paanika mehe silmades. Ta on mul peos, oli Mahmoudi ainuke mõte. Ta on mul täiesti peos.
„Sõida Brüsseli suunas,” ütles Mahmoud. „Kenasti ja rahulikult. Ilma igasuguste viguriteta.”
Taksojuhi silmad pendeldasid tee ja Mahmoudi näo vahet. Ta noogutas peaaegu märkamatult.
Mahmoud tundis liiklusrütmi muutust silmapilk enne seda, kui ta nägi vihmast märjal asfaldil siniste tulede peegeldust. Tee on kinni pandud. Loomulikult. Takso aeglustas sõitu, jõudis üha aeglasemalt liikuvasse järjekorda. Plaanid on muutunud. Tegutse loovalt ja õigeaegselt.
„Kuula mind,” ütles Mahmoud taksojuhile rahulikult. „Minu keha ümber on pomm. Päris pomm, okei? Nagu džihaadis.”
Ta võttis vaba käega taksojuhi näost kinni ja pööras selle enda poole, sundis taksojuhti tajuma tema suust ja ninast tulevat hapukat, adrenaliinist tiinet hingeõhku.
„Ja ma ei kõhkle ennast õhku laskmast. Allahu akbar. Võtan need sead seal eespool ka endaga kaasa.”
Taksojuht peaaegu ei hinganudki. Tema pulss tuksles vastu pastakat, mida Mahmoud üha kõvemini mehe kõri vastu surus. Mehe põske mööda veeres alla pisar.
„Sa võid ennast päästa,” jätkas ta. „Kui ma ütlen, siis teed ukse lahti ja jooksed siit kiiresti minema. Nii kiiresti, kui vähegi saad. Sellele ära tähelepanu pööra, kui keegi sind taga hakkab ajama. Kui sa siit kolmesaja meetri kaugusele ei jõua, siis lendad koos minu ja ülejäänud paganatega tükkideks. Saad aru?”
Taksojuht noogutas ja nuuksatas.
„Jah, jah,” ütles ta. „Palun, mul on perekond, ma olen moslem!”
„Kõik on korras, tee ainult nii, nagu ma ütlen. Ava turvavöö!”
Taksojuht kuulas kärmelt sõna. Klõpsatus, seejärel üles uksepiida sisse jooksva turvarihma sahin. Mahmoud kummardus ettepoole, uuris siniseid tulesid. Ta aimas mitut politseinikku. Taskulambid ja automaatrelvad. Nii palju kui ta nägi, oli tänaval kolm politseiautot. Nende ja takso vahel oli umbes kümmekond autot. Vara veel. Ajastus ennekõike.
„Kas näed seal seda väikest tänavat?” küsis ta.
Ta viitas diagonaalselt üle seisvate autode halvasti valgustatud tänava poole, mis viis väikeste hallide ridamajade vahele.
„Seal on sul turvaline olla. Ma loen kolmeni, sa hüppad välja ja jooksed elu eest, okei?”
Taksojuht jälgis, kuhu Mahmoudi sõrm näitab. Ta noogutas ja pöördus taas Mahmoudi poole. Mehe silmis peegeldus tänulikkus, justkui päästaks Mahmoud tõepoolest tema elu. Nende ja teetõkke vahel oli veel viis autot.
„Kas oled valmis?” küsis Mahmoud.
Suus oli metalli ja vere maitse. Pinge oli tõsine, tuntav, peaaegu otsatu.
„Jah!” Taksojuht lausa karjus. „Jah! Ma olen valmis!”
„Hästi. Üks, kaks, kolm!”
Mahmoud ei jõudnud viimast numbrit veel lõpetadagi, kui taksojuht ukse pärani paiskas ja välja hüppas. Esimesed sammud olid kobavad ja Mahmoud arvas, et mees kukub, kuid ta sai tasakaalu tagasi, jäi jalgele ning pani jooksu, nii nagu vaid surmahirmu tundev inimene suudab. Risti üle tänava, autode vahelt läbi, Mahmoudi näidatud väikese tänava poole.
Kakskümmend meetrit eemal seisvatel politseinikel kulus paar sekundit, et taibata, mis toimub. Araablane jookseb teetõkkest kõigest väest eemale. Silmapilguks tekkis üllatunud kaos, sellele järgnesid käsklused, taskulampide valgus pöörati teise suunda, kummitaldade müdin lähenes mööda asfalti.
Mahmoud ei oodanud kaua. Nii ettevaatlikult, kui ta vähegi sai, lükkas ta autoukse lahti ja kadus vastassuunas. Ta kuulis selja taga hüüdeid, taksojuhile järgnevaid raskeid samme. Kummargile hoides kadus Mahmoud heki taha, liikus mööda väiksemat tänavat teetõkkest eemale. Politseisse minek ei tundunud enam eriti hea mõttena.
Kevad 1988
Afganistan
Nii et lõpuks saatsid nad mind siia. Ilusasse, jonnakasse, kohutavasse Afganistani. Siia, kus aeg on paigal seisnud ja kus see praegugi paigal seisab.
„Sa tunned seda piirkonda,” ütlevad mu uued ülemused.
Need, kes pole kasvanud „põllul”, vaid koridorides ja konverentsiruumides.
„Sa räägid ju seda keelt,” ütlevad nad, kuid nende mõtted on juba mujal, järgmise kohtumise, järgmise libekeelse vestluse juures.
Ma ei jaksa seletada, et ma räägin araabia, mitte pärsia ega puštu keelt. Käes hoian ma juba lennupileteid, uut identiteeti, unustuse- ja tulevikulubadust.
Pead rättidesse mähitud ja käes kalašnikovid, sõidame me vana roostes Toyotaga üle piiri nagu tavalised kohalikud gangsterid. Auklikud teed, kruus ja liiv. Jalalabadi lähedalt turul ostan Inglise bajoneti, mille terasesse on vermitud aastaarv 1842. Siinsed mäed on nende alistamisest unistanud riikide hauakivid. Kõigepealt inglased. Nüüd venelased. Nad taganevad, segaduses ja rivist väljas. Mis nende mägedega küll lahti on? Saadan oma ülemustele raporteid mudžahiidide, nende vankumatuse ja alistamatuse kohta. Aga ka selle kohta, et neid on võimatu koordineerida ja kontrollida. Ühel päeval seisame silmitsi sellega, mille me ise oleme loonud. Üks kiht teise järel koorub maha. Washington ei pööra fanatismile tähelepanu. Sulatusahjus ei mängi religioon rolli. Kuid ühel päeval asendub ideoloogia religiooniga. Neist, kes olid meie sõbrad, saavad lõpuks meie vaenlased.
Minu kuritegu on lõpuks andeks antud või ehk ainult unustatud. Viis aastat Langleys, enne kui tohtisin taas kulleriülesannetest alustada. Paberitööd ja kiirteed täis lõputud päevad. Ujumisbassein ja telekas. Tavalise elu lõputu, ületamatu igavus. See on karistus selle eest, kui lubad suhetel idaneda. Karistus selle eest, et kaotad hetkeks tähelepanu. Justkui poleks mind juba piisavalt karistatud.
Ma arvasin, et see annab kunagi järele. Mõte sellest, mille ma mitte ainult üks, vaid lausa kaks korda maha jätsin. Püüdsin ennast veenda, et see andis järele siis, kui ma Anniega tuttavaks sain ja me pärast kohmakaid, kuid pikkamööda üha veenvamaks muutunud restoranis- ja kinoskäike, koduseid õhtuid ja lõpuks tema vanemate juures Connecticutis veedetud nädalavahetusi aasta hiljem abiellusime. Aga see kõik oli pealispind. Pahtel ja viimistlus. Värvilised lambid ja peeglid.
Viimaks ometi seisis Susan uksel. Korralikult pressitud tumesinine kostüüm, väsinud silmad ja halvasti värvitud tõrksad juuksed. Ma teadsin, et see juhtub. Tundsin, kuidas mu süda taguma hakkab. Käed värisesid, kui avasin halli kausta, mille kaanel oli pidulik tempel „Salajane”. Ruum lakkas olemast, tegelikkus hakkas koost lagunema, kui lugesin lehekülgede kaupa vihjeid ja keelepeksu, erutatud, kirjavigadega raporteid Ammanist ja Kairost, Beirutist, Pariisist, Londonist. Panin silmad kinni, enne kui keerasin lehekülge, mille läikiva fotopaberi mu sõrmed olid juba ära kulutanud. Tegin need aeglaselt jälle lahti ja vaatasin sinu mõrtsukale otse silma.
Annie vaatas mind sõnatult, kui ma rääkisin oma uuest tööst, varjates hoolikalt kõiki üksikasju ja oma vaimustust, oma põgenemis- ja kättemaksuhimu. Ma teadsin, et ta ei hakka nutma, ta pole selline, meie suhe pole selline. Ta ei öelnud sõnagi, vaid tõusis ja korjas meie nukra McDonald’sist toodud õhtusöögi riismed kokku, tema sammud elutoa paksul vaipkattel olid hääletud.
Конец
