ees seisev amfetamiini täis pumbatud anaboolivare.
„Millised tõendid? Millest sa räägid?” küsis Mahmoud väsinult.
„Ma läksin Kabulist Pariisi, okei? Pärast seda, kui olin nende kuradi aardelaeka koos dokumentatsiooniga tuuri pannud, saad aru?”
Lindman pööras pilgu Mahmoudilt kõrvale ja uuris taas pimedust.
„Ei,” ütles Mahmoud. „Ma ei saa mitte millestki aru.”
Lindman pöördus uuesti tema poole. Pilk oli tungiv ja konkreetne.
„Sitta sellest. Mul on tohutult palju pilte, filme. Selliseid pilte, nagu ma sullegi saatsin, okei? Piinamine, mõrv, nimeta seda, kuidas tahad. Terve üks kuradi arvuti on neid täis. Nii palju, kui kulub!”
„Kus? Kus see informatsioon sul on, Lindman?”
„Kindlas kohas Pariisis.”
Ta tõmbas põuetaskust rahakoti ja vehkis sellega suvaliselt Mahmoudi nina all.
„Pole sinu asi,” pomises ta. „Arvuti on kindlas kohas.”
„Okei,” ütles Mahmoud. „Muidugi. Oletame hetkeks, et sul on mingi valgustkartev lugu. Nii. Milleks sul mind selle juures vaja on?”
Lindman kummardus Mahmoudile lähemale. Mehe hingeõhk oli kirbe. Tuul ulgus nende peade kohal puulatvades. Eemalt kostis kiirtee müra.
„Papp,” ütles ta. „Ma ei anna seda värki enda käest ära enne, kui ma pole selle eest korralikult raha saanud. See on minu pensionisammas, saad aru? Sa aitad mul piltide eest pappi organiseerida. Sa tead, kellega tuleb rääkida, eks ju? Tead, kes maksab. See pool jääb sinu korraldada. Kõigepealt papp, pärast seda pildid.”
„Papp?” küsis Mahmoud. „Papp? Kas sa arvad, et ma kavatsen sulle raha maksta? Segane oled või?”
Lindman raputas pead.
„Ei, ei!” ütles ta.
Hääl oli nüüd veidi valjem, kärsitu ja rahutu. Mees hingas enesekontrolli tagasisaamiseks sügavalt ja jätkas siis.
„Mitte sina, kurat küll, aga sa võid mind kellegagi kokku viia. Aftonbladetiga või kellega tahes. Sa oled tõsiselt võetav inimene, mingi kuradi uurija. Sinuga nad räägivad. Ma tahan saada viis milli, mitte pennigi vähem. Ütle neile edasi, raisk. Ja siis on veel üks asi. Väike probleem.”
Järsku tardus ta paigale. Pilk vilksas taas pargi poole. Ka Mahmoud tajus seda. Mingi kuues meel, mida ta oli eriüksuses kasutama õppinud, muutus aktiivseks. Nad ei olnud pargis enam üksi.
19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
Õhtusöök oli söödud ning George ja Appleby kolisid üle akna all olevatesse tugitoolidesse. Klaasides sätendas calvados. George oli õhtust elevil. Võib-olla oli ta endale ainult ette kujutanud, et seda kohtumist varjutab mingi pilv?
„Ma olen sinuga täiesti aus, George. Ma usun, et sinus on piisavalt sisu, mis võib sind kõige kõrgemasse tippu viia. Kui kaua sa oled nüüdseks Merchant & Tayloris töötanud? Kolm aastat?”
„Jah, kolm aastat ja paar kuud,” vastas George. „Pagana kiiresti on läinud.”
„Tõepoolest, sa oled teinud superkiiret karjääri. Ma usun, et minul polnud pärast kolmeaastast töötamist veel oma kabinettigi.” Appleby muigas. „Sa esitad võrreldes oma eakaaslastega Brüsseli kontoris oma töötundide kohta vähemalt kakskümmend protsenti rohkem arveid, mis tähendab, et sa tood ka kakskümmend protsenti rohkem raha sisse. Sa meeldid klientidele. Sa meeldid mulle.”
Ta vaikis ja mõtles. George ei tahtnud ülemust eksitada. Asi tüüris paljutõotavas suunas. Appleby nõjatus tugitooli seljatoele ja hoidis oma klaasi lõunalaual põlevate küünalde valguses, justkui selle sisu analüüsides.
„Meie alal taandub kõik rahateenimisele, George,” ütles ta. „Rahateenimisele ja seejuures probleemide vältimisele. Nii on see küll igal pool, aga meie ala on eriline. Lobitöö. Inimesed ei saa aru, mida me teeme. Ei mõista selle tähtsust. Alati on ignorante, kes meid ründavad. Nimetavad meid palgasõduriteks ja peavad meid täiesti ebamoraalseteks. Eranditult kõikides avaliku arvamuse uuringutes vastavad inimesed, et me ei meeldi neile. Nad ei usalda meid!”
Appleby laiutas abitult käsi. Justkui ei saaks ta absoluutselt aru, miks teda ei usaldata.
„Poliitikud ütlevad, et nad ei salli meid ja et meie mõjuvõimu tuleb kõikvõimalikul moel piirata. Kuid fakt on see, et mitte ükski neist ei püsiks nädalatki elus, kui meie neile kõrva ei sosistaks, mida teha tuleb. Kuhu nad omadega jõuaksid, kui poleks meid kontakte vahendamas ja nende valijaid mobiliseerimas? Meie oleme õli, mis kogu masinavärki käigus hoiab. Meie õlitame iga jumala päev hammasrattaid. Nii et neil tuleb sellega leppida, kui me mõnikord – siis, kui keegi ei näe – sätime masinavärki oma kliendi huvide järgi. See on väike hind selle eest, mida me neile tegelikult anname.”
Appleby võttis oma klaasist väikese lonksu. George oleks kangesti tahtnud suitsu teha, aga praegu polnud kuidagi võimalik püsti tõusta ja välja minna.
„Aga see, mida me teeme, ei kannata iga kord päevavalgust,” jätkas Appleby. „Mõned meie kliendid püsivad meelsamini varjus, mõned meie meetodid sobivad paremini varjus tegutsemiseks. Selles pole midagi imelikku. See on lihtsalt üks osa mängust. Aga mõnikord on meil vaja kaitset, järje peale aitamist.”
Ta vaikis ja vaatas enda ette. George’il tekkis äkki mõte, kas Appleby on ehk purju jäänud? Seni paistis ta igatahes kaine.
„Ma pole kindel, kas saan päris täpselt aru,” alustas ta ja tõstis klaasi suu juurde. Appleby pöördus tema poole.
„Ei saa aru? Well, seda ei saa sulle ette heita. See, millest me räägime, on above your paygrade6. Ma ei hakka üksikasjadesse laskuma. Ühel päeval saad kõigest paremini aru. Kas tahad või ei, aga kui jääd sellele alale, oled sa ühel hetkel sunnitud mõistma. Ma tahan öelda, et meil on kaitsjaid erinevatel ühiskondlikel positsioonidel. Või õigemini võiks öelda, et me kaitseme üksteist, käsi peseb kätt. Ja mõnikord kutsutakse meid välja, et tasuksime kaitsjatele oma võla. Ausalt öeldes pole see iga kord sugugi meeldiv. Kuid see on hädavajalik.”
Appleby pöördus George’i poole ja vaatas talle otse silma. Mees polnud üldse purjus, vastupidi. Tundus, et ta on täiesti kaine. George muutus närviliseks. Kurat, seda oligi karta. Tasuta lõunaid pole olemas. Mitte kunagi.
„Aga võlgade maksmine tasub ära. Kas sinu peaminister ei kirjutanud sellel teemal üheksakümnendatel aastatel koguni raamatu? See, kellel on võlg, ei ole vaba, või midagi taolist?”
Appleby naeratas ettevaatlikult.
„Ee, jah, kirjutas küll. Ma ei usu, et see inglise keelde tõlgiti. Ja see polnud „minu” peaminister, kui aru saad, mida ma mõtlen,” vastas George.
„Jah, just nimelt,” ütles Appleby ja naeratas veelgi laiemalt. „Erinevalt kõikidest oma kaasmaalastest pole sa sotsiaaldemokraat. Olgu kuidas on, praegusel hetkel pole me vabad. Merchant & Tayloril on vaja võlg ära maksta. Või koguni mitu, kui päris aus olla. Oleme oma krediiti kasutanud ja nüüd on tasumise
Kõrgema taseme teema (ingl. k)
