ütleme siis, et tulen pühapäeval kella kuue paiku?”
Nad lõpetasid kõne ja Annika jäi seisma, telefon peos.
Seejärel vajus ta voodile kokku ja puges päevateki alla. Teravate servadega telliskivi, mille kandmisega oma südame peal ta juba nii harjunud oli, ei andnudki enam eriti tunda. See oli ühtäkki väiksem ja kergem ning servad ei kriipinud nagu varem. Vaid viivukesekski, vaid mõneks minutiks, kuni ta saab nautida…
Ta hakkas magama jääma ning tõusis järsult püsti.
Ta pidi enda kohta käiva artikli läbi lugema.
Annika sättis selja sirgu ja köhatas, otsekui hakkaks ettekannet pidama.
„Bo Svensson,” luges ta artikli autori nime.
Kuradi ahv, mõtles ta.
„Igapäevatöös on Annika Bengtzoni ülesandeks uurida Rootsi võimuorganite tööd. Täna on meil võimalik näha, et ta läheb oma kohustuste täitmisel sammukese kaugemale. Üleeile õhtul nähti teda Stockholmi vanalinnas Järneti lokaalis justiitsministri lähima usaldusaluse seltsis – koos sotsiaaldemokraadist kantsleri Jimmy Haleniusega.
Pildil näeme pidutsevat paari, kes teineteist suudleb ja embab.
Kuid Õhtulehes usaldatakse oma töötaja valikuid täielikult.
„Jah, ma usaldan tema otsustusvõimet täielikult,” ütleb peatoimetaja Anders Schyman.
Kas see mõjutab kuidagi Annika Bengtzoni usaldusväärsust?
„Mitte vähimalgi määral.”
Aga leidub kriitikuid, kes ei jaga tema arvamust.
„Annika Bengtzon astus oma allikaga suudeldes üle piiri,” ütleb poliitikaekspert Arne Påhlson.
Kuidas mõjutab see Annika Bengtzoni kui võimuorganite arvustaja usaldusväärsust?
„Ilmselgelt on tegemist piiripealse juhtumiga…””
Annika oli sunnitud püsti tõusma ja natuke ringi käima.
Kes see Arne Påhlson enda arvates oli, et teda kritiseerida? Lihtsalt üks ülehaibitud kõmuajakirjanik, keda esitati kui mingit kuradi eetika ja moraali spetsialisti! Mingu nad ka perse!
Annika läks arvuti juurde tagasi.
„Justiitsministeeriumis, mille juhtkonda Jimmy Halenius kuulub, ei tehta piltidest kuigi suurt numbrit.
„See, et poliitikud ja ajakirjanikud omavahel suhtlevad, ei ole mingi uudis,” ütleb justiitsministeeriumi pressisekretär.
Kas ja mil määral Jimmy Halenius tol õhtul töökohustustega seotud oli, ei soovi ministeerium kommenteerida.
Annika Bengtzon ise viitab allikakaitsele ega soovi juhtunut kommenteerida.”
Ta pani arvuti kinni, tõusis püsti ning tundis, kuidas süda rinnus taob.
Väga ebameeldiv oli endast kolmandas isikus lugeda. Tal endal isiksusena ei olnud vähimatki väärtust. Ta oli vaid sümbol, vahend, osa tehistegelikkusest, millel polnud päris eluga mingit pistmist.
Annika sai aru, et tal polnud mingit võimalust võitluses ajalehe ühe puuga löövate üldistuste vastu. Ei mänginud mingit rolli, kas kajastatu on tõsi või asjakohane, tähtis oli vaid meedia otsus, ajakirjanduse maailmavaade, toimetatud tõde.
Ta tõstis arvuti üles, aga sai õnneks võitu kiusatusest see maha visata.
Siis istus ta jälle maha, hingas kolm korda sügavalt sisse ja hõõrus silmi, et asjale uus, professionaalsem pilk heita.
Siis luges ta artiklit veel kord.
Tegemist ei olnud hea tekstiga.
Teadupoolest järgisid sellised kirjutised naeruväärselt sarnast žanrimalli, aga käesolev artikkel tundus lausa ebatavaliselt klišeelik. Bossel oli olnud raskusi sõnade leidmisega.
Nüüd tundis ta juba piinlikkustki oma esmase reaktsiooni pärast, et küll on temast ikka kahju, sest ajakirjanikud on nii rumalad.
Kas tõesti kasutas ta ka ise sellist taktikat? Kas ta sõitis inimestest oma artiklites üle?
Kindlasti, raudselt. Seda tuli ilmselt iga päev ette.
Mis oleks siis alternatiiv? Et ta hakkab nüüdsest kasutama täiesti uusi ja isiklikke ajakirjanduslikke raame? Et ta nüüdsest ei väljenda suhtumist, ei lisa suunavaid andmeid ega fotosid, ainult refereerib ilma lähemalt juurdlemata?
Annika tegi toas tiiru ja heitis need mõtted peast.
Siis istus ta jälle maha ja keris Konkurendi kodulehte allapoole, et näha, mida nad gaasimõrvast kirjutanud on. Reporter oli nende Madridi-korrespondent, stiilne daam viiekümnendates, kes valdas hispaania keelt. Ka neil on foto majast, tee poolt võetud, ent varjud olid teise nurga all. Fotograaf oli eraldi välja toodud, nimi oli hispaaniapärane. Niisiis täitsa eraldi tiim, kes oli sinna varem, juba päeval jõudnud.
Artiklis olid samad faktid, mis Annika oli Niklas Lindelt saanud, kuigi allikaks oli märgitud Hispaania politsei.
Siis oli Konkurendi tiim käinud ilmselt veel golfiklubis Los Naranjos ja vestelnud leinavate rootslastega. Sealt oli saadud sarnased tsitaadid nagu Annikal La Garrapatast.
Niisiis viik tema ja Madridi meeskonna vahel.
Alati oli kergendus, kui sind vähemalt ei edestatud…
Mobiiltelefon helises taas, seekord kuidagi kurjakuulutavalt. Ta ootas veidi, enne kui kõne vastu võttis. Vaatas siis ekraanile ja ohkas sügavalt.
„Tere, Patrik!”
„Golfiklubi leinab. Tenniseklubi leinab. Sa püüa leida mingi kamp vanu hokitähti, kes just Sebastian Söderströmi leinaminutit peavad, hea, kui kuskil VIP-alas. Või mida kuradit – miks piirduda hokikatega? Mistahes sporditähed ajavad asja ära,” karjus Patrik.
„Mul on siin tiba teised vaatenurgad töös. Mul on pilte majast seest, paikadest, kust laibad leiti. Peres võib üks laps veel olla, tüdruk, kes jäi vist ellu. Seda pean ma veel edasi uurima.”
„Sporditähed on palju parem. Ja vaata, et nad hästi kurvad välja näeks.”
Annika sulges silmad.
„Mul ei ole fotograafi kaasas,” ütles ta.
„Aga sul on ju kaamera? Helista, kui oled pildi teele pannud. Ja mis kuradi kombed need on – öösiti kõrtse mööda jõlkuda ja kantsleritega ameleda?”
Kõne lõppes.
Annika lasi mobiilil põrandale kukkuda.
See ei olnud normaalne.
Ta tõusis püsti ja astus maanteepoolse akna juurde.
Viimati oli ta sellises olukorras palju aastaid tagasi. Vabakutselise reporterina oli ta pääsenud uudistetoimetaja vaadete järgimisest. Selle asemel sai ta kajastada omaenda tõekspidamisi,
