surkides.
„Kaks. Kaksikud. Poiss ja tüdruk. Nad on praegu kuueaastased.”
„Ja nad on üle nädala sinu juures?”
„Alates sellest, kui nad poolteist said.”
„Kuidas see süsteem sinu arvates töötab?”
Jimmy Halenius lonksas veini.
„Ju ikka töötab. Kuidas see sinu enda arvates töötab?”
Ta vaatas Annikat ja mälus.
Annika õõtsutas veini klaasis. Punane vein talle ei meeldinud ja see siin oli just selline täidlane ja paks nagu savi.
„Minu arvates on täiesti kohutav lahutatud olla,” ütles Annika ja nad vahetasid pilgu. „Ma igatsen oma laste järele nii väga, et ma peaaegu suren, kui nad minu juures ei ole. Ja ma… mul on raske Thomase uue… elukaaslasega leppida.”
Tegelikult hakkas ta ütlema „vihkan Thomase uut vittu”.
„Või nii, miks siis?”
Mehe hääl kõlas lausa huvitatult.
„Ta on üleni nagu mingi kuradi klišee. Ma ei saa aru, mida Thomas temas leiab.”
„Nii et sa ei arva, et tema teie pere ära lõhkus?”
Annika haaras tugevamini kahvlist kinni.
„No muidugi lõhkus. Kui teda poleks olnud, oleks mu lapsed kogu aeg minu juures.”
Jimmy Halenius põrnitses oma taldrikusse.
„Kas sa tõesti usud seda?” küsis ta üles vaatamata. „Kas teil mitte Thomasega kahekesi ei õnnestunud juba niigi see perekond ära lõhkuda?”
Tema sõnad jahmatasid Annikat nii, et tal kukkus kahvel käest.
„Mida kuradit sina sellest tead?” küsis ta ja kuulis isegi, et ta hääl kõlas imelikult.
Nüüd vaatas mees üles ja naeratas.
„Ei, muidugi ei tea ma teie suhtest midagi. Ma tean vaid seda, milliseid vigu mina ise tegin. Minuga oli kohutav koos elada. Ma ei suhelnud. Ma võisin pisiasjadest maailmasõda alustada, aga kui tegemist oli tähtsate asjadega, ei esitanud ma iialgi mingeid nõudmisi. Mina eeldasin kogu aeg, et teine teab, mida ma temalt ootan. Nüüd alustasin ma lauset viis korda järjest sõnaga „mina”. Enesekeskne olen ma pealekauba, kas ma seda juba mainisin?”
Annika põrnitses teda ja pahvatas siis naerma.
„See kirjeldus käib ka minu kohta,” ütles ta üllatunult. „Minuga oli täiesti võimatu abielus olla.”
Ja nii kui ta oli need sõnad välja öelnud, teadis ta, et need vastasidki tõele.
„Ma ei öelnud talle kunagi, et ma tema truudusetusest teadsin. Ma lihtsalt maksin talle kätte, mitu kuud, ilma et ma oleks seletanud, mille eest. Tema ei saanud muidugi millestki aru.”
Ülemkelner küsis, kas neil on veel soove, ja Jimmy Halenius heitis pilgu kellale.
„Kas läheme kuhugi edasi ja teeme mõned joogid?” küsis ta.
Korraga meenus Annikale varahommikune Malaga lend.
„Pagan!” prahvatas ta ja vaatas kella. „Ma pole veel pakkimagi hakanud!”
„Kas sa sõidad kuhugi?”
„Ma pean kell pool viis Arlanda lennujaamas olema.”
„Aga sel juhul pole ju mingit mõtet magama minna,” ütles Jimmy Halenius reipalt.
„No ma tänan pakkumise eest,” ütles Annika ja kobas oma kotti.
Kantsler võttis arve ja maksis sularahas. Ta palus ülemkelneril takso tellida ja aitas seejärel Annikale jaki selga.
Väljas oli lund sadama hakanud. Väikesed jäised helbed olid kivikõvad, need heljusid õhus ja torkisid nõeltena nägu. Silt ukse kohal kiikus tuule käes. Kamp noori mehi õliriidest jakkides marssis veinipudelite ja mobiiltelefonidega vehkides keset tänavat. Annika pööras end eemale.
Takso lähenes vaikselt mööda Österlånggatanit. Jimmy Halenius astus tänavale ja lasi uksel kinni vajuda.
Ta ei olnud kuigi pikka kasvu, ehk vaid kümme sentimeetrit Annikast pikem.
„Kuhu sa lendad?” uuris ta.
„Malagasse,” vastas Annika ja nägi taksot lähenemas.
„Oo, España! Entonces, vamos a salutar como los españoles!8”
Ta haaras Annikal õlgadest ja tõmbas endale lähemale, suudles teda vasakule ja siis veel korra paremale põsele.
„Hispaanlased teevad kaks põsemusi,” sosistas ta Annikale kõrva. „Hea teada, kui sinna teel oled.”
Ta lasi Annikast lahti ja naeris nii, et silmad olid märjad.
Takso jõudis kohale ja peatus nende ees.
„Ma hoian ühendust,” ütles ta ja avas Annikale autoukse.
Annika ronis pikemalt mõtlemata sisse ja lasi ukse enda järel sulgeda. Ta nägi, kuidas Jimmy Halenius minekule pöördus ja Järntorgeti suunas astuma hakkas. Mees tõstis krae tuule eest kaitseks üles ja kadus siis ümber nurga.
„Kuhu me sõidame?” küsis taksojuht.
Ja alles siis sai Annika aru, et ta polnud Kassipoja kohta mitte kui midagi uut teada saanud.
Teisipäev, 4. jaanuar
VALGUS OLI NII ere, et ta pidi silmi kissitama. Annika seisis lennukitrepil ja õõtsus seal mõne sekundi, enne kui suutis lauge nii palju paotada, et trepist alla ronida ja mööda ruleerimisrada astuma hakata.
Põlved ja ristluud valutasid. Odavlennufirma ei teinud nalja, kui turundas ennast lausega „maksa vaid selle eest, mida saad”. Liinibussid Stockholmi kesklinnas olid lausa liikumisvabaduse paradiis võrreldes selle kilukarbiga, mis ta Malagasse lennutas.
Ilm oli soe, ligi kakskümmend kraadi. Lennukikütuse- ja kummikärsahais heljus tsementraja kohal. Ta pressis end hiigelbussi, mis neelas kõik reisijad, ja sai aru, et jaki selgapanemine oli olnud viga. Abitult nagu selili putukas üritas ta sellest välja pugeda. Ei õnnestunud. Ta hakkas hoopis veel rohkem higistama ja kannatas, kuni rappus terve pika tee mööda lennujaama äärt kuni sissepääsuni.
Tundus, nagu olnuks terve lennujaam üksainus suur ehitusplats.
Segumasinate ja koppade müra tungis ka pagasi väljastamise ruumi. Pagasilinte oli palju ja ruum oli neid tihedalt täis. Lindid nagisesid ja kriipisid kõrva, kui nad katkematu voona kohvreid ja spordivarustust nähtavale tõid.
„Kas sa oskad öelda, kust ma autolaenutuse leiaksin?” küsis ta suure kõhu ja veel suurema golfikotiga vanemalt meesterahvalt.
Mees
Hispaania! Siis tervitagem nagu hispaanlased! (hisp. k)
