rel="nofollow" href="#n3" type="note">3 ?” Vabaajariietes umbes temavanune blondi hobusesabaga tüdruk, rohelistes silmades jahe pilk, hoidis välja sirutatud käes tema seljakotti.
„Yes, it is. Thanks a lot! 4 ” vastas Mahmoud.
Koti haaranud, õnnestus tal mitte ainult rongile pääseda, vaid leida akna all koguni vaba istekoht. Ohates vajus ta oranži istme pragunenud kunstnahale.
Kui vana roostes rong häälekalt protesteerides lennujaamast eemalduma hakkas, võttis Mahmoud välja järgmise päeva konverentsi kava. Osalejate nimekiri oli muljetavaldav. Euroopa Parlamendi liikmed, NATO ohvitserid, üks saadik, suurte rahvusvaheliste ajalehtede ajakirjanikud. Järsku haaras teda ärevus. Miks ei olnud ta varem selleks valmistunud? Ta pani silmad kinni ja püüdis mõtteid koondada. Kolmekümne sekundi jooksul võttis öö oma ja ta vajus sügavasse, kiiresse unne, mida tuleb ette ainult reisil olles.
„Nii et siit on vähem kui viis minutit jala minna, mister Shammosh,” ütles Bristoli hotelli laitmatu portjee mõnevõrra jäiga tooniga, mis jättis temast tunduvalt vanema mulje kui kahekümnendaid eluaastaid reetev sile näolapp.
„Suurepärane,” ütles Mahmoud. Ta murdis kaardi kokku ja pistis selle oma vanasse seljakotti. Moondevärvides päevinäinud seljakoti elu oli alanud sõjaväes. Selle klapile oli kinnitatud väike stiliseeritud langevari.
Täpselt nagu portjeegi, püüdis Bristoli hotelli fuajee jätta muljet pikast ajaloost, mida sel tegelikult polnud. Punane vaipkate, mahagon ja nahkmööbel oli Inglise džentelmenidele vihjav katse maskeerida kuulumist rahvusvahelisse hotelliketti.
„Muide, mister Shammosh, teile on teade,” ütles vanainimeselik noor portjee ja lükkas üle leti hoolikalt kinni kleebitud paksu ümbriku.
Mahmoudi tuba oli ettearvatult väike ja liivakarva toonides. Mittemidagiütlev dekoratsioon nagu seebiooperis. Selle sisustamise juures polnud tehtud katsetki püüelda inglise ekstsentrilisuse poole. Hotelliketi monotoonsus ja äratuntavus.
Mahmoud tõmbas kardinad akna eest nii kõrvale kui sai. Aken avanes väikesele, räpase klaaskatusega kaetud siseõuele. Õhus hõljusid mõned üksikud lumehelbed. Jäi mulje, nagu oleksid need kelgumäe või liuvälja asemel siia eksinud.
Mahmoud viskas seljakoti voodile ja istus akna alla lohku vajunud tugitooli, pruun vooderdatud ümbrik käes. Selle ühele küljele oli musta viltpliiatsi ja trükitähtedega kirjutatud tema nimi.
Värisevate sõrmedega rebis ta kinni liimitud ääre lahti. Ta istus mõne sekundi, avatud pakk käte vahel, ja jälgis üksikute lumehelveste juhuslikku keerlemist akna taga. Siis tõmbas ta sügavalt hinge ja kallas ümbriku tühjaks.
Kohmakas mobiiltelefon, selle laadija ja hoolikalt kokku murtud paber kukkusid talle sülle. Mahmoud võttis telefoni kätte. See oli odav Samsung. Samasuguse saab koos kõnekaardiga suvalisest bensiinijaamast 400 krooni eest. Ta võttis eraldi pakist aku ja pani selle telefoni. Aparaat ärkas surisedes ellu. Telefoniraamat oli tühi. Sõnumeid ei olnud.
Veel kord sügavalt sisse hingates voltis Mahmoud paberi lahti. Selle vahel oli veel üks paberilipik, mis välja pudenedes vaipkatte peale kukkus. Paberil, mida Mahmoud käes hoidis, oli lühike masinakirjas kirjutatud rootsikeelne tekst:
Mahmoud!
Mul on infot, millega ma ei oska midagi peale hakata, ja mul on vaja sinu abi. Arvatavasti on see seotud sellega, mida sa uurid. Me peame homme pärast sinu koosolekut kokku saama. Lülita telefon homme kella 13.00 ja 13.30 vahel sisse ja sea end minekuvalmis. Muul ajal vajuta telefon kinni ja võta aku välja. Võtan sinuga ühendust.
Tahtejõudu, julgust ja vastupidavust.
Mahmoud keeras paberi kokku ja kõõritas telefoni. „Minekuvalmis”. „Tahtejõudu, julgust ja vastupidavust”. Sõnad ühest teisest ajast, mis tundus praegu lausa teise eluna. Keegi teadis tema kohta midagi sellist, mille ta ise oli juba peaaegu unustanud.
Aeglaselt, mõtlikult kummardus ta ettepoole ja võttis üles põrandale kukkunud paberi. Ta voltis selle lahti ja põrkus tahtmatult tagasi, kui nägi, mida see kujutab.
See oli välja prinditud udune foto. Ähmane ja kehva resolutsiooniga. Tavalisest vanast printerist välja lastud digitaalne pildifail. Kuid sellel kujutatu oli liigagi selge.
Tundus, et foto oli tehtud seebikarbi või parema mobiiltelefoniga, see võttis enda alla peaaegu kogu A4-lehekülje. Esiplaanil oli rihmadega raami külge seotud mees. Riided olid nii närud, et need peaaegu enam ei katnudki keha. Nahk oli plekiline ja haavades. Kätel ja rinnal oli väikeste ümmarguste põletusarmide rida. Sigaretid. Keegi oli meest korduvalt sigaretiotsaga kõrvetanud. Kuid see polnudki veel kõige hullem.
Kõige hullemad olid tema silmad. Mahmoudil kulus üks kohutav silmapilk, enne kui ta taipas, et silmakoopad olid tühjad, ilma silmadeta. Ta sundis end paberit lähemalt uurima, et paremini näha. Silmakoobastes haigutas tühjus. Nende ääred olid kaetud kuivanud vere ja mustusega. Iiveldustundega mõistis Mahmoud, et silmad on mehe näost välja rebitud või põletatud. Võimatu oli aru saada, kas mees elas või oli surnud.
Mahmoud vahtis halvatult pilti, kuni jõud otsa sai, siis pööras ta paberi süles teistpidi. See oli pilt põrgust. Lage ruum halastamatu välklambi valguses. Raam kinnitusrihmadega. Veri. Piinamine.
Mahmoud oli näinud piisavalt kannatusi, häda, vangistust ja koguni piinamist. Viimase kolme aasta jooksul Iraagis ja Afganistanis veedetud kokku kolmel kuul oli ta näinud rohkem viletsust, kui tavainimene ette oskab kujutada. Aga see siin … See oli hullem kui Abu Ghraib.
„Issand jumal!” sosistas Mahmoud endamisi, ehkki tema enda jumal oli tunduvalt keerukam kui see, keda nimetatud väljend silmas pidas.
19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
Ta tundis parfüümi lõhna – pehmet, maalähedast, tihedat – veel enne, kui tundis mehe ettevaatlikku haaret parema küünarnuki ümber. Keha muutus meeldivalt rambeks, pea kergeks, otsekui oleks see täitunud süsihappegaasiga. Hommikune koosolek, kuhu ta teel oli, vajus tagaplaanile ja ta lasi end laiast koridorist tõrkumata välja juhtida, heleda puiduga kaetud väikesesse käiku europarlamendi ühe komisjoni saali ees. Vaipkate summutas koridorist ja pressibaarist kostva häältesumina.
„Ma igatsesin sind,” ütles Cyril Cuvelliez inglise keeles ja surus oma suu naise huultele.
Ameerika hääldus ei varjanud prantsuspäraseid diftonge. Mehe pehmed nõudlikud huuled, tema enesestmõistetav viis võtta, mis talle meeldis.
„Ma ei teadnud, et sa sel nädalal siin oled,” pomises Klara, suu ikka veel mehe suul.
Ta tundis, kuidas ta otsekohe taltsutamatult elustus.
„See polnudki plaanis.”
Mees ütles veel midagi, kuid see uppus Klara kõrvust kostvasse kohinasse.
Veri hakkas nagu keema. Puhas füüsiline tõmme. Mees kallutas end temast eemale ja naeratas.
„Justkui mul oleks vaja sinu juurde tagasitulemiseks ettekäänet,” lisas ta.
„Sa oleksid võinud sõnumi saata,” ütles Klara. „Aga mul on hea meel, et sa tulid.”
Ta küünitas end uuesti mehe huulte poole ja
Jah, on. Suur tänu! (ingl. k)
