silmad. George vastas naeratusele mõnevõrra närviliselt. Ega see hull pole ometi mõelnud, et George peab maksma õhtusöögi eest, kuhu ta kutsuti? Eriti arvestades asjaolu, et Appleby palk on George’i omast, mis on küll suhteliselt suur, ilmselt veel kümneid kordi suurem.
„Tubakas või konjak,” ütles Appleby ja võttis taskust euromündi. „Kuningas Albert on Philip Morris, europool on Hennessy.”
Mõlemad firmad olid Merchant & Taylori kliendid. Appleby viskas mündi õhku. Peale jäi kuningas Albert.
„Suurepärane. Philip Morris maksab arve.” Rahulolevalt pistis ta mündi taskusse tagasi.
„Vist on kõige targem neile ka aja eest arve esitada. Õhtusöök võtab kindlasti umbes kolm tundi. Pane see homme nende kontole kirja. Ma kirjutan järgmise nädala jooksul alla.”
Tunne oli peadpööritav. Polnud kuigi ebatavaline, et aeg-ajalt pandi mõni lõunasöök kliendi arvele, ehkki see polnud alati nende kontoga otseselt seotud. Aga keevitada kahe inimese neljasajaeurone õhtusöök külmalt kliendi kontole – see oli George’i jaoks midagi uut. Liida juurde veel kolm korda kolmsada viiskümmend eurot George’i aja ja võib-olla 500 eurot tunnis Appleby eest, ning Philip Morrisele saabub tubli arve eimillegi eest. Peaaegu 25 000 Rootsi krooni õhtu eest, millega neil midagi pistmist ei ole. Niimoodi mängitakse kõrgliigas. Konkreetne värk. Las lontrused maksavad, neil raha küll.
Vestlus kulges kenasti. Appleby tahtis kuulda ülevaadet George’i suurtest klientidest ja nende kontodest. Mõne aja pärast kaldus jutt kontori klatšile ja kuulujuttudele. Õhkkond oli meeldiv, vaba.
Ometigi tekitas miski George’ile ebamugavust. Õhtusöök Comme chez Soi’s oli liiga suurejooneline koguni Merchant & Taylori mõõdupuu järgi. Tundus, nagu oleks midagi õhus, mingi pilv või udu. Millegi muu ja süngema eelaimus. See peegeldus ka Appleby silmades. Pimedust või süvamerd meenutav välgatus. Ja mehe liigutused olid kärsitud, otsekui vihjates, et õhtusöök on seni olnud vaid soojendus, kulgemine sihtpunkti poole. George jõi šampanjaklaasi tühjaks ja naeratas Applebyle enesekindlalt. Bring it on5, mõtles ta. Ma olen valmis.
19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
Tundus, et nad märkasid teineteist korraga, sest mees tõusis pargipingilt püsti ja astus paar sammu lähemale. Tema ja Mahmoudi vahele jäi vähem kui kakskümmend meetrit. Mees tõstis käe, andes märku seisma jääda. Mahmoud kuuletus ja peatus.
„Tõsta käed külgedele üles ja tule aeglaselt siia,” ütles mees pingi juures rahulikult rootsi keeles.
Kulus sekund, enne kui Mahmoud hääle ära tundis. See oli madalam ja kähedam, kui ta mäletas. Silmapilguks jäi ta poolelt sammult seisma, ootamatult valdasid teda vastuolulised tunded.
„Lindman?” küsis ta.
„Shammosh,” vastas mees. „Kuradi kena sinust, et said tulla.”
Nad seisid hetke teineteise vastas ega öelnud midagi. Pimedusest hoolimata oli selgelt aru saada, et aeg on Lindmanile karmi jälje jätnud. Ta oli loomulikult vanem, kümme aastat oli ju möödunud, kuid asi polnud ainult selles. Ta oli suurem, õlakam. Anaboolidest kogukamaks muutunud. Tätoveeritud kael ja tugevad põsesarnad. Blondid juuksed, mis nähtavasti olid mingil ajal lõigatud eriüksuse kombe kohaselt kolme millimeetri pikkuseks siilipeaks, oleksid vajanud pügamist. Nägu oli väsinud. Riided – laiad teksased ja moondevärvides armeejope – olid kulunud ja kortsus, justkui oleks ta riietes maganud.
„Väga ammu pole kohtunud,” ütles Mahmoud.
Tema hääl oli vaiksem ja ebakindlam, kui ta oli arvanud.
„Kust sa teadsid, et ma Brüsselis olen?”
Lindman kehitas õlgu.
„Guugeldasin su nime ja leidsin info seminari kohta. Helistasin kriisigruppi või mis selle nimi ongi, ja kontrollisin, millises hotellis sa peatud. Lihtne.”
Tema pilk eksles üle Mahmoudi õla, otsekui otsiks ta pargist midagi.
„Kas oled kindel, et sind ei jälitatud?”
„Tegin, nagu sa palusid ja rohkem veel,” vastas Mahmoud naeratusega, mis hetkeks ta huulil virvendas, kuid siis kadus. Lindmani käitumine tegi teda närviliseks. Kogu see olukord tegi teda närviliseks.
Lindman ei vastanud, vaid näis hoolikalt kuulatavat. Ainsateks häälteks olid tuule kohin puude latvades ja kauge liiklusmüra.
„Asjad on viimasel ajal natuke nihu läinud, kui nii võiks öelda,” lausus ta lõpuks.
„Okei,” ütles Mahmoud ettevaatlikult.
Lindman raputas peaaegu märkamatult pead, mudis käsi.
„Ma ei tea, kui palju aega meil on.”
Taas rahutu pilk pargis valitseva pimeduse poole. Sügav hingetõmme, justkui võtaks ta hoogu.
„Ühesõnaga, see, mis juhtus. See oli väga ammu. Me olime noored,” alustas Lindman.
„Mitte nii väga noored,” katkestas Mahmoud. „Polnud me nii hirmus noored midagi.”
Temas lahvatas leek. Kuum jutt jooksis läbi keha. Käärinud, valla päästmata raevu laine. Oli vaja teadlikku jõupingutust, et seda maha suruda ja mitte lasta üle ääre voolata.
„Aga kama kaks,” ütles ta. „Mis kuradi pärast sa mind siia meelitasid? Mis värk selle salatsemisega on?”
Lõpuks ometi jäi Lindmani ekslev pilk paigale. Ta vaatas Mahmoudi, justkui näeks teda esimest korda, justkui poleks ta tema kohalolekust seni teadlikki olnud. Lindman tõmbas keelega üle huulte. Pilgus sähvatas midagi innukat, ahnet. Käed sebisid endiselt rahutult.
„Ühesõnaga, asi on nii,” alustas ta.
Ta köhatas ja vahtis Mahmoudile otse silma.
„Ma olen näinud asju, mida sa ei suuda ettegi kujutada. Igasugust värki on juhtunud.”
Ta peatus ja raputas pead. Sügas ägedalt põske.
„Kuradi haiget värki, saad aru? Ja mul on selle kohta infot, okei? Kusjuures ikka pagana tundlikku. Pagana tundlikku! See, mida ma olen näinud, raisk, sa ei usukski seda! Tõsiselt!”
„Mõtled seda pilti, mis sa mulle hotelli jätsid?”
„Jah, jah, pilti, just nimelt. Pilti. Sa nägid ju isegi, eks? Või kuidas? Sedasorti hullumeelseid asju.”
Lindman liikus edasi-tagasi, taarus jalalt jalale. Pilk oli kohati ekslev, kohati intensiivne ja kindel. Lõuapärad liikusid. Ta on laksu all. Jumala pilves, taipas Mahmoud.
„Tead, ma töötasin seal, eks ole. Afganistanis. Pärast ohvitserikooli ja muud jama. Ameeriklastega, eks ole. Raisk, sa ei usukski, mida kõike ma näinud olen! Ja mul on selle kohta tõendid.”
Mahmoud tundis jõuetust. Kehas valitsenud pinge hajus pimedusse ja asendus pettumusega. Kui rumal oli ta olnud! Kuidas ta küll aru ei saanud, et see kõik pole midagi tõsist. Sõnumid olid käivitanud tema ajus kujutlusprotsessi. Kuradi naeruväärne, ta oli ju koguni tundnud,
Tule nüüd oma jutuga lagedale (ingl. k)
