olid nüüdseks juba õhtust söönud. Ilmselt olid nad telekast lastesaadet vaadanud, aga praeguseks oli see juba läbi. Ellen oli tõenäoliselt juba selle ajal tukastanud, ja kui nii juhtus, siis oli teda pärast täiesti võimatu magama panna. Järgmisel hommikul oli ta alati tige nagu herilane.
Annika sulges akna, võttis telefoni ja valis Thomase numbri. Mees oli vastates sõnaaher.
„Kas te sööte praegu?” uuris Annika vabandavalt.
„Me joome Sophiaga veini,” vastas Thomas. „Lapsed vaatavad lastesaadet. Kas sul oli midagi olulist?”
Annika istus voodiservale ja tiris põlved lõua alla.
„Ma tahtsin nendega lihtsalt rääkida,” ütles ta.
Thomas ohkas teatraalselt ja hüüdis siis: „Kalle, emme helistab,” mille peale Annika kuulis poega vastuseks hüüdmas: „Aga praegu on just spordisaade!”
„Sul on kõvad konkurendid,” ütles Thomas torusse, aga sekund hiljem kuulis Annika jooksusamme ja sahinat liinil.
„Tere, emme!” ütles Ellen.
Annika õlad vajusid kergendunult alla ja südamest kerkis huultele naeratus.
„Tere, preilnake, kas jäid diivanile magama?”
Kõhklev vaikus.
„Ainult natuke,” ütles tüdruk. „Kas me võime endale koera võtta?”
„Koera? Aga me ei saa koera võtta, sest me elame väikeses korteris, kus ei saa koeri pidada.”
Tüdruku hääl kõlas vastates tõsiselt üllatunult.
„Anna sai endale just koera, pruuni värvi, ja see on palju väiksem kui korter.”
Annika hoidis ohet tagasi. See vaidlus puhkes iga jumala kord, kui keegi lasteaiast oli endale mõne uue kodulooma saanud.
„See on väga tore, et sulle loomad meeldivad, mulle ju ka meeldivad, aga me peame ka looma heaolule mõtlema. Te saate ju Zicoga mängida, kui me vanaemal ja vanaisal Vaxholmis külas käime. See on ju ka tore?”
„Zico on vahva.”
„Ta on väga vahva. Mida sa täna lasteaias tegid?”
Tüdruk, kes oli ilmselgelt tükk aega teleka ees tukkunud, jutustas vastärganu õhinaga, millega ta viimase ööpäeva jooksul tegelenud oli. Kui kahekordne maailmameister maadluses Ara Abrahamian oli oma jutu ära rääkinud ja auhinnad telestuudios välja jaganud, tuli Kalle ka telefoni juurde. Ühtegi kriisi ega traumat polnud ette tulnud, ükski pahatahtlik põngerjas polnud oma madalat enesehinnangut täna mõne tema lapse peale välja elanud.
Annika jättis ohtrate muside ja head-ööd-kallide saatel hüvasti ning jäi veel mõneks minutiks istuma, soe ja nukker kivi südamel.
Akna taga oli nüüd juba täiesti pime. Kiirabiauto sõitis kiirteel sireenidega mööda. Annika tõusis voodist üles ja tõmbas kardinad ette. Pani lae- ja laualambi põlema ning pakkis oma sülearvuti lahti, tundes, kui rampväsinud ta oli.
Kui palju kordi oli ta seda arvutit kotti pannud ja kotist välja võtnud?
Iga kord, kui ta tööle tuli ja sealt jälle lahkus, iga kord, kui ta koju tuli või sealt lahkus.
Selga torkas istudes valu. Tool nagises.
Ta logis end hotelli võrku sisse, selle kasutamine maksis 15 eurot ööpäevas, nagu selgus. Ta toetas lauba mõneks minutiks kätele, enne kui alustas. Siis võttis ta telefoni ja helistas Patrik Nilssonile.
„Annika, kus sa terve päeva olnud oled?” karjus Patrik.
„Kohvikus istusin muidugi. Ma saadan kolm artiklit: „Gaasimõrv”, „Perekond”, „Šokk keset idülli”. Kõige kohta on pildimaterjal ka. Kui pikalt ma kirjutan?”
„Ma ei tea ju, mis sa teada said,” vastas Patrik.
„Kui palju ruumi te jätsite?”
„Kolm artiklit pluss keskmine laotus, kuigi see jääb Beriti ja spordiosakonna kanda.”
„Ma saadan varsti kõik ära, et saaksite toimetama hakata. Esimese saad mõne tunni pärast,” ütles Annika.
Nad lõpetasid kõne ja Annika valis Niklas Linde numbri.
Too vastas pärast neljandat signaali, taustal tümpsus diskomuusika.
„Kuule, mul on ainult üks lühike küsimus: kas Hispaania politseil õnnestus leida kurjategijatest mingeid jälgi?” uuris Annika.
Tümps-tümps-tümps.
„Nüüd ma küll pettusin,” vastas Niklas Linde ja Annika hammustas huulde. Mis ta nüüd valesti tegi?
Üks naine naeris taustal nii kõvasti, et see sarnanes pigem karjumisega.
„Mina lootsin, et sa himustad mu keha, aga selgub, et sind huvitab ainult mu aju,” ütles Niklas Linde.
Selge, tema oli siis seda tüüpi.
„Mulle tundub, et konstaabel Niklas Linde on vahepeal mõned vino tinto’d tellinud,” ütles Annika ja vaatas kella – pool üheksa. Hetk hiljem tundis ta nälga. Ta ei olnud midagi söönud peale selle jubeda hommikuse kilukarbi-võileiva.
„Mõned cava’d pealekauba,” täpsustas politseinik. „Kas liitud ja teeme mõned napsud?”
Tümps-tümps-tümps.
„Täna mitte, ma pean veel artikleid kirjutama. See käib asja juurde,” vastas Annika.
„Siis ehk mõni teine õhtu?”
Tümps-tümps-tümps.
„Ehk-ehk. Aga jälgi uurimises?”
„Üks hetk,” ütles mees ja kõlas ühtäkki täiesti kainelt.
Liinil kriipis ja paukus nii, et ta pidi kuulari kõrvast välja võtma.
„Halloo?” ütles mees. Tümpsumine oli kadunud, nüüd oli kosta üksnes liiklusmüra.
„Et siis jäljed,” tuletas Annika meelde.
„Üsna palju tegelikult,” ütles Niklas Linde. „Kahe sõiduki rehvijäljed, mõlemad on praeguseks identifitseeritud. Kolme kahtlusaluse jalajäljed. Kinganumbrid on teada. On veel teisigi jälgi, millesse ma juurdluse huvides süüvida ei saa.”
„Nii et politseil on reaalne lootus see kuritegu ära lahendada?”
„See on puhtalt aja küsimus,” vastas Niklas Linde. „Kas sa söönud oled?”
„Eh, ei, aga…” ütles Annika.
„Kus sa elad?”
„Hotellis nimega Pyr, see asub…”
„Ai pagan, Pyris oled? Mina istun sadamas Sinatra Baris, see on ainult kolmesaja
