oli Swea, nii et me kõik tundsime teda,” ütles ta.
Peaaegu kõik naised noogutasid selle kinnituseks.
Vivve oli svea, mida paganat see veel tähendas?
Annika tegi märkmetesse lisanduse ja vahtis seda natuke ülemäära kaua, et oma segadust varjata ning oodata, et naine jätkaks.
„Kuigi tal oli niigi palju tegemist laste, kooli ja Sebastianiga, oli Vivvel ikkagi alati aega juhtkonna tööga tegelda. Ja siinkohal ei saa unustada, et ta hoolitses nii oma ema kui Suzette’i eest, kui tüdruk parasjagu siin juhtus olema…”
„Kas ta kuskil tööl käis?” küsis Annika ja naine võpatas. Siis krimpsutas ta millegipärast nägu.
„Jah, Vivve käis tööl, aga see töö asi ei ole siin üldse sama tähtis kui Rootsis,” ütles naine ja võttis uuesti istet.
Oih, mõtles Annika, nüüd astusin küll kellegi konnasilma peale.
„Ma olen nii aru saanud, et perekond Söderström oli siinse kandi rootsi kogukonnas tuntud ja nad meeldisid inimestele,” ütles ta nüüd, lootes, et oli end õigesti väljendanud. Ilmselt polnud viga, sest kõik pomisesid nõustuvalt.
„Veronica oli ju siin juba lapsest saati,” ütles üks vanem naine, kes istus üksinda lauas kohe köögi juures, juba peaaegu tühi veinipudel ees. Annika pidi kaela küünitama, et teda näha.
„Kas Veronica Söderström on Hispaanias üles kasvanud?” küsis Annika. Naine näperdas oma klaasi, tema silmad ekslesid ringi.
„Mina tulin siia tema ema Astridiga samal ajal. Astrid külvas enda ümber rõõmu. Ja Veronica oli kõige ilusam väike tüdruk, keda iial nähtud, ja temast saigi ju fotomodell…”
Tundus, et vana daam hakkab mälestuste radadele ära eksima.
Astrid oli siis vist surnud ämm.
„Kui kaua te Astridiga juba tuttavad olete olnud?” küsis Annika.
Naine täitis oma klaasi.
„Juba peaaegu nelikümmend aastat. Ta oli mul pruutneitsi, kui ma Edgariga abiellusin, ja istus minu kõrval, kui ma mehe eelmisel aastal maha pidin matma. Sinu mälestuseks, Astrid!”
Naine kummutas oma klaasi ja äkki tundis Annika, kuidas kurk krampi tõmbub. Ta oli sunnitud köhatama. Annika tõusis püsti, läks vana daami juurde ja istus tema juurde maha. Teised külastajad tõlgendasid seda nii, et massiintervjuu on läbi, ning hakkasid laudade ääres vestlema ja sumisema.
Annika uuris, mis on naise nimi, kui vana ta on ja kas temast võib pilti teha.
Tema nimi oli Maj-Lis, ta oli kuuekümne üheksa aastane ja oli nõus pildi jaoks poseerima, kui seda just tingimata vaja oli.
Annika tegi paar välguga võtet ilma kunstlike peenutsemisteta, asetas siis oma käe lohutuseks naise omale, enne kui läks edasi Lasse juurde, et sama korrata.
Lasse oli Sebastiani viis aastat tundnud. Nad kohtusid, kui Lasse hakkas Sebastiani klubis tennist mängima. See oli üpris väike koht, ainult viis väljakut, aga see-eest imeline vaade, sest asus kõrgemal mäenõlval El Madroñalis. Lasse enda lapsed olid My ja Leoga samaealised, kaheksa ja viis, aga Lasse oli nüüdseks lahutatud ja eksnaine oli Rootsi tagasi kolinud, nii et lapsed olid tema juures vaid vaheaegadel.
Naine, kes oli svea nagu Veronica, mida see siis ka ei tähendanud, ei paistnud lahkunut just kuigi hästi tundvat. Ega tundnud teda õieti keegi teinegi.
Annika tegi pildi mõnest sveast ja koondas lokaali külastajad kokku leinajate grupipildile. Siis oligi tema jaoks asi suures osas ühel pool.
„Kuidas see, mis Söderströmidega juhtus, teie siinset elu mõjutab?” küsis Annika.
Üks suur blond mees, kes varem midagi öelnud ei olnud, astus ette ja võttis sõna.
„Ma arvan, et see juhtum tuletab meile veel kord meelde, kui tähtis on gaasiandur. Nagu te teate, siis minu tööriistapoes San Pedros on müügil ka esmaklassilised häiresüsteemid. Nii et minu arvates peaksid kõik, kellel seda veel pole, endale anduri muretsema. Homme oleme avatud kella kaheni…” vadistas mees.
Äkki tundis Annika, et enam ta ei suuda.
Ta läks Carita Halling Gonzalese juurde. Tõlk oli süvenenud vestlusse kahe heledates põlvpükstes mehega. Annika koputas talle õlale.
„Ma olen lõpetanud,” ütles ta, mille peale tõlk kohe püsti tõusis.
Nad tänasid, lehvitasid ja lahkusid lokaalist.
„Siin läks ju väga hästi,” ütles Carita, kui nad autosse istusid. „Kuhu me nüüd sõidame?”
„Nüüd pean ma kogu sellest infost lood valmis kirjutama,” vastas Annika ja käivitas auto. „Kas ma viin su koju?”
„Väga lahke sinust, aga siis ei leiaks sa iial enam oma hotelli üles. Sõidame otse, Pyr on kohe ümber nurga. Pealegi on mu auto Corte Inglési garaažis. Ja muide, siin on kooli aastaraamat. Pane mind lihtsalt hotelli juures maha. Kas sobib, kui ma esitan oma parkimiskviitungi kuludesse?”
„Sobib,” vastas Annika.
Talle ulatati läikpaberile trükitud raamatuke.
„Muide, mida see tähendab, et Veronica oli svea?”
„Ta oli Swedish Women’s Educational Associationi liige, selle lühend on Swea. Neid on igal pool. Üks minu ema sõbrannadest asutas selle liikumise Los Angeleses 1970-ndate lõpus.”
„Kas sina oled ka seal liige?”
„Kes, mina või? Ei, minul pole selleks aega. Keera siia!”
Minut hiljem pidurdas Annika hotelli ees.
„Ainult üks asi veel. Kas perekond Söderströmide surm avaldab mingit mõju Päikeseranniku rootslaste elule?” küsis Annika.
„Muidugi, rahvas on nüüdsest palju ettevaatlikum. Homseni siis!” ütles Carita.
Ta pani autoukse pauguga kinni ja tippis oma kõrgetel kontsadel kõnniteed mööda eemale.
Annika hingas välja. Rahvas on nüüdsest palju ettevaatlikum.
See oligi päeva tsitaat.
Pimedus laskus kiiresti. Maanteelt kostis vaikset suminat. Erekollased valgustid, mis ääristasid teetööala, heitsid tuppa varje.
Annika lasi õlakoti ja kaamera ning raamatute ja kaartidega kilekoti voodile. Siis läks ta kardinaid ette tõmbama.
Aga selle asemel, et varjud akna taha jätta, jäi ta akna juurde seisma ja silmitses kirevat maastikku.
Tema akna all laius üksildane kurblik tenniseväljak. Kaks valgustit olid katki ja jätsid tagumise väljakuosa pimedusse.
Teisel pool maanteed tungis asustus mööda orunõlva üles hiiglasliku mäemassiivi poole. Ta vaatas, kuidas akende, neoonsiltide ja tänavalaternate valgus pimeduses hõõgus ja helkis. Taamal jätkas mägi oma kulgu, kuskil seal eemal oli Sierra Nevada mäeahelik,
