juurde.
„Ma olen siin seoses ühe surmajuhtumiga. Asi puudutab üht rootsi perekonda, Sebastian Söderströmi, tema naist ja lapsi. Kas sa oled sellest midagi kuulnud?” seletas Annika.
„Oh jumal küll, jah, ma just kuulsin sellest täna hommikul. See on ju täiesti kohutav! Me oleme tegelikult juba mõnda aega kartnud, et viimaks midagi sellist juhtub, arvestades, kui palju gaasirööve siin viimasel ajal toime pannakse,” seletas Carita Halling Gonzales.
Annika pani selle kirja, et tsitaat võimalikult täpne saaks.
„Kas sa tundsid seda perekonda?”
„Söderströme? Ei, otseselt mitte. Kuigi ma olen nendega muidugi kohtunud. Meie lapsed käivad samas koolis.”
„Mis kool see on?”
„Marbella International College. Aga milles minu töö seisneks, mida ma tegema peaks?”
Annika katkus juukseid. Talle ei meeldinud reisida ja ta üritas seda alati viimase võimaluseni vältida. Pealegi ei olnud ta kunagi varem tõlgiga koostööd teinud.
„Minu hispaania keel on liiga kehv selleks, et minust aru saadaks, ja ma ei ole kunagi varem siin olnud. Mul on ka kõige lihtsamatel toimingutel abi vaja, nagu näiteks inimestega vestlemisel ja õige koha ülesleidmisel…” selgitas Annika.
„Ma arutan seda asja Nachoga, ma püüan ta kätte saada. Tal on praegu küll vastuvõtuaeg…”
„Nacho?” ei saanud Annika aru.
„Minu abikaasa. Ta on lastearst. Kas ma saan sulle hiljem tagasi helistada?”
Annika nõjatus tooli seljatoele ja lasi mobiiltelefoni lauale. Ta peaks Patrikule tagasi helistama, isegi kui sel kõnel pole mitte mingit mõtet.
Ta sulges silmad ja toetas pea vastu seina.
Ta oli tõesti kohutavalt väsinud. Kui äratuskell hommikul kell 3.15 helises, oli ta peaaegu et oksele hakanud. Nüüd tundis ta, kuidas kael lõdvestus, pea küljele ja lõug rippu vajus. Une raskus valgus üle terve keha, enne kui ta taas üles võpatas, paar korda silmi pilgutas ja oma mobiiltelefoni jälle kätte võttis.
Patrik vastas muidugi viivitamatult.
„Mul on siin palju askeldamist olnud,” ütles Annika ega vaevunud selgitama, et ta austab telefonide sisselülitamise keeldu lennu ajal. Sedalaadi asjade peale Patrik vilistas, nagu Annika hästi teadis. Tema jaoks oli probleem pigem selles, et levi on kümne tuhande meetri kõrgusel liiga kehv.
„Ma kirjutan gaasimõrva üksikasjadest, päris palju uut infot on tulnud. Rääkisin emaga, kelle lapsed õpivad samas koolis, nii et ma teen ühe loo veel perest endast ja nende elustiilist.”
Annika pilgutas silmi, hoidis hinge kinni ja lootis klišeelikust „šokk keset idülli” käsitlusest kõrvale hiilida.
„Aga mis saab šokist keset idülli?” päris Patrik. „See oli ju peamine põhjus, miks sa sinna üldse sõitsid – et kirjeldada tekkinud paanikat rootsi kogukonnas.”
Ah oli või? mõtles Annika.
„Šokk-keset-idülli ongi mu teine nimi. Iga viimane kui sõna mu artiklites võbiseb suurest šokist. No te preocupes14,” vastas Annika.
„Hmm,” vastas Patrik ja see ei kõlanud just nii, nagu oleks ta nüüd veendunud.
Kaks piiksu telefonis andsid märku, et liinil oli ootamas ka teine kõne.
„Ma pean nüüd lõpetama,” ütles Annika kiirelt ja katkestas kõne.
Helistas Carita Halling Gonzales.
„Nii, mulle sobib. Võtan pakkumise vastu. Minu taks on 40 eurot tunnis pluss jooksvad kulud,” ütles ta.
„Ee, no olgu,” vastas Annika, eeldades, et tegemist on tavapärase tõlketariifiga. „Mida need jooksvad kulud sisaldavad?”
„Näiteks kui ma pean sind kuhugi sõidutama, siis lisan tunnihinnale bensiinikulu.”
„Auto on mul endal olemas, õigemini – mul on Ford. Kas saaksid kohe pihta hakata?”
„Oih, oota korra, politseiauto…”
Telefonist oli kuulda raginat, millele järgnes üpris pikk vaikus eetris.
„Carita?” küsis Annika kõhklevalt.
„Vabandust, sõitsid minema. Sõidu ajal on mobiiltelefoniga rääkimine keelatud, Nacho sai eelmisel nädalal 60 eurot trahvi. Kus sa praegu oled?”
„Lakanjadas,” vastas Annika.
„Vaeseke, just sellisel päeval. Kas saame seal kokku või kusagil mujal?”
„Ma elan hotellis nimega Pyr, see asub…”
„Me võime siis Pyris kokku saada. Ütleme nii umbes veerand tunni pärast? Kohtumiseni!”
„Oota! Kas sa saaksid kooli aastaraamatu kaasa võtta?” jõudis Annika veel hüüda.
Carita Halling Gonzales nägi välja täpselt samasugune nagu La Cañadas šoppavad naised: sale, blond ja pruunikspõlenud, pisut vanema moega kui vanus eeldaks. Kuldkõrvarõngad ja kilisevad käevõrud. Väga kitsas sügava dekolteega kampsun ja leopardimustriline riidest kott.
„Väga meeldiv,” ütles tõlk ja tervitas teda südamlikult, samal ajal kuldses ümbrises huulepulka leopardikotti toppides. „Millest me siis peale hakkame?”
„Sõidame perekonna villa juurde. Kas sa tead, kus see asub?”
Carita Halling Gonzales kergitas kulme.
„Kusagil Nueva Andalucías. Ega sul täpsemat aadressi ei ole, tead äkki supermanzana’t või?”
Annika jõllitas teda arusaamatult – et kas ta teab äkki superõuna?
„Kvartalit, asumit,” täpsustas tõlk.
„Ah soo,” vastas Annika ja otsis oma märkmiku välja. Ta lehitses seda, kuni leidis Beriti otsinguandmed Paginas Blancas-leheküljelt.
„Las Estrellas de Marbella,” luges ta sealt.
„Marbella tähed,” ütles tõlk ja raputas siis pead. „Ei tea tõesti. Helistame õige Rickardile.”
„Rickard Marménile?” küsis Annika.
„Kas sa tunned teda?” imestas Carita Halling Gonzales.
„Rickardit tunnevad siin vist kõik,” ütles Annika ja otsis numbri märkmikust üles.
Muidugi teadis Rickard, kus Las Estrellas de Marbella asus. Ta oli mitte liiga kauges minevikus pidanud sisustuskaupade poodi ja jõudnud mõned saadetised läkitada ka Las Estrellasesse, enne kui ettevõte pankrotti läks.
Carita kirjutas marsruudi Annika märkmikku üles.
„Aitäh! Musi-musi,” ütles Carita
Ära muretse! (hisp. k)
