oli tegemata, umbes samamoodi nagu tüdruku oma. Annika tundis sellest ikka veel õhkuvat magava lapse unesoojust, erilist lõhna, linade niiskust. Põrandal olid hunnikus riided, mänguautod ja dinosaurused. Suur raamaturiiul oli pungil täis erinevaid spordivahendeid – tennisereketeid, golfipalle ja pesapallikindaid.
Kirjutuslaual, mis oli muidu samasugune kui tüdruku oma, ainult et roheline, oli taldrik pooleldi söödud juustuvõileivaga ja klaas kuivanud kakaoga. Juustu ääred olid kõvad ja kollaseks tõmbunud. Kakao pinnale oli tekkinud nahk.
Annika pidi lahtise suuga hingama, et üldse õhku saada. Ta otsis jälle mobiili välja ja pildistas: voodit, kakaod ja mängukaru põrandal.
„Señora?”
Politseinik seisis uksel, Annika pööras ringi. Tal olid endiselt käes nii ralliauto kui mobiiltelefon.
Ta neelatas valjult.
„Leole,” ütles ta mänguautot padjale asetades.
Siis väljus ta toast ja pööras kohe vasakule, suundudes ilma ringi vaatamata otse vanemate tuppa.
See tuba oli laste omadest mitu korda suurem. Briti kõrgklassi stiilis massiivne kirjutuslaud troonis paremas seinas, Annika pilk nihkus automaatselt üles ja peatus ventilatsiooniava juures.
„Señora, ma pean paluma teil kiiremini teha. Kriminalistid on juba teel. Kas te tahate suurele tüdrukule ka midagi jätta, enne kui me lahkume?”
Suurele tüdrukule?
Ta pöördus politseiniku poole ja noogutas.
Mees viipas käega, et Annika esimesena toast välja läheks.
„Üks hetk,” ütles Annika ja tõmbas üle otsaesise.
„Muidugi, jah,” vastas politseinik ja astus välja koridori.
Ta vaatas ringi. Voodi oli suur, kahe meetri kõrgune peats oli tumedast puidust. Tekid, millega pereisa oli üritanud sissevoolu takistada, olid põrandalt kadunud. Politsei oli need voodile suurde kuhja kokku pannud.
Seal uinusid nad tol õhtul viimast korda elus, et siis ärgata huilgava häiresignalisatsiooni peale, seal nad surid, ilma et oleks oma lasteni jõudnud…
Ta tegi voodist ühe pildi. Suunas siis telefoni kirjutuslauale ja ventilatsiooniavale ning tegi veel kaks pilti.
Seejärel kiirustas ta koridori. Konstaabel tõmbas tema järel ukse korralikult kinni. Kahekesi läksid nad jälle trepist alla. Carita ootas terrassiukse juures.
„Üks asi veel,” ütles politseinik ja astus läbi halli paremale poole.
Nad möödusid köögist, mis oli kujundatud rustikaalses stiilis. Puidust laud keset ruumi, sellega kokku sobivad tumedad riiulid seintel, maalitud keraamikat täis kuhjatud.
Politseinik peatus köögisissekäigu kõrval oleva ukse juures. Samasugune tahvel nagu laste tubadel rippus ka siin, kirjutatud oli sellele „Siin elab Suzette”.
Kes on Suzette? mõtles Annika, aga seda ei saanud ta ju küsida.
„Kus Suzette on?” küsis ta selle asemel. „Teda ju tol ööl siin ei olnud, või kuidas?”
Politseinik lõi ukse lahti. Annika vaatas kenasti korras teismelise tuppa. Voodi oli tehtud ja päevatekk hoolikalt üle laotatud. Arvuti – sama mudel nagu Annikal – oli väljalülitatult kirjutuslaua peal. Ukse kõrval rippus väga pleekinud Britney Spearsi poster.
Politseinik vaatas kella ja nägi natuke vaevatud välja.
„Señora,” ütles ta, „nüüd pean paluma teil lahkuda.”
Annika noogutas.
„Tänan, te olite väga lahke,” ütles ta ja läks kiiresti jälle köögi poole.
Taas halli jõudnud, piilus ta uste vahelt teistesse ruumidesse. Ta silmas avarat nahkdiivanitega salongi ja eritellimusmööbliga raamatukogu.
„Muchas gracias,” ütles Annika. Siis läksid nad Caritaga jälle terrassile.
Paduvihm oli lakanud ning jätnud endast järele aurava maa ja vulisevad ojad kivisillutise ääres.
Nad sammusid aegamisi tänava poole, politseinik avas neile värava ja väljas nad olidki.
„Kas said kätte, mida vaja oli?” uuris Carita.
Annika nõjatus auto vastu ja sulges silmad.
„Sinu veenmisoskus on lausa uskumatu! Kuidas see sul õnnestus?” küsis Annika.
„Ma panen selle kõik kuludesse,” vastas tõlk ja vaatas hämmastunult Annika mõistmatut ilmet. „Sa ei arvanud ju ometi, et ta lasi meid majja sisse sellepärast, et meie olime nii kenad ja tema nii lahke?”
Ma olen tõepoolest uskumatult naiivne, mõtles Annika.
„Sajast eurost piisas. Sina olid ju vaid leinav sõbranna. Reporterit poleks ta iialgi sisse lasknud, ja keegi ei saa iialgi teada, kes sa tegelikult oled, nii et mis seal vahet. Õhtulehte saab siin küll osta, aga seda jõuab siia piiratud koguses. Kuhu me nüüd sõidame?” vuristas Carita.
„Kas sina tead, kes Suzette on?” küsis Annika.
Tõlk raputas pead.
„Suzette? Kes see veel on?”
„Üks lastetuba oli veel, teismelise oma, eraldi sissepääsuga kohe köögi juures. Uksel oli silt „Siin elab Suzette”… Oot, kas eile ei rääkinud keegi midagi Suzette’ist? See naine, kes oli Veronicaga koos Swea?”
„Veel üks laps?” küsis Carita ja näis kuidagi kahvatu.
„Ma pean seda täpsemalt uurima,” ütles Annika autoust avades. „Kuidas hotelli juurde tagasi saab?”
Ta viskas vihmavarju maha, käekoti voodi peale, jaki ka põrandale ja peaaegu et kukkus oma arvuti juurde istuma. Värisevate sõrmedega läks ta Konkurendi kodulehele.
Enne Annika teeleasumist ei olnud nad jõudnud midagi üles riputada ei gaasiröövi ega tema enda ja Haleniuse kohta, aga nüüdseks olid mõlemad pommuudised üsna kodulehe alguses.
Gaasimõrvast räägiti kõigepealt. Ja kuigi ta teadis, kui isekas see on, oli ta siiski sunnitud alustama endast ja kantslerist.
Järneti ees tehtud ülesvõte oli palju nigelam, kui ta oli arvanud. Pimeduse ja liikumise tõttu fookusest väljas, aga kõrtsiaknast kumava valguse taustal oli siiski selgelt aru saada, et fotol oli tema. Tema juuksed lehvisid tuules nagu kosk. Näis, nagu oleks Halenius tal ümbert kinni hoidnud. Mehe huuled olid üsna tema kõrva vastas. Võis eeldada, et Halenius suudles teda põsele või sosistas midagi õrnalt.
„Staarreporteri ja sotside esinumbri pikk õhtu kõrtsis” kuulutas pealkiri.
Nojah, vähemasti oli ta staarreporter.
Ta sättis end paremini istuma ning luges laiendatud pealkirja ja esimese lõigu läbi:
„Schyman: Mina usaldan teda täielikult.
Õhtulehe
