kõike mõnevõrra üllatunult ja pidas juba plaani küsida, mida kuradit külaline teeb, kuid tundis end puhtfüüsilises mõttes nõrgema poolena ega tahtnud seda muljet veelgi süvendada. Selle asemel istus ta rahulikult teisele poole kirjutuslauda ja ootas, et Josh algust teeks.
„Siin,” ütles Josh ja võttis kotist väikese musta sülearvuti ning rohelise pappkausta.
„Selles kaustas olevad dokumendid tuleb ära tõlkida. Kirjutad teksti sellel arvutil, mitte mõnel teisel. Tõlge ei pea olema sõnasõnaline, tahame ainult laias laastus teada, millest jutt. Kui meil tekib küsimusi, võtame sinuga uuesti ühendust. Kas sobib, et ma võtan omale tassi kohvi?”
Ta osutas väikese külmkapi kõrval seisva kohvimasina poole.
George noogutas, tõstis laualt kausta ja avas selle. Dokument oli nähtavasti anonüümseks muudetud. Kõik nimed olid musta viltpliiatsiga üle värvitud. Esimeste lehekülgede parempoolses ülanurgas oli keegi, võib-olla Josh ise, võtnud vaevaks üle sodida ka väikese ruudukujulise osa. Ta lehitses kausta kiiresti läbi.
Esimene oli Rootsi kaitsepolitsei dokument ja koosnes lühikesest raportist kellegi kohta.
George peatus ja vahtis enda ette. Kapo. Üle värvitud ruut ülal paremas nurgas oli tõenäoliselt tempel dokumendi salastatuse kohta. Salajase dokumendi enda käes hoidmine pani pea ringi käima. Tegu on spioneerimisega, kindel see.
Kuidagi teisiti ei saanud seda tõlgendada. See, kes need dokumendid Reiperile ja tema kompanjonidele andis, oli pannud toime spioneerimisena kvalifitseeritava teo. Üle mõistuse. George ei tahtnud mõeldagi, millise kuriteo ta ainuüksi nende paberite käeshoidmisega toime paneb. Samas oli tunne peaaegu joovastav. Mõte pääseda nii lähedale suurtele asjadele, tõeliselt suurtele saladustele.
Esimene dokument oli tähelepanuväärselt üksikasjaline kirjeldus Tensta kümnekorruselise depressiivse paneelmaja üürikorteris üles kasvanud araablasest poisi kohta. Lisatud oli ka maja pilt. George polnud kunagi aru saanud, kuidas suudavad inimesed säärastes majades elada. Nagu mingid kuradi sovjetid.
Dokumendis kirjeldatud inimene oli kolmest vennast vanim. Üksikisa oli kaheksakümnendate aastate alguses Liibanonist Rootsi põgenenud, nähtavasti pärast seda, kui ema mingis Iisraeli pommirünnakus surma sai. Tundus, et raporti kirjutaja oli intervjueerinud poisi õpetajaid ja võib-olla koguni sõpru, ning tulemuse kuiva kantseleikeelde tõlkinud. „Hinded tipptasemel”. „Ilmutas tugevat motivatsiooni ja tahtejõudu oma olukorrast välja rabeleda”. „Ebatavaliselt tugevasti motiveeritud”. „Suurepärane keelteoskus. Räägib ja kirjutab vabalt rootsi, araabia ning inglise keelt”. „Tunneb huvi poliitika vastu, kuid ei osale selles aktiivselt”.
Allpool olev lõik puudutas kõnealuse isiku religiooni: „Passiivne moslem, puuduvad tugevad sidemed radikaalsete elementide ning kohaliku mošeega,” kõlas lõppjäreldus.
Pealkirja all „Vaba aeg ja sotsiaalsed suhted” pani raporti kirjutaja rõhu nähtavasti sellele, et antud isiku sõbrad on enamasti seotud spordiga. Jutt käis jooksmisest ja korvpallist.
Kuid meeskonnakaaslasi nimetati „tuttavateks” ja isikut kirjeldati „introverdina, kellel on paradoksaalsel kombel tugevad ja juba välja kujunenud juhiomadused”. Raporti lõpetas lõik „Kokkuvõtlik hinnang”, kus isikut peeti „eriteenistuse” jaoks „silmapaistvalt sobivaks”. George’il polnud aimugi, mida selle all mõeldi. Kuid tema töö oli kogu see jama inglise keelde tõlkida, mitte seda tõlgendada.
Teine dokument oli pikem, kokku üle kolmekümne lehekülje, ja kuupäeva järgi otsustades kõigest mõni päev vana. Raporti esimesel leheküljel oli pealkiri „Erilise jälgimise põhjused”. Tekst oli lühike:
„Välisriikide luureteenistuste usaldusväärsete andmete põhjal on objektil kokkupuuteid Iraagi ja/või Afganistani võimuvastaste elementidega, vt. toimik SÄK/R/00058349.”
Järgmised leheküljed võtsid kokku isiku praeguse situatsiooni. Õigusteaduskond. Välispoliitilise ühingu endine esimees. Õigusteaduskonna doktorant. Loetelu, milliseid kursusi ta õpetab. Pilt elumajast, kus tema korteri akendele oli punase pliiatsiga ring ümber tõmmatud. Korvpall tudengite spordiklubis kaks korda nädalas. Pikem suhe Klara Walldéeniga, mis lõppes mõni aasta tagasi. See nimi ei olnud üle kriipsutatud.
George tõusis püsti ja läks kohvimasina juurde. Ta pistis musta kapsli masinasse ja vajutas rohelisele nupule.
„Klara Walldéen,” ütles ta endamisi.
„Kuidas, palun?” küsis pargi poole avaneva akna all nahktugitoolis istuv Josh ja tõstis pilgu oma mobiiltelefonilt. George nägi mööda klaasi aknaplekile voolavaid vihmapiisku. Eelmise päeva külm oli taandunud ja tundus, et Brüsselisse on jõudmas korralik torm. Ruum muutus kiiresti hämaraks, justkui hakkaks väljas juba pimedaks minema.
„Klara Walldéen,” ütles George uuesti.
George teadis otsekohe, kes see on. Ta tundis enamikku Brüsselis elavatest rootslastest. Ja Klara oli talle eriti hästi meelde jäänud. Mitte sellepärast, et too oleks mõnel tähtsal kohal töötanud. Parlamendi liige, kelle heaks ta töötas – Boman – oli sotside vana dinosaurus, kelle peamiseks valdkonnaks olid välispoliitilised küsimused. George’i need tavaliselt ei huvitanud. Ei, Klara oli talle silma jäänud täiesti isiklikul põhjusel. George’i mõtetes oli ta parlamendi kõige kuumemate assistentide esiviisikus.
„Ta töötab Euroopa Parlamendis,” ütles ta.
„Täpselt nii,” vastas Josh rahulikult. „Reiper tahab, et sa hoiaksid tal silma peal. On andmeid, et tal on kokkupuuteid terroristiga, kellest me huvitatud oleme.”
Terrorist. See sõna tekitas ruumis justkui kaja.
„Hoiaksin silma peal? Mida sa selle all mõtled?”
George tundis end ebamugavalt. Terrorist, kapo, silma peal hoidmine. Eufooriale lähenenud tunne, mida ta salajaseks tembeldatud dokumente lugedes oli tajunud, hakkas asenduma millegi muuga.
„Ei midagi erilist. Alustuseks jälgi teda lihtsalt sotsiaalmeedias, umbes nii. Me teeksime seda ise, aga meie rootsi keel pole selleks piisav. Nagu sa võib-olla tähele oled pannud.”
George istus uuesti laua taha ja jätkas tööd. Ülejäänud dokumendid koosnesid „jälitusraportitest”. Lühikesed kirjeldused, mida keegi päeva jooksul on teinud. Kurat küll, mõtles George, keegi õnnetu tüüp on oma armetu töö pärast pidanud päevade kaupa võõraste majade ees passima.
Raportite juures häirisid teda mõned asjad. Esiteks objekti korteri ja töökabineti täpne kirjeldus ja koguni fotod nendest. See oli suisa ebamugav, otsene isiklikku ellu tungimine, et kapo või kes nad olidki, olid sellele inimesele kuuluvates ruumides viibinud.
Lisaks oli seal ka väljavõtteid e-kirjadest. Kaks teadet olid tulnud mingilt kummaliselt hotmaili aadressilt kelleltki, kes tahtis tolle isikuga Iraagis ja Brüsselis kokku saada. Objekt oli saatnud lühikese meili Klara Walldéenile. See oli saadetud mõni päev tagasi ja arvatavasti Reiper või Josh olid sellele ringi ümber tõmmanud. George, kes tavaliselt polnud kuigi põhimõttekindel mees, tundis end nüüd ebamugavalt. Kuid ta on kõigest mutrike suures masinavärgis.
„Ma pakun, et selleks kulub suurem osa pärastlõunast,” ütles ta Joshile ja avas ekraanil uue dokumendi.
„Siis tasuks vist pihta hakata,” vastas Josh ja nõjatus muiates tugitooli seljatoe vastu.
19. detsember
