tema pidevast väitmisest, et ta ei ole süüdi, et tema mehe oli maha lasknud keegi talle täiesti tundmatu naine, kes ka Alexandri kaasa võttis.
Tema poega Alexandrit oli Annika vaid korra näinud, tol ööl, kui ta poisi
Yvonne Nordini maamajast Garphyttani lähistelt leidis. Poiss rööviti ja teda hoiti seitse kuud vangistuses, enne kui Annika ta jälle üles leidis.
Autotuled peatusid punasel puitfassaadil, mis helkis pisut vastu, niisiis ei olnud tegemist ehtsa rootsipunasega, vaid õlivärviga. Annika sai aru, et on kohale jõudnud. Ta keeras õuele, pani käsipiduri peale, lukustas autouksed ja jäi korraks pimedusse istuma, mootor tühikäigul.
Lejongården oli madal ja pime ühekorruseline ehitis, mis asus Lejondalssjö rannal. See nägi välja nagu lasteaed või väiksem vanadekodu. Sissekäigu kohal paikneva tule valgusvihus paistis väike mänguväljak. Taustal oli liikumatu ja hall veekogu.
„Ma tahan sind südamest tänada,” oli Julia telefonis öelnud, Annikal oli seda piinlik kuulda.
Ta sättis juuksed korda, pani mootori seisma ja astus kruusasele õuele.
Sissepääsu juures ta seisatas ja vaatas järvele. Mõned raagus kased kõrgusid kõhklevalt kaldaservas, oksad sama hallid kui järvevesi. Paarisaja meetri kaugusel keset järve paistis metsaga kaetud saareke. Kaugelt eemalt oli kuulda vaikset maanteemühinat.
Uks avati ja rahvuslikus kampsunis ning lambavillastes sussides naine küünitas üle läve.
„Annika Bengtzon? Tere, mina olen Henrietta.”
Nad surusid kätt. Henrietta? Kas Annika peaks teda teadma?
„Julia ja Alexander ootavad sind.”
Annika astus turvakodusse sisse. Õhus oli tunda hallitust ja seitsmekümnendaid. Heledad linoleumpõrandad, roosad klaaskiudseinad, plastist põrandaliistud. Otse ees, poolsuletud ukse taga, vilksatas midagi, mis võis olla valgustatud koosolekuruum. Ta nägi pruune plasttoole vineerlaua taga ja kuulis kedagi naermas.
„Ma palun sul jälgida, et käituksid täiesti tavaliselt,” ütles Henrietta ja Annika tundis, kuidas ta sellise palve peale hetkega krampi tõmbus.
„Siiapoole…”
Henrietta pööras vasakule, kitsasse koridori, mille paremas seinas oli usterida ja vasakul aknad parkimisplatsi poole.
„See siin meenutab mulle mu elu ainukest pikka rongireisi,” ütles Annika ja lootis, et ta hääl kõlab argiselt.
Tundus, et Henrietta ei kuulnudki teda. Naine jäi keset koridori ühe ukse juures seisma ja koputas õrnalt.
Ustel ei olnud lukke ega toanumbreid, pani Annika tähele. Ta oli perekodu veebilehelt lugenud, et asutus tahtis tekitada „kodutunnet, pakkudes hoolitsust ja turvalisust”.
Uks tehti lahti. Koridoripõrandale tekkis kollase valguse kolmnurk.
Henrietta astus sammukese tagasi.
„Alexander küpsetas ise koogi,” ütles ta ja lasi Annika sisse. „Andke kohe teada, kui tahate, et ma ta korra endaga mängima viiks.”
Seda viimast ütles ta juba ruumis sees olles.
Annika jäi lävele seisma.
Tuba oli palju suurem, kui ta oleks arvata osanud. See oli piklik ja ühes otsas oli suur aken uksega, mis viis välja terrassile. Kohe ukse juures oli kaheinimesevoodi ja selle kõrval lapsevoodi, toa teises otsas oli diivan ja televiisor ning köögilaud nelja tooliga.
Laua ääres istus Julia Lindholm, liiga pikkade varrukatega džemper seljas ja juuksed hobusesabasse kinnitatud. Tema poeg istus seljaga ukse poole, käte liikumise järgi võis aimata, et ta parasjagu joonistas palavikuliselt.
Julia sööstis Annika poole ja kallistas teda kõvasti.
„Nii tore, et sa tulla said,” ütles ta Annikat enda vastu surudes.
Annika, kes oli tervituseks valmistunud väljasirutatud käega, tundis end totakalt ja vastas kohmakalt kallistusele. Uks tema taga sulgus.
„Ma ju lubasin tulla. Muidugi.”
„Meil pole veel kuigi palju külalisi käinud,” ütles Julia, kes Annika viimaks oma sülelusest vabastas ja diivanil istet võttis. „Minu vanemad käisid jõulude ajal siin, ja Nina on meid mõned korrad vaatamas käinud. Aga Davidi napakat ema ma siia ei tahtnud. Oled sa temaga kunagi kohtunud?”
„Davidi emaga? Ei ole.”
Annika pani oma koti ja jaki diivani juurde maha. Ta vaatas poisi poole, aimates juuste varjust tema pehmeid näojooni. Poiss joonistas suurte rasvakriitidega, tugevalt ja sihikindlalt, ega vaadanud kordagi üles. Annika astus ettevaatlikult lähemale, kükitas poisi kõrvale maha ja üritas tema pilku püüda.
„Tere, Alexander, mina olen Annika. Mida sa joonistad?”
Poiss surus suu kõvemini kinni ja kriidi liikumine paberil muutus veel ägedamaks. Jooned olid paksud ja mustad.
„Vanaema on natuke segaduses, ja tal läheks ainult hullemaks, kui me ta sellisesse kummalisse kohta külla kutsuksime. Me ootame, kuni oleme jälle kodus, ja siis saame vanaemaga jälle kokku, või mis, sõbrake?” küsis Julia.
Poiss ei reageerinud. Kogu joonistus koosnes süsimustade joonte rägast. Annika sättis end Julia Lindholmi kõrvale istuma.
„Väga palju ta veel ei räägi. See ei pidanud üldse imelik olema, iga asi võtab aega, nagu siin öeldakse,” seletas Julia.
„Kas ta üldse midagi räägib?” uuris Annika.
Julia naeratus haihtus. Ta raputas pead.
Minuga ta rääkis küll, mõtles Annika. Tol ööl. Ta ütles päris mitu sõna. Kas sul on veel kommi? Ta on loll. Väga loll. Mulle maitsevad rohelised.
Julia läks tagasi akna juurde ja jäi seljaga toa poole seisma. Annika nägi akna peegelduselt, et ta näris oma pöidlaküünt. Siis äkki tormas ta telefoni juurde, mis oli terrassiukse juures seinal.
„Henrietta, kas sa saaksid natuke Alexandri järele vaadata? Jah, nüüd kohe. Suur tänu.”
Vaikus, mis tekkis, kui Julia toru hargile pani, lausa särises. Annikal hakkas suu kuivama ja sõrmedes torkima. Ta peitis käed põlvede vahele ja vahtis vanaema smaragdsõrmust. Möödus terve igavik, enne kui hooldaja, või kes ta nüüd oligi, tuppa tuli ja Alexandri käekõrvale võttis, öeldes:
„Kas tuled koos minuga filmi vaatama? „Kalapoeg Nemot”?”
Henrietta pöördus Annika poole.
„See jutustab ühest kalapoisist, kes eksis oma isa juurest ära, aga jõudis lõpuks jälle koju.”
„Jah, ma tean,” vastas Annika.
Vaikus jätkus ka siis, kui nad kahekesi olid jäänud.
„Ma töötan ju Õhtulehes,” ütles ta, et seda kuidagi katkestada. „Seepärast tahtsin sinult küsida, et kas sulle sobiks, kui ma sinust ajalehte loo kirjutan, sinust ja Alexandrist. Sellest, kuidas teil
