ja see jääklaasiga aken on, well, rabav.”
„Jah, me püüame sellega oma klientidele tavaliselt muljet avaldada,” vastas George teeseldud tagasihoidlikkusega.
Nad istusid teineteise vastu ja George seadis oma asjasse üldse mitte puutuvad paberid märkmeploki ümber ülima hoolega kandiliseks poolringiks.
„Niisiis, millega saame Digital Solutionsi aidata?” küsis George ja manas ette järgmise naeratuse, mis tema arvates oli väärt iga senti kolmesaja viiekümne eurosest tunnitaksist.
Reiper nõjatus tahapoole ja vastas George’i naeratusele. Naeratus, mis armi tõttu otsekui lonkas, sundis George’i kõrvale vaatama. Ka Reiperi silmades oli midagi ebameeldivat. Nõupidamisruumi hoolikalt disainitud kohtvalgustite kumas olid silmad kohati rohelised, kohati pruunid. Külmad ja valvsad, näis, nagu vahetuks nende värvinüanss täiesti suvaliselt. Koosmõjus tõsiasjaga, et ta ei paistnud üldse silmi pilgutavat, andis see näole laisalt iroonilise, tapva roomajailme.
„Asi on nii,” ütles Reiper ja lükkas üle laua George’i ette paar klambriga kokku löödud A4-lehte.
„Ma tean, et Merchant & Taylor on kohutavalt uhke oma diskreetsuse üle, aga ma tean ka seda, et niipea kui tuul teise suunda pöörab, laulate te nagu kanaarilinnukesed. Puhas formaalsus, loomulikult.”
George võttis dokumendi kätte ja libistas silmad sellest kiiresti üle. Klassikaline konfidentsiaalsusleping tema ja Digital Solutionsi vahel. Ta ei tohi poetada sõnakestki sellest, mida nad oma kohtumistel räägivad. Tegelikult ei tohi ta kellelegi isegi mainida, et teeb Digital Solutionsile tööd või et on üldse teadlik nende olemasolustki. Vastasel korral võib sõltuvalt eksisammu tõsidusest nõuda temalt astronoomilist kahjutasu. Tegelikult pole selles midagi imelikku. Paljud kliendid soovisid kiivalt oma anonüümsust säilitada ega tahtnud, et neid seostataks taolise kasvõi üle laipade kõndiva PR-firmaga nagu Merchant & Taylor.
„Siin on kirjas, et see on alla kirjutatud Washington D.C. – s,” ütles ta lõpuks. „Kuid meie oleme Brüsselis.”
„Jah,” vastas Reiper mõnevõrra äraolevalt, lugedes samal ajal nähtavasti midagi oma nutitelefonist. „Meie advokaatide meelest on ilmselt lihtsam, kui ei teki kohtualluvuse vaidlust, kui asi peaks nii kaugele minema.”
Ta kehitas õlgu ja vaatas telefoni ekraanilt üles.
„Aga ma olen kindel, et teie teate konfidentsiaalsuslepingutest rohkem kui mina.”
Mehe häälde oli tekkinud terav toon. Muidu ilmetutes silmades välgatas midagi huvisarnast. George tundis end ebamugavalt. Muidugi, Merchant & Tayloris töötamise ajal oli ta alla kirjutanud tervele reale taolistele lepingutele. Ometi jättis viis, kuidas Reiper seda ütles, mulje hoopis millestki muust, palju keerulisemast. George heitis mõtte kõrvale. See pole võimalik. Keegi ei tea seda. Reiperi vihje pidi olema juhuslik.
George tõmbas rinnataskust oma Montblanci, kirjutas kiiresti lepingule alla ja lükkas selle üle laua Reiperile tagasi.
„Nii,” ütles ta siis, soovides konfidentsiaalsuslepinguga seotust juba vabaneda. „Siis võime ehk alustada?”
„Suurepärane,” vastas Reiper hajameelselt. Silmi nutitelefonilt pööramata murdis ta lepingu lohakalt kokku ja surus selle oma kulunud pintsaku põuetaskusse. Lõpuks pani ta ka nutitelefoni hoolikalt selle jaoks mõeldud väikesesse taskusse vöö küljes ja vaatas George’ile otsa.
„Meil on ühe tõlke juures abi vaja,” ütles ta. „Alustame sellest.”
August 1980
Põhja-Virginia, USA
Miski painab Susanit. Ma tean seda veel enne, kui ta suu lahti teeb. Selles pole midagi imelikku ega üleloomulikku. Aja jooksul olen õppinud lugema märke, nüansse, pilke, hirmunud lindude kombel alateadlikult liikuvaid või siis täiesti liikumatuid käsi. Ma tean peaaegu alati, mida inimesed kavatsevad ütelda. See on üks tuhandest võttest, mille najal ma elan. Aga kui ta räägib, siis ma ei kuula teda. Vaatan vaid tema halli kostüümi, blondeeritud juukseid ja vesiseid silmi. Näen läikima kulunud jakihõlmale igapäevase töölesõidu ajal tekkinud kohviplekke.
Ta elab Beltsville’is, Greenbeltis, Glenn Dale’is. Ühes lõpututest eeslinnadest, kus me kõik elame. Ta sõidab Fordiga ja kõik, mida ta loeb, on rangelt salastatud. Nagu paljud meie hulgast, ei joo ka tema enam. Me joome kõik kas liiga palju või siis üldse mitte. Sõõrikud ja kohvilurr pühapäeviti metodistikirikus. Kiitvad sõnad koori kohta, mõttetud vestlused lasteaedadest, puhkusereisidest. Susan on nii tavaline. Täiesti tavaline ameeriklanna, umbes kolmekümne viie aastane, majalaenu ja iga kahe aasta tagant uue vastu vahetatava autoga. Kaks last, kelle jaoks nad mehega püüavad kolledži õppemaksu raha kokku kraapida. Aga see kõik on vaid üks osa raamistikust. Mäng mängus. Meie kõikide meelest on argipäev liiga aeglane, liiga maine. Mitte piisavalt oluline. Sest mängus on liiga vähe.
Konditsioneer on nii põhja keeratud, et mul tuleb kananahk peale. Kõrvad kumisevad ikka veel plahvatusest ja igal kohutaval ööl näen und heledast valgusest, pinnapealsetest hingetõmmetest ja sinu salkus juustest. Ärkan higise ja metsikuna, lina ümber keha keerdunud, ja kaitsen end padjaga.
„Kas nad olid mõlemad autos?” küsib naine ja istub minu tibatillukeses toas oleva ainsa lisatooli servale.
Ma noogutan. Sunnin ennast talle silma vaatama, mitte kõhklema ega pilku ära pöörama.
„Kohutav!” ütleb ta. „Kohutav! Tunnen sulle kaasa. Sellise töö ja elu hind on kõrge.”
Ilme ei ole kaastundlik. Ta on sama neutraalne nagu ta auto, maja või halvastiistuv kostüüm. Keeran tooli ja vaatan välja parkimisplatsi poole, selle taga on hõre roheline puudesalu. Kiirtee lähedus on vaevu aimatav. Istume natuke aega vaikides. Laseme tolmukübemetel aknast sisse paistva hilissuvise päikese kiirtes keerelda. Aga ta ei tulnud siia üksnes kaastunnet avaldama.
„Miks sa Pariisis välja ilmusid?” küsib ta lõpuks. „Miks sa ei läinud Damaskuse või Kairo saatkondadesse?”
Ma kehitan õlgu, pööran pilgu tema poole tagasi, vaatan talle taas otse silma.
„See oli esialgne plaan,” ütlen ma. „Laevaga Latakiast Larnacasse. Lennukiga Ateenasse, öine rong Pariisi. Mul oli pilet De Gaulle’ilt Dullesi lennuväljale, aga mõtlesin, et asjaolusid arvestades on parem endast Pariisis ette kanda.”
„Pärast seda, mis juhtus … Kas poleks olnud parem plaanist loobuda? Kanda ette Damaskuses?” küsib ta.
Tema hääl on leebe ja sõbralik. Pealtnäha on ta ikka veel siin, et kontrollida, kas minuga on kõik korras, ja väljendada oma kaastunnet. Kuid me mõlemad teame, et see on vaid pealispind. Alati on ka alltekst, tagamõte. Ja selle tagamõtte taga veel üks.
„Ma seletasin seda aruandes,” ütlen ma. „Pomm oli mõeldud mulle. Tegutsesin eeskirjade kohaselt ja püsisin radari eest varjus, kuni tundsin end turvaliselt ega kartnud, et keegi hakkab saatkonna parkimisplatsil minu pihta märki laskma.”
Ta nõjatub tahapoole. Trummeldab laulatussõrmusega ettevaatlikult tooli metallist käetoe vastu.
Kõlks, kõlks, kõlks, kõlks, kõlks.
Ainult see heli ja konditsioneeri undamine.
„Sa ülehindad süürlasi ja nende liitlasi,” ütleb ta. „Autopomm Damaskuses
