mees. Säärane, kes käib Iiri pubides, pajatab sõjalugusid.
„Aga meil pole küll kedagi, kelle salastatud teabe tase oleks piisavalt kõrge.”
„Pole tähtis,” ütlen ma. „See on täiesti eraviisiline asi. Mul on vaja abi, et leida üles üks tuttav, kes minu arust peaks nüüd Rootsis tagasi olema.”
„Saan aru. Minu meelest on pressiosakonnal mõned kohalike hulgast palgatud alltöövõtjad. Palun oma sekretäri, et ta sind aitaks.”
Lähen mööda marsruuti, mis ma oma toas kaardile joonistasin ja meelde jätsin. Mööda looklevaid kitsaid tänavaid koos teiste turistidega, kuni olen kindel, et sain oma sabast lahti juba metroos. Räägitakse, et Stockholmis on see lihtsam, Helsingis raskem. Võib-olla on see tõsi.
Mul on veel tund aega. Võtan lossi juurest takso ja palun sõita Djurgårdenile. Taksojuht ei saa aru, mida ma tahan, niisiis näitan talle kaarti. See tekitab mulle stressi. Talle jääb ameeriklasest klient meelde. See on jälg. Mina jälgi ei jäta. Aga nüüd on juba liiga hilja. Palun ennast silla juures maha lasta. Ta räägib nii viletsat inglise keelt, et ma pean talle uuesti kaarti näitama. Mees näeb araablase moodi välja, aga ma ei saa teist keelt kasutada. Sel juhul jätaksin maha lausa helendava jälje. Vahet pole. Mu saba on mind nagunii silmist kaotanud.
Skanseni pargi väravate juures tualettruumis vahetan oma helesinise sulejope beeži mantli vastu. Võtan peast punase mütsi. Võtan diplomaadikohvrist ettevaatlikult helekollase mapi ja panen selle tumesinisesse nailonseljakotti. Tühja, ilma sõrmejälgedeta diplomaadikohvri jätan WC-kabiini prügikasti alla. Siis lähen pargist välja, kõnnin mööda tänavat praami poole. Hakkab juba pimedaks minema.
Veerand neli astun praami pardale. Mees seisab üksi ahtris, nagu kokku lepitud. Toonitud klaasidega prillid ja beež talvemantel, väike nelk nööpaugus. Vuntsid võiksid võistelda tema riigi juhi omadega. Bagdadi valitsusasutustes pikka karjääri teinud väärikas nägu. Seisan mehe kõrvale ja vaatan praami kruvide alt tõusvat vahtu. Ära koristamata unustatud jõulukaunistused säravad nukralt lõbustuspargi kohal, millest me aeglaselt eemaldume. Meil võib olla nii kümme minutit aega.
„Assalamu alaikum,” ütlen ma.
„Wa alaikum assalam,” vastab ta automaatselt, üllatusega. „Kas te räägite araabia keelt?”
„Jah,” sõnan ma.
„Mida te vahendada soovite? Asi peab olema tähtis, kui ameeriklased oma esindaja koguni Stockholmi saadavad.”
„Üleeilseid satelliidipilte. Iraani laevastik liigub positsioonidele, mis blokeerivad teie liikluse Pärsia lahes. Suurtükiüksused on liikvel, et valmistuda Bagdadi ründamiseks.”
Vaatan ringi ja annan mapi oma Iraagi kontaktile. Ta noogutab ja pistab selle lahti tegemata oma portfelli. Ehkki seisame praami kajuti varjus, rebib külm tuul meie põski.
„Kas see on kõik?”
Pettumus tema näol on ilmne. Tema jaoks pole need mingid uudised. Ma raputan pead.
„Üks asi veel. Me oleme kogunud kokku viis firmat, kes on valmis müüma teile seda, mida te soovite. Nad tahavad kahe nädala pärast teiega Zürichis kohtuda. Üksikasjad leiate mapist. Loodetavasti pole mul vaja seletada, kui tundlik see teema on.”
Nüüd on tema pilk muutunud. See oli see, mida ta ootas.
„Kemikaalid?” Ta valitseb end, kuid nüüd pakub asi talle huvi.
„Parem veel.”
Ta noogutab. Lõbustuspargi kauged tuled peegelduvad tema prilliklaasidel. Tunnen jalge all praamimootori vibreerimist.
„Me oleme teile tänu võlgu,” ütleb ta lõpuks.
Ma noogutan.
„Mind pole vaja tänada. Mina olen kõigest sõnumitooja. Ja loomulikult ootavad minu poliitilised juhid mingil kujul kompensatsiooni, kui see kõik möödas on. Zürichis saate edasi arutada.”
Seisame vaikides. Laseme mootorimüral meievahelise ruumi täita. Kui tal on külm, siis ei anna ta sellest prillide, vuntside, veinpunase salli, täiusliku kehakaalu ja kaamelikarvast mantli varjus kordagi aimu.
„Mis puudutab seda teist asja,” alustab ta.
