aru saada, kas see teda kuidagi puudutas, aga uinus enne, kui küsimusele vastuse sai.
KOLMAPÄEV, 5. JAANUAR
VIHMA SADAS. Annika seisis perekond Söderströmi villa värava ees. Tal oli raskusi maja piirjoonte eristamisega vihmapilvede taustalt ja vahelt. Pilved hõljusid üle krundi nagu tantsisklevad eesriided, kompaktsena kui kosk.
„Costa del Sajuhoog,” ütles Carita Halling Gonzales ja astus Annika kõrvale koos hiigelsuure golfivihmavarjuga. „Pole just kuigi müüv fraas, mis?”
Ta vajutas lülitit, mis täitis uksekella osa, ja kissitas maja poole.
„Kas sa tõesti arvad, et täna on siin sama politseinik kui eile? Ja et ta meid sisse laseb?” küsis Annika.
Carita kohendas oma kotti, mis täna oli ruuduline.
„Muidugi on sama politseinik, kindel see,” vastas ta.
Ta pööras pilgu Annikale.
„Seda suurt kaamerat ei tohi sa kaasa võtta. Siis saab ta ju kohe aru, et midagi imelikku toimub,” ütles Carita.
Ülal maja juures avati terrassiuks ja Annika jooksis tagasi auto juurde ning viskas kaamerakoti tagaistmele.
„Kas ma tohin asjad siia jätta?” küsis ta. „Või on mingi oht, et need ära varastatakse?”
„Ma arvan, et selle konkreetse tänava kuritegevuse kvoot on selleks aastaks täis,” ütles Carita ja lehvitas politseinikule.
Annika nägi, kuidas läbi vihma ähmaselt paistev konstaabel väravale lähenes. Ta kontrollis, kas mobiiltelefon on ikka kotis. Sellega oli ta varemgi pildistanud, muu hulgas ka Kuldses saalis seoses Nobeli-mõrvaga. Pildid olid muidugi viletsad, aga ajasid asja ära.
„Kas sa tuled juba, Annika?” hüüdis Carita.
Annika sörkis tõlgi poole, samal ajal kui politseinik raudväravad lahti lükkas.
„I’m sorry,” ütles mees konarlikus inglise keeles ja surus Annikal formaalselt kätt.
Annika noogutas ja pühkis vihma näolt.
Bassein maja ees oli suur ja lai. Tumedast puidust päevitustoolid näisid vihmas süsimustad. Vaate kohta oli raske midagi arvata, kõik väljaspool krunti oli vihmakardina taga peidus.
„Sisse said nad siitkaudu,” ütles politseinik ja osutas katkisele terrassiuksele.
„Kas ma tõlgin?” uuris Carita.
„Inglise keelest saan ma aru,” vastas Annika.
Nad läksid majja sisse, politseinik sulges nende järel ukse. Vaikus, mis neid äkki ümbritses, oli sama kompaktne kui vihm. Ühtäkki oli Annikal raske hingata.
„Kuidas gaasiga on?” küsis Annika ja pöördus ruttu politseiniku poole. „Kas see on kadunud?”
„Ammu juba,” vastas mees.
Nad seisid avaras hallis, mis ulatus ka läbi teise korruse, olles nii kokku umbes kuus meetrit kõrge, vähemalt. Kaks treppi, üks kummaski halli servas, viisid ülemisele korrusele. Keset lage rippus pompöösne sepistatud lühter. Kreemvalgest marmorist põrand oli sile ja jääkülm. Seintel olid nišid, milles seisid antiikskulptuuride koopiad.
Annika ei saanud kuidagi lahti tundest, et raske on hingata. Õhk oli niiske ja läppunud.
„Kust te alustada tahate?” küsis politseinik ja Annika võpatas.
Ta sobras oma kotis ja tõmbas välja ühe Elleni unustatud mänguasja. See oli väike kollane koer, mille tüdruk oli iga-loos-võidab-loteriiga Gröna Lundi lõbustuspargist saanud.
„Mu tütar tahtis selle Myle kinkida,” ütles ta.
„Sul on tütar?” küsis politseinik.
„Sama vana kui Leo,” vastas Annika, ja politseinik näitas teed marmortrepist üles.
Annika liikus politseiniku taga nii vaikselt kui sai, Carita tuli omakorda paar sammu tagapool. Läbi maja hoovas külm tuuletõmbus – küllap oli kuskil aken lahti. Ta ei tahtnud veel kord küsida, aga ta tõesti muretses, kas kogu gaas ikka oli välja tuulutatud.
Ülalkorrusel sirutus mõlemale poole koridor. Vihm peksis vastu katust. Politseinik pööras vasakule. Nende sammud kajasid kivipõrandalt vastu. Koridori kummaski seinas oli kaks ust, koridori otsas oli kaunistatud topeltuks.
Politseinik osutas topeltukse poole.
„Lapsed leiti sealt,” seletas ta.
Annika kõri tõmbus krampi ja ta oli sunnitud õhku ahmima.
Vanemate magamistuba, mõtles ta, ja manitses end selgelt mõtlema.
„Jah, ja siin elas tüdruk, kuigi seda te juba teate,” ütles mees ja avas esimese ukse vasakut kätt.
Annika jäi ukseavasse seisma.
Tuba oli üsna väike. Värvilahendus oli roosa ja kuldne. Kahepoolsed rõduuksed viisid välja avarale rõdule, vaatega üle basseini, läbi vihma võis aimata ka golfiväljakut. Roosa nahkkatte ja kaardus jalgadega kirjutuslaud seisis ühes nurgas, laual olid pintslid, vesivärvid ja joonistuspaber. Seal juures oli sogase sisuga klaas, kus tüdruk värvi vahetades oli pintslit loputanud. Voodi teises toanurgas oli üles tegemata, puutumatu sellest hetkest saadik, kui tüdruk gaasihäire peale teki alt välja puges.
Annika köhatas, astus tuppa ja läks voodi juurde. Jalutsis oli pruunide lokkidega nukk. Ta kükitas maha ja võttis nuku üles.
„Creo que la señora quiere estar sola,” ütles Carita politseinikule, ja sellest sai Annika aru.
Ma arvan, et proua sooviks omaette olla.
Politseinik pani ukse tema selja taga kinni. Tuppa sugenes hauavaikus. Vihm trummeldas akna taga marmorterrassile.
Annika tegi südame kõvaks ja otsis mobiili välja. Sihtis sellega voodi poole, kuni ekraanile ilmus voodiriiete sasipundar, ja vajutas nuppu. Siis astus ta joonistuse juurde, mis lebas laual.
See kujutas väikest tüdrukut, kes ratsutas pruuni hobusega. Päike paistis ja rohi rohetas. Nii tüdruk kui hobune naersid. Pisarad kerkisid Annikale silma, nii et ta oli sunnitud huulde hammustama, enne kui mobiiltelefoni kaamera sellele suunas ja pildistas. Pärast mitut pilti pani ta telefoni kotti, viivitas mõne hetke, kiikas ukse poole ja võttis siis laualt joonistuse, rullis selle kokku ja peitis oma kotti. Lõpuks pani ta väikese kollase koera tüdruku padja peale, läks tagasi ukse juurde, vaatas hetkeks veel tuba ning astus taas koridori. Ta sulges ettevaatlikult ukse, väike tahvel reaga „Siin elab My” klopsis õrnalt sulguva ukse vastu.
Carita oli läinud koos politseinikuga vanemate magamistuppa, ta kuulis nende pominat. Topeltukse üks pool oli paokil, nii et hall päevavalgus pääses ka koridori tagumisse soppi.
Annika võttis jälle mobiili välja. Käsi värises, kui ta tegi pilte uksest, mille juurest ema ja lapsed surnuna leiti.
Aeglaselt sammus ta mööda koridori ja peitis mobiili jälle kotti. Järgmisel uksel oli samasugune tahvel nagu My toa omal,
