mitte toimetuses.
„Mul on ju nüüdsest kindel graafik, nii et kõik õhtud ja pühad on vabad, kui just kahenädalase etteteatamisega pole teisiti määratud,” seletas Berit pidulikult.
Kostis selline heli, nagu oleks ta parasjagu midagi koorinud.
„Aga siis on minul ju ka graafik,” vastas Annika.
„Kohaliku kollektiivlepingu kohaselt küll. Minu õnnesoovid!” ütles Berit.
Kraan keerati lahti ja vesi hakkas jooksma.
„Ma oleks veetnud terve päeva laste mänguasju lahti pakkides.”
„Kas poleks parem seda koos lastega teha? Muidu tekib neil veel tunne, et elavad hotellis,” ütles Berit.
Annika ajas selja tikksirgeks.
„Muidugi! Kuidas ma selle peale varem ei tulnud.”
„Õppigem üksteise vigadest,” vastas Berit. „Kuidas sul seal läheb?”
„On sul aega minuga natuke rääkida ja paar asja läbi arutada?”
Veesolin lakkas.
„Ikka,” ütles Berit ja helide järgi otsustades tiris ta tooli välja ning istus.
„Ma käisin hommikul selle perekonna villas ja tegin mobiiliga pilte. Ma tõmban need arvutisse ja vaatan, kuidas välja tulid. Ja siis leidsin ma veel ühe lapse, ta on teismeline tüdruk, kes ei saanud gaasimõrva ajal viga,” selgitas Annika.
„Mis sa räägid? Kuidas siis nii?”
„Ta ei olnud sel hetkel majas, nii et asi kõlab dramaatilisemalt, kui tegelikult on. Aga ikkagi peaks tüdrukuga rääkima. Ta elab oma ema juures kuskil Rootsis,” rääkis Annika.
„Aga see on ju väga hea. Kes sellega toimetuses tegeleb?” uuris Berit.
„Mitte keegi. Patrikul ei olnud sellest infost sooja ega külma. Tema huvitub vaid leinavatest sporditähtedest.”
„See on küll valearvestus,” ütles Berit rahulikult. „Muidugi võib ta oma leinavad sporditähed ka saada, aga laps, kes on massimõrvast napilt pääsenud, on palju olulisem lugu.”
Annika hingas kergendunult välja. Ta teadis seda ju isegi, aga ikkagi oli hea kinnitust saada.
„On sul registri salasõna veel meeles?” küsis Berit.
„Muidugi. Ja ma saan siit ka sisse logida.”
„Kui muidu ei saa, siis reedel olen jälle tööl,” ütles Berit. „Mis ilm teil seal on?”
„Ühtlaselt hall. Aga üks asi veel,” vastas Annika.
„Halenius,” ütles Berit.
„Hm,” tegi Annika.
„Kas te päriselt ka suudlesite? Pildil näeb sedamoodi välja küll.”
„Tegelikult ei olnud see üldse nii. Mis tähtsust sel on?”
Berit mõtles.
„Nüüdsest on sul keeruline Jimmy Haleniust kriitiliselt käsitleda, aga samas on ju küllalt neid, kes seda sinu asemel teha saavad.”
„Nii et ma pole oma usaldusväärsusest veel täielikult ilma jäänud?”
„No natuke see ju pihta sai, aga küll läheb üle.”
„Tänan,” ütles Annika vaikselt.
„Ära unusta siis ületunde kirja panna. Maksma sulle nende eest ei hakata, aga sa saad need vabade päevadena välja võtta.”
Nad lõpetasid kõne.
Süda oli soojem ja kergem.
Annika läks infotorg.se veebilehele, logis sisse ja ootas, et lehekülg ette kuvataks.
Uuriv ajakirjandus oli laias laastus kaotanud oma sportliku mõõtme samal hetkel, kui infosait veebis kättesaadavaks muutus. Teenus oli küll üüratult kallis, ent oh kui kasulik. Ajalehe konto kaudu oli Annikal juurdepääs mistahes andmetele, mis puudutasid Rootsi kodanikke: nende nimi, vanus, isikukood, praegune aadress ja varasemad aadressid, maksustatud tulud, töökoht, auto värv, kinnisvaraomandi tüüp, maksevõime ja võlgade kogusumma. Peale selle leidus seal infot enamiku Rootsi ja neljateistkümne teise Euroopa riigi ettevõtete, organisatsioonide ja võimuorganite kohta, nende aastaaruanded, majanduslik olukord ja maksevõime.
Ta klõpsas isikuandmete peal.
Ekraanile ilmus rahvastikuregistri otsingulehekülg. Ta võis otsida kas nime või isikukoodi järgi, ja seekord valis ta otsinguparameetriteks: Nimi: Söderström, Suzette. Sugu: Naine.
Muu jättis ta lahtiseks.
Tulemustest selgus, et Rootsis oli vaid üks sellenimeline isik.
Keegi Jannike Diana SUZETTE, sündinud kuusteist aastat tagasi, elukohaga Långskeppsgatan 77, Bromma, Stockholmi piirkond.
Omaette küsimus oli, mis ta ema nimi võis olla. Sugulaste leidmise funktsioon oli infosaidilt ära võetud pärast 11. septembrit 2001, nii et nüüd oli selliste andmeteni jõudmine märksa keerulisem.
Annika otsis rahvastikuregistri infost välja Långskeppsgatani postiindeksi. Siis sooritas ta veel ühe otsingu isikuandmete seas, muutes veidi otsingu kriteeriume. Ta täitis ära kolm lahtrit: sugu ehk naine, Långskeppsgatani postiindeks ja perekonnanimi Söderström.
Nüüd otsis arvuti, kas sama postiindeksi piirkonnast leiab veel mõne naissoost isiku, kelle nimi on Söderström. Kui Suzette oli sisse kirjutatud oma emaga samale aadressile ja ema nimi oli ka Söderström, siis peaks ta nimi siia ilmuma. Välja arvatud juhul, kui ta kuulus nende üheksa tuhande rootslase hulka, kelle andmed olid erinevatel põhjustel salastatud või kes olid andmebaasist kustutatud, ehk siis kelle andmed oli riik lasknud ära peita.
Pihtas, põhjas – täistabamus!
Söderström, LENITA Marike, nelikümmend kaks aastat vana ja elukohajärgne aadress Långskeppsgatan 77. Tema nimega oli Justitia andmetel seotud neli krediidihoiatust ja kohtutäituri juures oli tal 46 392 krooni suurune võlasaldo. Ühtegi ametlikku positsiooni üheski ettevõttes ei olnud, eraettevõtja ta ei olnud, ühtegi sõidukit tema nimele registreeritud ei olnud.
Võlad seisnesid maksmata televisioonilitsentsides ja Ikea ajatatud järelmaksugraafikus.
Annika avas uue lehekülje hitta.se, mis oli tasuta teenus ja kust sai kätte kõik Rootsi avalikud telefoninumbrid koos kaardiga, millel oli märgitud selle aadressi geograafiline asukoht, millega numbrit seostati, pluss pildid paljudest majadest, kus telefonid asusid.
Annika sisestas otsingusse Lenita Söderströmi nime ja aadressi, aga ei saanud ühtki tulemust.
Suzette Söderströmi emal oli kas salastatud number või ainult kõnekaardiga mobiiltelefon.
Annika kustutas otsingust nime ja proovis ainult aadressiga.
Selgus, et Långskeppsgatan 77 asus Lääne-Stockholmis Blackebergi
