style="font-size:15px;"> Ta osutas Annika vasemale nimetissõrmele, millel laiutas inetu arm.
„Lõikasin sisse,” vastas Annika.
Nad istusid autosse ja sõitsid kiirtee alt läbi.
„Otse edasi, härjavõitlusareenist mööda,” ütles tõlk maniküüritud käega osutades. „Mis artiklit sa kirjutad?”
„Ma kohtusin kahe politseinikuga, kes rääkisid mõrva kohta lähemalt. Nüüd tahan ise majale pilgu peale heita, et oskaksin seda piirkonda kirjeldada, ja ehk saab ka mõne naabriga vestelda. Siis mõtlesin veel, et prooviks mõne kohaliku rootslasega kohtuda, kes oskaks seletada, kuidas selline juhtum nende siinset elu mõjutab, kui mõjutab…” rääkis Annika.
„Sa ütlesid, et see oli mõrv?” küsis Carita Halling Gonzales.
Annika kiikas naist enda kõrval, kes end parasjagu taskupeeglist uuris ja küünega midagi hambavahest urgitses.
„Politsei ei usu, et tegemist on tavalise rööviga. Kurjategijad kasutasid mingit kummalist tüüpi gaasi, mis põhjustas perekonna peaaegu silmapilkse surma.”
Ta mõtles mõne hetke järele.
„Kurjategijatest ei räägitudki kui varastest, vaid kui mõrvaritest.”
„Täiesti kohutav,” nentis tõlk. „Ringristmikult vasakule.”
Tänavad vonklesid kõrgete tsementmüüride, tihedate küpressihekkide, paksude hibiskipuhmaste ja bugenvilleade vahel. Müüride ja roheluse tagant vilksatasid terrakotavärvi katusekivid, kivisillutisega õued ja pügatud murulapid.
„Nii suured majad!” imestas Annika aknast välja vaadates.
„Ja kallid,” lisas Carita Halling Gonzales. „Näiteks see seal otse ees on üheksa ja poole miljoniga müügis.”
Annika uuris mööda sõites musta sepistatud väravat.
„Muidugi on see kallis, aga Djursholmil maksavad villad sama palju,” märkis Annika.
„Ma ei räägi kroonidest, vaid eurodest,” ütles Carita Halling Gonzales ja uuris oma juhiseid. „Siit vist paremale.”
Nad sõitsid mõne kilomeetri edasi. Tõlk vaatas valvsalt ringi.
„See asum seal ülal peaks olema täiesti uus,” ütles ta vasakule osutades. „Ma ei olegi seda vist varem näinud. Aga kui sõidakski sealtkaudu. Oih, vaata ette, tees on auk…”
Annika pidi järsu manöövri tegema, et mitte sõita keset sõiduteed laiutavasse süvikusse.
„Jesver! Kuidas nad saavad teid sellises seisus hoida?”
Carita Halling Gonzales ohkas.
„Mõne aasta eest pandi terve Marbella kohalik omavalitsus vangi. Seda auku on paberite järgi tõenäoliselt korduvalt täidetud ja parandatud, aga ilmselt viidi parandustööd läbi teede- ja kinnisvarahoolduse osakonna juhi kodu remontides… Jah, siin see ongi.”
Ülepakutud kaunistustega värav, mis meenutas stiililt mingit vana vesternit, ilmus vaatevälja, kui nad kõrge heki tagant välja sõitsid. Värava kohal kõrguvale portaalile oli vonklevate kuldtähtedega kirjutatud Las Estrellas de Marbella. Kõige kohal troonis marmortiibadega, harfi mängiv ingel. Kaks roosat kivikuju möiratasid oma kivivaikuses.
„Jumal küll, ma pole mitte kunagi varem midagi nii maitsetut näinud,” ütles Annika.
„See läheb üle. Pärast paari siin veedetud aastat muutub immuunseks,” vastas tõlk.
Ta avas kõrvalukse ja ronis autost välja.
„Ei tea, kuidas siia küll sisse saama peaks?”
Ühe kivilõvi ees oli post koodlukuga. Annika osutas sellele. Carita Halling Gonzales tippis oma kontsadel lähemale ja hakkas suvalisi numbrikombinatsioone klõpsima. Midagi ei juhtunud.
„Me peame ootama, kuni keegi sisse või välja sõidab,” ütles ta.
Annika lülitas mootori välja, võttis kaamera ja astus pärastlõunase päikese kätte.
„No on alles ilm. Kas see on siin tavaline?” küsis ta.
„Novembrist märtsini,” ütles tõlk. „Siis läheb jälle soojaks.”
Annika tegi mõned pildid ülepakutud väravast.
„Kas sa oled siin juba kaua elanud?”
Carita Halling Gonzales kortsutas kulmu ja luges sõrmede peal.
„Varsti saab seitse aastat. Minu mees on pärit Colombiast, kuhu me erinevatel põhjustel elama jääda ei saanud. Nii et kõigepealt kolisime Rootsi, aga seal ei tulnud midagi välja. Kas sa tead, kuidas need asjad Rootsis käivad?” küsis tõlk.
Annika raputas pead ja kuulatas – ta kuulis üht autot lähenemas.
„Nacho ei saanud isegi postiljoni kohta, kuigi on hariduselt lastearst. Töötukassa tahtis teda kursustele saata, et ta võiks kandideerida koristaja kohale haigla lasteosakonnas. Eriline idiootsus ikka!”
Hõbedane Jaguari kabriolett keeras väravate ette, selles istuv kiilanev mees vajutas pulti ja väravad hakkasid avanema. Nii Annika kui Carita Halling Gonzales istusid jälle autosse. Carita lehvitas rõõmsalt pikkade küünte välkudes Jaguari juhile, kui nad asumisse sisse sõitsid.
„Nii et siis kolisime hoopis siia,” jätkas Carita Halling Gonzales, „Nacho sai kohe haiglas tööd ja meile meeldib siin väga. Siin on natuke nagu Lõuna-Kalifornias.”
Ta vaatas jälle oma juhiseid.
„Siit pöörame ära. See peaks olema vasakul pool, natuke mäest alla sõita.”
Maja kõrgus äkki nende ees, massiivne ja raskepärane. See oli eraldi umbtänava lõpus, fassaad lõunasse mere poole, vasakult piiratud mäeküljega. Sissesõidutee oli tõkestatud nii suure värava kui politsei kilelindiga.
Annika parkis auto veidi eemale kõnnitee äärde tühja krundi kõrval, mille keskel kössitas pragunev vundament. Nad ronisid autost välja, Annika võttis tagaistmelt kaamerakoti. Ehk lausa pisut hardas meeleolus sammusid nad villa poole.
Sissesõidutee jätkus teispool väravat ja viis vasakule autoparklasse. Varju all seisis kaks autot, üks neist linnamaastur ja teine kabriolett. Annika tõstis kaamera ja tegi paar pilti.
Maja ise asus otse ees. See oli kahe- ja kohati kolmekorruseline, ohtrate sopistustega. Majal oli terrasse ja rõdusid, eendeid ja piilareid ning erinevaid võlve, viimistletud betoonrinnatisi ja kaunistatud raudvõresid. Krunt oli täis pikitud viljapuid ja suuri palme, maja ees laius basseiniala.
Krunt ise oli varjuline. Ühtäkki märkas Annika, et mäeküljelt hoovas külma. Ta tegi seeria pilte majast õhtupäikese taustal.
„On sul aimu, kui kaua see pere siin elanud oli?” küsis Annika ja haaras kätega enda ümbert kinni, et sooja saada.
Carita Halling Gonzales vaatas üles maja poole.
„Ilmselt
