tuli kananahk ihule. Tundus, nagu oleks ta millegi suure lävel, justkui hakataks teda vastu võtma salajasse ühingusse või vennaskonda.
„Ma ei tea,” ütles ta ettevaatlikult. „Mida sa täpselt silmas pead?”
Appleby ei vastanud, vaid vaatas oma hiigelsuurt käekella.
„Kõik kliendid pole need, kellena nad paistavad, George,” ütles ta lõpuks. „Lihtsalt pea seda meeles. Tee asi enda jaoks lihtsaks. Ära mõtle liiga palju. Jätka nii, nagu sa alustasid. Tee, mis sinult palutakse. Esita korralik arve. Siis on kõik meie jaoks lihtsam. Ja pea meeles, et Merchant & Taylor ei unusta neid, kes on aidanud tal oma võlgu maksta. Sa oled juba kaugele jõudnud. On aeg teha järgmine samm ja asi pole vaid osavas lobitöös. Asi on pühendumuses, lojaalsuses. Firmale, meie klientidele. Need, kes suudavad oma lojaalsust tõestada, võivad jõuda kaugele. Väga kaugele. Aga pea ka meeles, et lojaalsuse puudumine – no ütleme nii, et seda ei hinnata. Kohe sugugi mitte.”
Appleby pöördus George’i poole ja tema haisilmades välgatas midagi. George ei teadnud, mida vastata, ja võttis lonksu calvados’t. See maitses läppunult, üle käärinult. George vihkas calvados’t. Digital Solutions, mõtles ta. Ma teadsin, et selle kuradi Reiperiga on midagi kahtlast.
„Kell on palju. Ma arvan, et on aeg lõpetada. Isegi mina ei saa Philip Morrisele terve öö eest arvet esitada.”
Appleby sirutas end, naeris kuivalt ja tõusis siis püsti. George järgis tema eeskuju. Nad läksid koos trepist alla tänavale. George komistas kõnniteel, väljas valitsev külm tuletas meelde, et ta on vist siiski üsna purjus. Takso sõitis ette ja Appleby hüppas tagaistmele. Enne ukse sulgemist pöördus ta George’i poole.
„Ära muretse, George,” ütles ta. „Võta seda kui seiklust. Kõik vähegi mõjukad inimesed firmas on samas olukorras olnud. See tuleb lihtsalt alla neelata. Ja ära mõtle liiga palju, okei?”
„Nojah, okei,” vastas George. „Ma pole ikka veel päris kindel, millest kogu jutt käib.”
„Unusta ära. Selles ongi iva. Ära mõtle, tee lihtsalt seda, mis sinult palutakse. Ja esita arve nagu tavaliselt. Sul jätkub südikust, ma tean seda. Homme näeme!”
Nende sõnadega tõmbas Appleby autoukse kinni. Takso veeres väikese tänava kohale kinnitatud värviliste jõulutulede all aeglaselt minema. George süütas sigareti ja tõmbas mantli keha ümber koomale. Mõned lumehelbed maandusid ta õlgadele.
„Neetud detsember,” pomises ta ja tundis kergendust, kui leidis taskust väikese kotikese kokaiini. Ehk peaks Place Luxilt läbi minema? Kell ei ole veel palju.
19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
Midagi oli õhus, pargi häältes. Miski oli muutunud ega sobinud enam. Mahmoud tõmbus vaistlikult kössi, püüdes end väiksemaks teha, ja pöördus muruplatsi poole vaatama. Pimedas ei olnud midagi näha. Üksik lumehelves kukkus ta põsele. Tuul oli vaibunud, temperatuur langenud. Ta püüdis kuulatada, teritas kõiki oma meeli. Kuulda oli vaid tuule krabinat puulatvades ja kauget liiklusmüha. Kuid siiski: miski ei klappinud.
Kui Mahmoud uuesti ringi pööras, nägi ta sekundi murdosaks Lindmani põsel putukana hüplevat väikest punast laiku. Sellest piisas. Ta teadis otsekohe, mida see tähendab.
„Maha!” karjus ta. „Tuli!”
Lindmani silmist laskmata viskus ta kõhuli rohule. Ta tundis sõrmede all niiskust, jahedust vastu põske. Mahmoud pööras pea Lindmani suunas, tolle pea viskus ägedalt tahapoole, keha kerkis mõne sentimeetri võrra õhku ja tegi kohmakalt poolringi, see oli nagu klassikalise balleti absurdne jäljendus. Pixari filmi koletisest baleriin. Piruett lõppes Lindmani kukkumisega pargipingile. Ta jäi sinna istuma, nagu oleks keegi ta liigesed järsku osadeks lahti võtnud ja teda ei hoiaks enam miski koos.
Mahmoudi süda tagus, kuid vaist või harjumus sai temast võitu. Teadmata täpselt, kuidas, oli ta ära tabanud, kust lask tuli ja kus tulistaja end varjab. Küünarnukke ja põlvi abiks võttes roomas ta ümber laskesektori Lindmani nüüd juba täiesti elutu keha juurde. Eemalt pargist kostis sosinaid, üle muru tulid sammud. Mahmoudi käsi puudutas pingi kõrval midagi õhukest ja pehmet. Lindmani rahakott. Pikemalt juurdlemata pistis ta selle taskusse. Käed kobasid Lindmani jalgu, ta sai pihku kaaslase sõjaväejope hõlma, liikus üles, käte suunas. Aeg seisis paigal. Ta rebis Lindmani käest, püüdes teda pingilt maha muru peale kiskuda. Püüdes teda kuidagimoodi turvalisemasse kohta saada, ehkki teadis, et see on mõttetu.
Enne kui see tal õnnestus, nägi ta uuesti lasersihikut üle Lindmani vaevatud näo libisemas. Seejärel Lindman võpatas, tema pea paiskus kõrvale. Midagi sooja ja märga pritsis Mahmoudi põskedele. Ta lasi Lindmani käe otsekohe lahti ja viskus pea ees väikese metsatuka juures kasvavasse põõsastikku.
„Veri,” oli ta ainus mõte. „Mu näo peal on tema veri.”
Kuid ka seekord ei olnud ta lasku kuulnud. Siis nägi ta uuesti väikest punast laiku. Hetkeks peatus see tema ees puutüvel. Otsekui aegluubis nägi ta, kuidas puukoor hääletult pulbriks muutus ja kuul puusse tungis. Nad tulistavad mind, mõtles ta üllatuse ja hämmeldusega. Nad tulistavad mind summutiga relvast. Ta tõmbus küüru ja jooksis elu eest metsatukka. Maapind jalge all oli pehme ja sile. Raagus puude vahelt nägi ta Tervurenisse viivate tänavate tulesid. Näolt tilkus ta tumehalli mantli peale Lindmani veri.
Taksoga tagasi Brüsseli poole sõites ei suutnud ta meenutada, kuidas ta pargist välja sai. Ta mäletas ainult ähmaselt, et oli enda taga jooksjate samme kuulnud. Praksuvad puuoksad ja ameeriklaste hääled. Suust paiskuvad aurupilved ja tilkuv veri. Tal olid mälestuskillud sellest, kuidas ta oli tee peale jõudnud, selle ületanud ja mööda aedadevahelisi väikesi tänavaid edasi tormanud, kuni jõudis Tervureni vanasse keskusesse. Tal polnud aimugi, kuidas ta takso sai. Kõik, mis seni oli juhtunud, oli käinud otsekui autopiloodil. Ellu jääda. Mitte miski pole ellujäämisest tähtsam.
Mahmoud toetas selja vastu istet ja pani silmad kinni. Tohutu väsimuselaine uhkas temast üle. Suletud laugude taga nägi ta ikka ja jälle, kuidas punane täpp tantsib Lindmani ajamata habeme peal põsel ja kuidas nägu sodiks lastakse. Kuidas neil õnnestus talle muuseumisse järgneda? Ettevaatusabinõud polnud siiski piisavad. See oli tema, kes nad Lindmani juurde juhatas. Lindmani surm jääb tema hingele.
Mahmoud pani taksos mängivat raadiot tähele alles siis, kui muusika vaikis ja asendus madala tõsise mehehäälega. Uudised. Mahmoud vaatas randmelt kella. 20.51. Esimene mõte oli, et kaks tundi on möödas sellest, kui ta Lindmaniga kokku sai. Peaaegu kaks tundi on möödunud hetkest, mil ta elu pea peale keerati. Oli ta siis nii kaua ennast Tervureni väikestes tagaaedades varjanud? Siis mõtles ta, mis kummaline uudistesaade see küll on, mis algab üheksa minutit enne täistundi? Ja siis teritas ta kõrvu. Püüdis aru saada Belgia prantsuse keele ühtlasest kiirest sõnadevoost. Üksikud sõnad olid tuttavad. Assassiner. Tervuren. Extrêmement dangereux7.
Sõnad said tähendada vaid üht: ta on Lindmani tapmise eest tagaotsitav. Tundus, justkui oleks auto tema ümber väiksemaks muutunud, lagi tasapisi allapoole laskunud ja õhk otsa saamas. Ta nägi, kuidas araablasest taksojuht jaama vahetada püüdes paaniliselt raadionuppu krutib. Nägi tahavaatepeeglis mehe hirmunud pilke. Ja talle meenus iga Karlsborgis õpitud pisiasi. Talle meenus tähtsaim: „Tegutse loovalt, reageeri õigeaegselt!”
Enne kui taksojuht arugi sai, mis juhtus, istus Mahmoud juba tema kõrval esiistmel, pastakas mehe tuksleva kaelasoone vastu surutud. Mahmoud tundis end kummaliselt rahulikuna, tuimana,
Tappa. Tervuren. Äärmiselt ohtlik (pr.k)
