olid kõik hullud välja kirjutatud ja saadetud tagasi ellu, millega nad absoluutselt hakkama ei saanud.
Annika läks minibaari juurde ja võttis sealt ka teise šokolaadi, Toblerone.
Kuidas ta Suzette’i ema Lenita Söderströmi kätte saaks?
Kas ta võis mingis seltsis tegev olla? Ehk on ta netis mingi asutuse või liikumise kontaktisikuks märgitud?
Ta läks tagasi arvuti juurde ja guugeldas teda.
Tulemusi oli vähe, ent pilt sai selgeks.
Lenita Söderström, Facebook.
Annika klõpsas lingil ja sattus hispaaniakeelsele lehele, ekraani vasakus servas oli blondi naise pilt. Lehe paremas nurgas oleva lipukese abil vahetas ta keele ja sai nii inglise keeles edasi suhelda.
Liitu Facebookiga, et ühenduda Lenita Söderströmiga. Oled juba liitunud? Logi sisse!
Ta klõpsas nupul lehe paremas servas: Saada sõnum.
Nüüd sattus ta pika ankeediga lehele.
Et Lenita Söderströmiga ühendust saada, pidi ta ilmselt end sellele saidile registreerima.
Ta oli küll kuulnud teisi Facebookist rääkimas, teadis, et töö juures istusid mitmed päev otsa oma Facebooki kontodel. Nad pidasid arvet enda ja teiste sõprade arvu üle ja sattusid lausa ärevusse, kui keegi nendega ühendust võttis. Tema tegeles millegi sellisega viimati kaheksa-aastaselt.
Aga mis seal siis ikka, mõtles Annika ja täitis ankeedi.
Ta kirjutas oma nime, märkis, et töötab ühes ettevõttes, lisas oma sünnipäeva ja meiliaadressi ning valis salasõna. Viimaks täitis ta vastava lahtri, kinnitamaks, et on tutvunud kasutustingimustega, mida ta muidugi mõista ei olnud teinud, ja klõpsas siis kinnitusnupul.
Polnudki teab kui valuline protsess.
Kinnitage oma e-posti aadress.
No mis, ei olegi veel korras?
Ta klõpsas käsklusel Mine Hotmaili.
Olemas – [email protected] postkastis oli sõnum lingiga, millel sai klõpsata.
Uus tekst ilmus ekraanile.
Tere tulemast, Annika! Sinu konto on loodud.
Ta klõpsas käsklusel Otsi sõpru, kirjutas väljale „Lenita Söderström” ja sattus lehele, kust ta sai saata sõnumi otse Suzette’i emale.
Ta selgitas, kes ta on ja mida tahab, et ta soovib nii Lenita kui Suzette’iga ühendust saada, ja et asi on oluline ning et sellega on kiire. Kirja lõppu kirjutas ta oma telefoninumbri.
Ikka eriliselt nõme viis inimestega ühenduse võtmiseks, mõtles Annika ärritunult, kui oli sunnitud vastama turvaküsimustele, et sõnum teele saadetaks.
Ta vaatas kella.
Kui ta tahab enne golfiklubi surnud liikme leinaürituse algust veel midagi süüa, tuli tal kiirustada.
„Siin see ongi,” ütles Carita Halling Gonzales.
Annika pidurdas keset ringteed ning parkis auto klaasi ja plastiku käitluskonteinerite vahele. Pilved olid hõredamaks jäänud, võimaldades kõhkleval päikesel ettevaatlikke varje heita. Ta lukustas auto ja vaatas üles taevasse.
Neli lippu õõtsusid pikkade varraste otsas kohe golfiklubi parkla juures: Hispaania, Andaluusia ja Rootsi lipp ning viimasena kolla-puna-roheline embleem valgel taustal.
„Mida Gaisi lipp seal teeb?” küsis Annika.
Carita Halling Gonzales kissitas taevasse, aga suunas siis tähelepanu tagasi väiksele taskupeeglile, mida ta peos hoidis.
„Mida teeb mis asi?” uuris ta ja võttis välja kuldümbrises huulepulga.
Annika osutas.
„See kõige viimane. Kas omanik on makrell?”
Tõlk vaatas täielikus segaduses üles.
„Gais on üks Göteborgi jalgpallimeeskond. Nende toetajaid kutsutakse makrellideks,” seletas Annika.
„Percy Nilsson müüs väljaku just neljale rootslasele. Mõni neist võib ju see kala olla küll. Sissepääs on seal.”
Carita toppis huulepulga kotti, täna oli tegu hõbedase nahast isendiga.
Tellistest trepp juhatas ülepakutud kujundusega värava juurde, mida ümbritsesid hiigelsuured apelsinipuud.
Annika avas ukse ja ahmis õhku.
„Ah et niimoodi elavad rikkad inimesed,” ütles ta. „Vaat milline oaas!”
Tema ees laiusid valged marmorterrassid. Mõned pardid ujusid rahulikult tehisjärvekeses. Helerohelised muruväljad siuglesid silmapiiri suunas, siledad kui naiseihu žiletireklaamis.
Väikesed golfiautod sõitsid ringi tumeroosadel kõva kattega teeradadel. Viimistletud soenguga mehed valgetes pikeesärkides ja õlgadele visatud tumesiniste džempritega istusid ümmarguste laudade ääres ja olid kaunis lõõgastunud moega.
„Kas sa tunned neist kedagi?”
Carita Halling Gonzales osutas keskealisele naisele ja verinoorele mehele, kes sosistasid omavahel, nende poole pilke heites.
Need olid Konkurendi Madridi-korrespondent ja tema poisiohtu fotograaf.
„Ma tean, kes nad on, ja tundub, et nemad tunnevad minu ka ära,” ütles Annika.
Tänasest lehest, mõtles ta, aga valjusti ta seda ei öelnud. Carita ei olnud ilmselt Rootsi meediakanalitega kuigivõrd kursis. Polnud ka mingit põhjust rääkida talle suudluspildist restoran Järneti ees Stockholmi vanalinnas.
Uks nende taga läks pauguga lahti ning äkki ümbritses neid seltskond inimesi, täites hetkega kogu marmorterrassi. Nende stiil ja olek erinesid nii silmatorkavalt tavakülastajate omast, et kõik vakatasid paugupealt.
„Ja kes need on? Ka sinu kolleegid?”
„Rootsi telekanalite esindajad,” ütles Annika poolihääli, kui mehed hakkasid kolistades kaameraid ja statiive ning pika poomi otsas rippuvaid karvaseid mikrofone paika panema.
Kumu leinaminutist oli ilmselt üsna kiiresti levinud.
Külalised, kes olid klubi restoranis just einestanud, valgusid laudade vahele terrassile, meelitatuna kaameratest ja teletöötajate keskendunud ilmetest. Kohe kui telemeeskond kuhugi ilmus, suunati kogu tähelepanu neile.
„Kas sa näed siin mõnda spordikuulsust?” sosistas Annika Caritale, kontrollides samal ajal, kas kaamera akud ikka olid piisavalt täis.
„Need peaks sel juhul need sinu makrellid olema,” vastas tõlk ning osutas paarile kiilakale ja ülekaalulisele mehele, kes kandsid tumerohelisi pintsakuid, mille revääril ilutses seesama kolla-puna-roheline embleem.
Rahvast voolas restoranist üha juurde.
