jõuk kinni, nad olid kogu rannikul sadu villasid tühjaks teinud, Gibraltarist Nerjani välja…”
„Riiklik teadeteagentuur väljastas info, et üks pere sai gaasiröövis surma. Tead sa sellest midagi?”
„Millal? Täna öösel või? Kus?”
„Ei tea,” ütles Annika. „Ma tean ainult, et kõik said surma, kaks last ja koer kaasaarvatud.”
Rickard Marmén ei vastanud. Kui liiklusheli poleks kostnud, oleks võinud arvata, et ühendus katkes.
„Kas ta on midagi kuulnud?” küsis Berit suud liigutades.
Annika raputas pead.
„Sa ütled, et terve pere sai surma gaasiröövis?” küsis mees ja liiklusheli taustal sumbus. „Kas ma saan sulle tagasi helistada?”
Annika andis talle nii oma lauatelefoni kui mobiilinumbri.
„Mida sina sellest arvad?” küsis Annika, kui oli toru hargile pannud.
Berit hammustas õuna. Tundus, et ta oli kohvi osas alla andnud.
„Kriminaalidest Hispaania Päikeserannikul või uuest organisatsioonist?”
„Uuest organisatsioonist.”
Berit pani arvutiprillid ette ja nõjatus ekraanile lähemale.
„Eks tuleb olukorrast võtta, mis võtta annab,” vastas ta. „Kui lõplik vastutus minu tegude eest on kellelgi teisel, siis on mul ju rohkem aega teha seda, mida päriselt tahan.”
„Nagu näiteks? Oma isiklikud artikliseeriad? Aias tuhnimine? Või oled mõelnud sukeldumissertifikaadi tegemisele?”
„Mina kirjutan laule,” ütles Berit, samal ajal keskendunult arvutiekraani vahtides.
Annika põrnitses oma kolleegi.
„Laule? Mis laule? Popmuusikat?”
„Muu hulgas ka poplaule. Ükskord osalesime eurovisiooni eelvoorus ka.”
Berit vahtis endiselt süvenenult ekraani. Annika tundis, kuidas tal suu lahti vajub.
„Lõpeta ära! Sa oled päriselt green room’is istunud? Kuidas oli?”
Berit vaatas talle otsa.
„Meie laulu ei valitud tuhande kahesaja parima hulka. Viimane, mis mina selle laulu kohta kuulsin, on see, et mingi Kramforsi kohalik bänd korjas selle üles ja mängib seda nüüd siin-seal Kagu-Ångermanlandis. Kas sa lugesid Lilian Bergqvisti läkitust ülemkohtule?”
„Ei, veel ei jõudnud. Mis pealkiri oli?”
„Kohtuotsuse edasikaebamistaotlus kriminaalasjas…”
„Laulu pealkiri.”
Berit võttis prillid ära.
„„Absolutely me”. Muu hulgas sisaldus laulusõnades uudisfraas To be or not to be. Ma olen selles ajalehes töötanud kolmkümmend kaks aastat, ja kui hästi läheb, siis püsib see veel kümme aastat vee peal. Selleks ajaks olen ma kuuskümmend viis ja siis ongi paras aeg pensionile minna. Mulle meeldib ringi asjatada ja artikleid kirjutada, aga kes mulle selleks korralduse annab või millisel toolil ma istun, on mulle täiesti ükskõik.”
Ta vaatas hindava pilguga Annikat.
„Kas ma tundun sulle kibestunud?”
Annika hingas välja.
„Tegelikult üldse mitte. Mul on endal täpselt samad mõtted. Mitte et ma varsti pensionile hakkaks sättima, aga seda edasi-tagasi kõigutamist on siin tõesti nii palju olnud, et merehaigeks ma küll enam ei jää. To be or not to be. Aga kuidas edasi läks?”
„No more crying, no self-denying6,” ütles Berit, pani prillid pähe ja asus jälle arvutit vahtima. „Mis sa arvad, kui suur on võimalus, et Filip Andersson õigeks mõistetakse?”
„Et riigiprokurör ise kohtuotsuse vaidlustas, on juba omaette näitaja,” ütles Annika.
Ta läks riigiprokuröri kodulehele ja otsis pöördumise välja.
„Sa ju kohtusid temaga mõne kuu eest Kumla vanglas. Kas sinu arvates on ta süütu?” uuris Berit.
Annika lasi silmadel üle riigiprokuröri avalduse libiseda. Teda valdas alati ebameeldivustunne, kui ta midagi neist mõrvadest lugema pidi. Ta oli olnud patrullautos, mis esimesena sündmuspaigale jõudis, ja sattus nii kogemata otse laipade keskele.
Hiljem, sügisel puutus ta Filip Anderssoni nimega kokku mitmel korral, kui ta tuhnis mõrvatud politseikuulsuse David Lindholmi juhtumis. Filip Andersson oli tuntud ja edukas finantshai, keda tunti küll rohkem Stockholmi kõrgklassi seltskonnafotodelt kui ärilehe majanduskülgedelt, enne kui ta sai kogu Rootsis kurikuulsaks „Söderi kirvemõrtsukana”. Ta oli olnud David Lindholmi hea sõber.
„Filipi segane õde tappis need inimesed,” ütles Annika.
Ta klõpsas riigiprokuröri kodulehe kinni.
„Kui hästi sa Rickard Marméni tunned?”
„Kui hästi, kui hästi… minu õemehel Haraldil, kellega Thord ikka kalal käib, on korter Fuengirolas alates 70-ndate lõpust. Kui lapsed väikesed olid, suvitasime seal igal suvel paar nädalat. Rickard on inimene, kellega varem või hiljem kokku puutud, kui sealmail mõnda aega kohapeal olla. Mina ei ole üldse nii kindel, et Filip Andersson süütu on.”
„Ta on küllaltki ebameeldiv tüüp küll,” ütles Annika ja sisestas sõnad „rootslased Hispaania Päikeserannik” Google’i otsinguaknasse. Ta sattus lehele www.costadelsol.nu. Sait laadis ja Annika kummardus ekraanile lähemale, et lugema hakata.
Selgus, et Päikeserannikul on rootsikeelne raadiojaam, mille eetris lastakse ööpäev läbi rootsikeelset reklaamteksti. Seal on rootsikeelne kuukiri ja uudisteleht, rootsi kinnisvaramaaklerid ja rootsi golfirajad, rootsi restoranid ja rootsi toidupoed, rootsi hambaarstid, veterinaarid, pangad, ehitus- ja sideettevõtted. Ta leidis saidilt arvamusavaldusi näiteks teemal, et varem oli kõik parem, ja ka kohalike sündmuste kalendri, mis muu hulgas teatas, et Rootsi kirik pidas kaneelisaiakeste päeva. Isegi Marbella linnapea osutus rootslaseks, või õigemini oli ta abielus rootslasega. Naise nimi oli Angela Muños, aga teda kutsuti, nagu selgus, Tittiks.
„Jumal küll! Marbella on niisama rootsilik kui vihmane jaanipäev!”
„Kuigi päikesevõimalus on Marbella puhul tunduvalt suurem,” lisas Berit.
„Kui palju rootslasi seal elab?”
„Umbes nelikümmend tuhat,” vastas Berit.
Annika kergitas kulme.
„Lausa rohkem kui Katrineholmis,” ütles ta.
„Kuigi selles arvestuses on vaid sissekirjutatud. Neid, kes seal mingi aja aastast elavad, on palju rohkem,” ütles Berit.
„Ja nüüd on siis terve perekond tapetud, keset kogu seda rootsi idülli,”
Enam ei nuta, ei salga end maha (ingl. k)
