ärritunult selga – mis jama see küll ometi oli?
Kuskil voodi peal hakkas telefon helisema. Ta heitis pilgu kotile ja kõhkles, kas edasi lugeda või kõnele vastata.
Viimaks viskus ta koti juurde, rebis telefoni välja ja vaatas ekraanile.
„Halloo?” vastas ta ja sai ise ka aru, et hääl kõlas edvistavalt.
„Ma nägin just pilti,” ütles Thomas.
„Ahaa, jah?” ütles Annika.
„Kas sa tegid seda selleks, et mind häbistada?”
Annika ajas silmad hämmastusest suureks.
„Oot-oot, Thomas, ega sa ometi armukade ei ole?” küsis Annika.
„Halenius on ikkagi minu ülemus. Kas sa saad aru, mis valgusesse see kõik mind asetab? Kas sa ei taipa, mida inimesed nüüd rääkima hakkavad? Näitavad näpuga ja sosistavad!”
Annika eputav hääletoon oli kui peoga pühitud.
„Kas sina tuled mulle rääkima sellest, mis valgusesse teiste teod kedagi asetavad?”
Thomas nohises.
„Kas sa mõtled iialgi ka kellegi teise kui iseenda peale?”
Viha tõttu oli raske rääkidagi.
„Kuradi silmakirjatseja! Ise jätsid meid lastega põlevasse majja maha ja lasid oma armukese juurde jalga. Mina olen pool aastat kodutu olnud, mind süüdistati süütamises ja mõrvakatses, jäin peaaegu oma lastest ilma, sest sina üritasid neid minult ära võtta, ja nüüd äkki oled sina puudutatud. Sa ajad mul südame nii kuradi pahaks!”
Annika tahtis kohe kõnet lõpetada, nagu tal ikka kombeks, aga hoidis end tagasi.
Selle asemel jäi ta kuuldele ja hingeldas kiiresti.
„Annika?” küsis mees.
Annika köhatas kergelt.
„Khm, jah, ma olen siin.”
„Aga kuidas sa saad niimoodi öelda? Et ma jätsin teid põlevasse majja?”
„Nii ju oli.”
„See on küll ebaõiglane. Ma sõitsin Sophia juurde pärast seda, kui meie sinuga olime tülitsenud, ja kui ma tulin tagasi, et sinuga rääkida, oli maja maha põlenud. Mis sa arvad, mis tunne mul oli? Ma ei teadnud üldse, kas sa olid välja saanud, kas lapsed on elus…”
„Mõtleks, alati peab just sinust kahju olema. Vaene Thomas!”
Mees ohkas teises otsas raskelt.
„Sina keerad asjad ikka nii, et mina olen süüdi…”
„Sa petsid mind! Ma nägin teid, NK ees. Sina hoidsid tal ümbert kinni ja suudlesid teda, te ajasite juttu ja naersite koos,” ütles Annika.
Nüüd oli Thomase kord vaikida.
„Millal?” küsis ta viimaks.
„Eelmisel sügisel. Mina seisin mõlema lapsega teisel pool tänavat, olin just Kallele kummikud ostnud, me olime teel koju ja …”
Äkki hakkas Annika nutma. Pisarad voolasid ohjeldamatult, need voolasid ta sõrmede vahelt läbi, telefoni sisse ja tilkusid maha. Ta nuttis kaua ja lörinal.
„Anna andeks,” ütles ta, kui nuuksed vaibuma hakkasid.
„Miks sa midagi ei öelnud?” küsis Thomas vaikselt.
„Ma ei tea,” sosistas Annika, „küllap ma kartsin, et sa jätad mu maha.”
Vaikuses kajas üllatust.
„Aga sa ju ise peletasid mu eemale. Sa ei rääkinud minuga enam, ma ei tohtinud sind puudutada…”
„Ma tean. Anna andeks,” vastas Annika.
Nad olid tükk aega vait.
„Nüüd on natuke hiljavõitu,” ütles Thomas.
Annika turtsatas naerma ja kuivatas viimased pisarad ära.
„Just, jah,” ütles ta.
„Lapsed räägivad, et sul on uus korter. Kas sa oled selle omanik?”
Annika nuuskas nina pabersalvrätikusse, mille ta kotist leidis.
„Ei, ma üürin seda. Ma sain selle tutvuste kaudu.”
„Tohoh, oma uue sõbra Haleniuse kaudu äkki?”
Trots tõstis jälle pead, aga ta neelas selle alla.
„Ei, üldsegi mitte. Ja see pilt ajalehes on vägagi eksitav. Me õhtustasime ja tema andis mulle… infot ühe juhtumi kohta, mille kallal ma praegu töötan, ja kui me hüvasti jätsime, sain temalt Hispaania põsemusi, sest ma pidin vara hommikul Hispaaniasse sõitma. Ja mina ei joonud mingit veini, mulle see punane lake ei meeldi, sa ju tead küll…”
„On ajakirjanikel alles elu,” ütles Thomas.
Annika pühkis salvrätiga silmade alt ripsmetušši.
„Minu arvates on see enamjaolt lihtsalt tobe. Kuigi Haleniusel tuleb sellest ilmselt tõsisem jama,” vastas Annika.
„Lehes kirjutatakse, et ta oli seal oma tööajast.”
„Ma ei ole artiklit veel lugeda jõudnud. Ja kui Jimmy Halenius on ametialaselt kuidagi eksinud, siis ei ole see tõesti minu mure. Tegelikult pigem hoopis sinu mure…” ütles Annika.
Nad mõlemad hakkasid koos naerma, see oli üllatav.
Siis Thomas ohkas.
„Kolm korda võid arvata, kas esmaspäeval irvitatakse mu üle või ei,” ütles ta.
„Selles osas ei ole sa kindlasti ainuke,” vastas Annika.
Nad naersid jälle. Siis tekkis vaikus.
„Äkki tulen lastega pühapäeva õhtul sinu juurde? Saan siis su uue korteri üle vaadata.”
Midagi sellist ei olnud ta kunagi varem välja pakkunud. Ta polnud kunagi tulnud vanalinna korterit vaatama, kus Annika ajutiselt pool aastat elas.
„Seal pole suurt midagi veel vaadata, ma ei ole lahti pakkida jõudnud,” ütles Annika.
„Kus see korter on?”
„Agnegatan 28 on aadress.”
„Aga… see on ju…”
„Meie vana kvartal, jah.”
Nad vaikisid jälle.
„Kuidas lastel läheb?” küsis Annika.
„Hästi. Me oleme praegu pargis, nad ajavad parasjagu teineteist taga. Kas sa tahad
