stukk-kaunistused olnud, ent1930-ndate lõpus toimunud renoveerimise käigus oli majast kõik ebavajalik välja lõhutud.
Ta oli teada saanud, et kinnistu, mille nimi bürokraatia keeles oli Valnöten 1, oli korteriühistu, kus kõik elanikud olid oma majaosa omanikud. See konkreetne korter kuulus riigi kinnisvaraametile.
Ta ei teadnud, kuidas oli Q-l õnnestunud see talle välja ajada, ega ka seda, kaua ta seal elada saab.
Annika pani lambi öökapil põlema ja sättis padjad selja taha üksteise otsa, pööras pea pisut paremale ja vaatas taevasse.
Ta silme ette kerkis magamistuba Vinterviksvägeni villas ja talle meenus, kui üksildase ja hüljatuna tal end seal tundnud oli. Ta suigatas korraks ja talle kangastus tuli, suits ja paanika.
Thomast ei olnud kodus. Just sel õhtul oli ta pere juurest lahkunud, et sõita Sophia Grenborgi juurde, nii et Annika pidi ennast ja lapsi päästma oma parema äranägemise järgi, ja üksinda. Ta oli Kalle ja Elleni voodiriietest tehtud köie abil ülemise korruse magamistoa aknast alla lasknud, siis ise alla hüpanud ja aialaua otsa maandunud.
Süütamises kahtlustati teda ennast.
Pärast kuid kestnud tehnilist ekspertiisi leiti sõrmejälg varemetest välja tulnud Molotovi kokteili jäänustelt, mis juhatas uurijad tegeliku süütaja, ameeriklannast palgamõrvari juurde, keda tunti Kassipoja nime all.
Annika jaoks ei olnud seal aga mingit vahet.
Kassipoega ei võeta kunagi süütamise eest vastutusele.
Selle asemel et ta kohtu ette tuua, oli komissar Q Ameerika võimudega läbirääkimisi pidanud ja vahetuse välja rääkinud: FBI sai oma Kassipoja tagasi ning Ameerika õigussüsteem saatis koju ühe Rootsi kodaniku New Jersey vanglast.
„Sa müüsid maha minu kodu, mu laste kodu, et FBI silmis punkte skoorida ja politseiniku mõrtsukas koju tuua,” oli ta komissar Q-le öelnud.
Siis oligi Q naljatanud, et saab talle uue kodu korraldada, ja nüüd Annika siin istuski, Agnegatan 28, samas kvartalis, kus ta oli elanud ka siis, kui ta kümne aasta eest Õhtulehte puhkuseasendajaks läks. Nüüd olid ta korteri aknad teises suunas, muidu oleks ta ilmselt saanud kiigata hoovimaja, kus ta elas tol kuumal suvel, kui kõik algas, enne lapsi, enne Thomast, kui Sven veel elas…
Kuskil korteris hakkas telefon helisema, mitte mobiil, vaid ta uus lauatelefon. Ta kargas püsti ega suutnud meenutada, kuhu ta telefoni pannud oli.
Pärast neljandat signaali leidis ta selle Kalle toa põrandalt.
„Annika Bengtzon? Siin räägib Jimmy Halenius.”
Justiitsministeeriumi kantsler, ministri lähim mees.
Thomase ülemus.
Annika köhatas hääle puhtaks.
„Thomas kolis välja, ma olen juba öelnud.”
„Ma ei otsigi hetkel teda, vaid sind.”
Ta vahetas kõrva.
„Või nii?”
„Britta käest kuulsin, et sa tahtsid kommentaari ühe Ameerika kodaniku väljaandmise kohta, mis toimus eelmise aasta lõpus. Nagu sa tead, ei ole ministril võimalik üksikjuhtumeid lähemalt kommenteerida, aga kui sa soovid, siis võiksin ma üht-teist seletada, mitteametlikumas võtmes.”
„Kes on Britta?”
„Ma ootan sind Österlånggatanil Järnetis alates kella seitsmest. Kui sa oled huvitatud, võid sinna tulla.”
„Kas ma võin sinu öeldut hiljem kasutada?” küsis Annika.
„Mitte mingil juhul. Aga õhtusöögi teen mina välja.”
„Ma ei söö õhtust poliitikutega.”
„Sina teed nii, nagu soovid. Olgu, head aega!” ütles mees ja lõpetas kõne.
Annika vajutas kõne kinni ja pani telefoni põrandale tagasi. Kalle toas ei olnud veel valgustit, ta seisis pimedas akna all ja vaatas raagus puuvõra, mis paistis paar korrust allpool.
Tegelikult peaks ta asju lahti pakkima.
Ta vaatas kella.
Kuigi, miks seda just täna õhtul tegema peaks? Ta ei oleks iial uskunud, et keegi ministeeriumist temaga ühendust võtab. Kas ta ei peaks mitte kohale minema, et teada saada, mida neil talle öelda on? Pealegi oli ta Haleniusega ka varem kohtunud. Mees oli osalenud toona õhtusöögil nende majas, paar õhtut enne põlengut.
Ta vaatas kolimiskastide vahel ringi.
Tihe rebimine küll, mõtles ta. Kumba valida: õhtusöök peenes restoranis kõrgest riigiametnikust allikaga või pikk õhtu Kalle Brio-rongi seltsis?
Järnet osutus üheks neist vanalinna restoranidest, millest Annika palju kordi mööda oli käinud ja ikka sisse vaadanud, nagu istuksid sealsed kliendid vaateaknal, viibides palju ilusamas reaalsuses kui tema enda oma. Seal oli alati nii soe valgus, küünlad põlesid ja lauahõbe helkis, klaasides oli vein ja laudade ümbert kostis naeru. Akna taga, tänaval, kus tema alati mööda kõndis, puhus alatasa tuul, oli külm ja kõle.
Ukse kohal kõikus vaid lihtne pisike peenes ilukirjas trükitud silt restorani nimega. Ta lükkas lahti rohekashalli topeltukse ühe poole ja sattus esikusse. Otsekohe ilmus kuskilt ettekandja, kes nägi väga lahke välja. Ta võttis Annika jaki enda hoolde, ilma et oleks numbrisilti ulatanud või viitteist krooni garderoobitasu nõudnud.
Kell oli kümme minutit seitse läbi. Annika oli oma saabumist väga täpselt ajastanud, soovides mitte liiga agar näida, samas end mitte liiga kaua oodata lasta.
Restoran ise oli väike, vaid kümmekonna lauaga.
Jimmy Halenius istus ühes tagumises orvas, olles süvenenud mingisse õhtulehte, õlleklaas laual.
Annika pani tähele, et tegemist ei olnud mitte Õhtulehe, vaid Konkurendiga.
„Tere! Sa loed ju valet lehte.”
Mees vaatas üles. Ta pruunid juuksed turritasid igasse ilmakaarde, justkui oleks tal komme neid vihahoos katkuda.
Ta tõusis ja ulatas oma parema käe.
„No tervist! Võta istet. Õiget lehte ma juba lugesin. Ja õppisin lausa pähe. Soovid sa midagi juua?”
„Mineraalvett,” ütles Annika ja sättis koti sangapidi toolileeni külge.
„Pidupäeva puhul ehk hoopis koola? Mina teen ju välja.”
Annika istus.
„Kas me siis riigi kulul ei prassigi?”
Jimmy pani käsivarred vaheliti, kehitas kergelt õlgu ja naeris.
„Erinevalt sinu esinduskuludest on minu omad avalikud. Ma arvan, et selle asja siin jätame pigem omade vahele.”
Annika nokitses salvrätikuga ja piidles silmanurgast kantsleri olekut ja riietust.
Temast ei õhkunud võimu. Enesekindlust
