kümnemeetristena. Need toimetatakse veoautode ja ekskavaatoritega kohale. Kas see on uksekell?”
Ta vajutas ühel aiapostil midagi lülitilaadset.
Mõne hetke pärast avanes terrassiuks ja üks politseivormis mees astus päikese kätte. Carita Halling Gonzales lehvitas hoogsalt. Annika peitis kaamera selja taha. Vormis mees astus väravale lähemale ja jäi nõutavale kaugusele seisma.
Carita vadistas midagi kiirelt hispaania keeles ja politseinik vastas ärritunult. Carita osutas Annikale ja tundus midagi paluvat, öeldes Suecia15 ja amiga16 ja veel palju muud, millest Annika aru ei saanud. Politseinik muutus natuke sõbralikumaks, ent raputas kahetsevalt pead, hoy no, impossible, mañana si17.
„Sa saad homme hommikul majja sisse,” ütles Carita Annikale, samal ajal kaastundlikult tema käe alt kinni võttes ja lohutavalt õlale patsutades. „Ma rääkisin talle, et sa oled nende sõber Rootsist ja kogu tragöödiast täiesti vapustatud, nii et sa tahaksid korra majja pääseda, et veel viimast korda seal olla ja oma sõpradega hüvasti jätta, siin, nende kodus…”
„Tavaliselt ma ei valeta oma eesmärgi ega selle kohta, kes ma olen,” vastas Annika ja tundis end ebamugavalt.
„Ma ei usu, et konstaabel Õhtulehte loeb,” vastas Carita Halling Gonzales ja sammus auto juurde.
Annika oli just kaamera ära pannud ja pidi rooli taha istuma, kui mobiiltelefon helises. Ta vaatas ekraani.
Bosse helistab.
Bosse?
„Halloo?” ütles Annika kõhklevalt.
„Annika? Bosse siin. Bosse Svensson.”
Reporter Konkurendi juurest, kellega nad olid kunagi flirtinud. Ta number oli ikka veel Annika telefonis.
Ta läks autost eemale ja astus paar sammu tühjal krundil.
„Mis sa tahad?” küsis ta tasa.
„Tead, ma helistan töö asjus. Minu kätte sattus nimelt üks pilt, millele sa tahaksid ehk omapoolse kommentaari anda.”
Vaikus.
„Mida? Mis pilt? Millest sa räägid?” ei saanud Annika aru.
„Mul on siin pilt sinust ühe kõrtsi ees, kus sa õrnutsed justiitsministeeriumi kantsleriga.”
Annika seisis täiesti liikumatult ja lasi sõnadel pärale jõuda.
„Õrnutsen! Mis mõttes?”
„Noh, võiks ka öelda, et te amelete.”
Annika vahtis sõnatult vana vundamenti.
„Ameleme? Haleniusega?”
„Ma pakun sulle võimalust seda kommenteerida.”
Annika sulges silmad ja toetas käega otsmikku.
Küllap need Hispaania põsemusid vahetult enne taksosse ronimist.
Annikale meenus lõugavate rikkurivõsukeste kamp, kes vehkis mobiiltelefonidega…
Annika ohkas raskelt.
„Te tahate seda pilti oma ajalehes avaldada?”
„Jah, selline plaan on küll.”
„Ja nüüd küsid sa minu käest, kas ma tahan seda kuidagi kommenteerida?”
„Muidugi on sul võimalus sellele omapoolne seletus anda.”
Annika tõmbas ninast tatti suhu ja sülitas selle rögastades kõnniteele.
„Olgu. Minu kommentaar on järgmine: mul on hea meel, et ma sinuga ei keppinud, Bosse. Ma olen kuulnud, et sa oled voodis täiesti lootusetu. Muus osas viitaksin allikakaitsele. Kellega ma räägin, millest me räägime ja kuidas me seda teeme, on põhiseadusega kaitstud salajane teave. Mul ei ole kavatsust põhiseadusega vastuollu sattuda üksnes seepärast, et sina ei suuda leppida, et ma su pikalt saatsin.”
Teispool otsas oli pikka aega vaikus. Annika kuulis toimetusehelisid vastu kajamas. Ta teadis, et Bosse üritas teda vahele võtta. Ta ei mõelnudki rääkida moel, mis andnuks mehele võimaluse tema sõnu lõigata ja ümber paigutada, et teda siis mingis netiraadios või ka lihtsalt oma ülemuste ees „tsiteerida”.
„Lisaks jõudis minuni info, et te jõite päris palju veini. Kas see vastab tõele?”
„Sest sinuga ei olnud ma ju kunagi nõus veini jooma, või mis, Bosse? Oled solvunud?”
„Nii et sa siis ei taha seda omalt poolt kommenteerida?”
„Sa oled ju abielus, või mis? Naine ja kolm last Mälarhöjdenis?” jätkas Annika.
Jälle vaikus.
„Annika, mul on tõsi taga. Me teeme sellest loo. Meil on andmeid, et Haleniusel oli tol õhtul töökohustusi, aga selle asemel et tööd teha, istus ta kõrtsis koos daamiga, jõi veini ja flirtis. Ja sina, kes sa oled alati oma vankumatute ajakirjanduslike tõekspidamistega nina püsti ajanud, kas sa ei mõista, kuidas see lugu sinu usutavust mõjutab?”
„Kas sa pakkusid end ise vabatahtlikult seda kõnet tegema, või oli see käsk kõrgemalt poolt?”
Bosse ohkas, Annika kuulis mingit klõpsu. Arvatavasti lülitas ta salvestustehnika välja.
„Kas sa ei taipa, et me nõuame ministeeriumilt väljavõtteid? Restorani arve, taksokviitung… Kõik tuleb niikuinii välja,” rääkis mees.
„Kui helistamine oli sinu idee, tähendab see seda, et sa pole ikka veel minust üle saanud ja et sa tahad kätte maksta. Kui tegemist on käsuga kõrgemalt poolt, siis on sul küll ebatavaliselt vähe julgust enda eest seista, sest sa ju ei keeldunud. Kas nüüd on kõik?”
„Nii lihtsalt sa ei pääse,” ütles Bosse.
Annika lõpetas kõne ära.
„Mingi probleem?” küsis Carita Halling Gonzales.
„Tegelikult mitte,” vastas Annika ega suutnud vaimusilmast peletada Thomase ilmet, kui mees homme Konkurendi lahti lööb. „Kas lähme vaatame naabrid üle?”
Vaid mõned üksikud tegid ukse lahti.
Keegi ei olnud midagi näinud.
Keegi ei tahtnud midagi öelda.
Päike hakkas loojuma.
„Kuhu nüüd?” uuris Carita Halling Gonzales, kui nad olid jõudnud esimese ringristmikuni teel kiirtee poole.
„Kuhugi, kus on palju rootslasi, kellel poleks midagi Õhtulehe reporteriga rääkimise vastu,” vastas Annika.
„Sel juhul restoran La Garrapata või Los Naranjose klubimaja,” konstateeris Carita. „Siis pöörame siit vasakule.”
Annika
Rootsi (hisp. k)
sõbranna (hisp. k)
täna mitte, võimatu, homme küll (hisp. k)
