Mahmoud suletud sõidurajal lähemale kihutavaid mootorratastel politseinikke. Neile järgnes politseiauto, sellele omakorda rida musti Mercedeseid; need olid tunduvalt uuema aastakäigu mudelid kui see, milles Mahmoud parajasti istus. Ühe auto külge oli kinnitatud Euroopa Liidu lipp ja veel üks, mis tundus olevat Afganistani oma. Lipud plagisesid tormis piinatult. Võib-olla on see kuidagi seotud kevadel toimuva suure Afganistani-teemalise tippkohtumisega? Ette valmistatava Marshalli plaaniga, sellega, mis peaks mägedesse lõpuks ometi rahu tooma. Või oli see ainult lennuväljale sõitev üksik diplomaat.
Parajasti siis, kui ta hakkas juba lootust kaotama, et nad EL-i kvartalist üldse kunagi välja jõuavad, oli Brüssel järsku selja taga, sirge tee kulges läbi raagus metsa. Tundus, et nad hakkavad sihtkohale lähenema. Mahmoudi süda lõi kiiremini, suu muutus kuivaks. Järsku ta kahetses, et polnud kellelegi rääkinud, kuhu ta minna kavatseb. Võib-olla oleks ta pidanud enne oma seiklust Klaraga ühendust võtma? Kurat, kuidas see välja oleks näinud, kui isegi tema meilile polnud vastust tulnud? „Tere, Klara! Tundub, et mind jälitatakse ja ma saan kokku kellegagi, kes tahab mulle Tervurenis tundlikku infot edasi anda. Paranoiline skisofreenia? Jah, tõenäoliselt on sul õigus.” Täiesti hullumeelne. Ja pealegi oli ta andnud sõna, et ei räägi asjast mitte kellelegi. Ta on üksi. Sellega tuleb leppida, rahulikult hingata.
Mahmoudil kulus vähem kui viis minutit, et ringteelt, kus ta palus taksol peatuda, muuseumi juurde kõndida. Kell polnud veel kuus. Muuseumi kõrval asuv parkimisplats oli mudaauguks muutunud ja Mahmoud kõndis kikivarvul, et kingi mitte väga sopaseks määrida. Massiivse muuseumihoone nurga tagant välja jõudes võis eespool aimata kruusatatud radade, korralikult pügatud põõsaste ja hallide muruplatsidega suurt, korrastatud parki. Park oli kehvasti valgustatud, kuid ta peatus siiski, et püüda orienteeruda, kuhu tal tuleks tunni aja pärast minna. Suur tiik peaukse ees oli hõlpsasti ära tuntav. Sellest tuleb paremale minna. Hämaras polnud võimalik rohkem näha. Tunni pärast peab ta lihtsalt oma vaistu usaldama.
Poole tunni pärast võis ta nentida, et kummalisel kombel pole nii vastuolulise koloniaalajalooga riik võtnud vaevaks rajada huvitavamat muuseumi. Kõige parem kogu asja juures oli tegelikult hoone ise. Muus osas koosnes väljapanek põhiliselt kirpudest söödud kaelkirjakutopistest, väsinud moega vitriinidesse paigutatud väiksematest loomadest ja mõnest kohustuslikust Kesk-Aafrika odast ja kilbist. Ehkki tegelikult polnud ta tulnud siia ju Belgia koloniaalajalooga tutvuma.
Kümme minutit puudus seitsmest ja valjuhäälditest kostis teade, et muuseum suletakse kümne minuti pärast. Mahmoud läks aeglase sammuga tagasi ruumi, kus pidi olema avariiväljapääs. Ta oli tolmuste vitriinide keskel täiesti üksi. Üle ruumi langes hiiglasliku kaelkirjaku hirmutav vari. Mahmoud võttis ennast kokku. Aeg tegutseda. Otsustava liigutusega vajutas ta lingi alla.
Uks avanes ja Mahmoud pidi seda kinni hoidma, et tuul ust käest lahti ei rebiks. Sadu oli lakanud ja suust tõusva aurupilve järgi otsustades oli temperatuur muuseumis veedetud tunni jooksul paar kraadi langenud. Ta väristas end ja ronis mööda väikest metalltreppi porisele kruusateele. Tiik muuseumi ees oli nõrgalt valgustatud, parki selle taga oli pimedas peaaegu võimatu eristada. Igaks juhuks hoidus Mahmoud tiigi paremal küljel varju. Ta kirus ennast, et polnud Brüsselisse peale ülikonna juurde sobivate kingade muid jalanõusid kaasa võtnud; sokid olid jääkülmast vihmaveest juba läbimärjad. Kõige tähtsam on jalad kuivas hoida. Maailmas pole ühtegi sõdurit, kes sellele väitele kahe käega alla ei kirjutaks. Kuid Mahmoud oli arvanud, et tema sõduriaeg on möödas.
Helendavad numbrid tema põrutuskindlal kellal näitasid 18.53. Kokkulepitud ajani on veel seitse minutit. Varju hoides kõndis ta teisel pool tiiki läbi hõreda heki. Ta seisatas ja kuulas. Park oli täiesti vaikne. Ainsaks hääleks oli kauge liiklusmüra. Arvatavasti tipptund nende EL-i ametnike ja diplomaatide jaoks, kes olid oma elukohaks valinud Tervureni. Oma positsioonilt oli tal ülevaade tervest muuseumist. Ümbrus oli inimtühi. Teda ei jälitatud.
Kui ta ringi pööras, märkas ta peagi enda ees pimeduses kirjeldatud skulptuuri. Pronks läikis tiigilt peegelduvas nõrgas valguses. Ta keeras paremale ja läks otse üle väikese märja muruplatsi. Ees paistis mets, või miski selle sarnane. Ta läks edasi. Paari igihalja põõsa varjus oli märgata pargipingi piirjooni. Ta peatus. Pingi parempoolse otsa peal nägi ta istuva inimese kontuure.
19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
George astus Comme chez Soi restorani uksest sisse neljapäeva õhtul täpselt kell seitse. See oli Brüsselisse saabumisest alates osa tema uuest elust. Ta oli alati täpne. Varem oli kellaaegadest kinnipidamisega veidi nii ja naa, kuid nüüd enam mitte. Ta püüdis asjatult naeratust alla suruda. Kui George oli oma tõlketöö lõpetanud, astus Appleby tema kabinetist läbi ja tegi ettepaneku, et nad arutaksid George’i aastase töö tulemusi õhtusöögil selles kahe tärni restoranis. Kuradi vinge ikka. See oli see, mida ta praeguse elu juures armastas. Ta on nõus rinda pistma igasuguste arusaamatute tööülesannete ja totakate tõlgetega, kui saaks vaid sellist elu elada.
Samal sekundil, kui ta sisse astus, võttis teda vastu kelner.
„Monsieur Lööw? Monsieur Appleby ootab teid teisel korrusel,” ütles ta prantsuse keeles.
„Merci,” vastas George ja järgnes kelnerile läbi restorani. Värviliste klaasidega aknad. Summutatud, kuid elav häältesumin. Lipsud ja raha. Väikesed pingid, kuhu daamid saavad oma käekoti panna.
George tundis, kuidas tuju aina paremaks muutub. See siin on tema element. Kenad restoranid ja kelnerid, keda on tema saabumisest teavitatud. Klaasike šampanjat ja võib-olla pisike, pisike triip kokaiini WC-s, ja ta on tippvormis.
Kui nad kitsast trepist üles jõudsid, avas kelner nähtavasti privaatsesse kabinetti viiva tahvelukse.
Appleby istus üksi kahele inimesele kaetud laua taga. Ta kirjutas keskendunult midagi oma Blackberryl, kuid viipas George’ile, et see edasi astuks. Ruumi seinad olid kaetud heledate puitpaneelidega. Rasked kardinad raamisid aknaid ja Appleby taga seinal rippus suur, mingit natüürmorti kujutav õlimaal. Ühe akna all oli kaks nahktugitooli. Mõeldud ilmselt konjaki joomiseks. Restoran polnud George’i maitse. Liiga tolmunud ja vanaaegne. George’ile meeldisid valged seinad, teras ja klaas, Wallpaperi-stiil. Pagan, aga siin valitsevat kõrgema klassi atmosfääri oli raske mitte märgata. Kuradi kallis koht.
„Tule sisse, tule sisse, istu ometi! Kuidas läheb, old boy?” Appleby armastas kasutada väljendit old boy. Arvatavasti pani see teda end rohkem britina tundma. Mõnikord võib ameeriklasel Brüsselis üsna raske olla.
„Tänan. Suurepäraselt, kõik on hästi!” vastas George.
„Garçon! Me võtame pudeli maja šampanjat.” Appleby vajutas teatraalselt telefoni „Saada”-nupule ja pani aparaadi siis oma taldriku kõrvale lauale.
Garçon, mõtles George. Ainult ameeriklased kutsuvad kelnereid nüüdsel ajal veel niimoodi.
„Noh, George, mida sa Comme chez Soi’st arvad? Kas oled siin varem käinud?”
„Jah, paar korda.”
„Suurepärane!” katkestas teda Appleby.
Tundus, et ta oli esitatud küsimuse vastu huvi kaotanud ja vehkis nüüd juba menüüga.
„Kas sa tead, mida sa tahad? Minu lemmikud on juba välja valitud.”
George avas menüü. Colchesteri austrid, merikeel homaarimedaljonidega. George nägi vaeva, et naeratust varjata. Appleby noogutas heakskiitvalt.
„Niimoodi. Nüüd jääb üle
