aega tagasi umbes samal ajal oli oht, et me läheme pankrotti. Kas sa seda teadsid?” küsis mees.
Ta heitis pilgu üle õla, et naise reaktsiooni jälgida. Aga Annika ei pakkunud talle kulmukergitustki. Ta vaid keerutas veidi vanaema smaragdsõrmust oma vasakus nimetissõrmes. Arm sõrmel oli punane ja kole. Pealegi see pakitses ja valutas, eriti külma ilmaga.
„Meil on õnnestunud kurssi muuta,” ütles Schyman teispool klaasseina laiuva toimetuse poole vaadates. „Ma usun, et kõik saab korda, aga ma ei tea, kui kauaks ma siia jään.”
Ta pööras end ringi ja vaatas Annikat. Naine pööras pead ja suunas pilgu temast mööda, toimetuse avatud kontorisse.
„Mina ei taha sinu tööd endale,” ütles Annika.
„Ma ei pakugi sulle enda tööd, vaid tegevtoimetaja oma.”
„Aga Berit? Tema tuleks küll sellega toime.”
„Miks sa arvad, et tema seda kohta tahab?”
„Jansson siis ehk? Või Nael?”
Ülemus istus kirjutuslauale ja ohkas.
„Vabatahtlikest meil puudust pole. Aga mul on vaja kedagi, kes suudaks olukordi adekvaatselt hinnata.”
Annika ei suutnud muiet tagasi hoida.
„Ja niisiis otsustasid sa selle ettepanekuga minu poole pöörduda? See annab üsna hea pildi sellest, mis alustel siinses toimetuses edutamine käib.”
„Alternatiiv on, et lähed liinitööle. Istud laua taga ja helistad vihjeid läbi ning teed seda, mida uudistetoimetaja sul teha käsib.”
Annika tundis ühtäkki, kui ebamugav ta tool oli, ja nihutas end, et selg kangeks ei jääks.
„Kas seda ei peaks enne ametiühinguga läbi rääkima?” küsis Annika.
„Ametiühing pole mingi probleem, usu mind,” vastas Schyman.
„Mind liinitööle paigutada on ju hullumeelsus. Sa tead väga hästi, et ma olen palju efektiivsem, kui saan ennast ise käsutada.”
Ülemus kummardus talle lähemale, Annika vahtis tema põlvi.
„Annika, mäletatavasti pidime juba sügisel kärpeid tegema. Meil ei ole enam ressursse erireporterite ülalpidamiseks. Sinu otseseks ülemuseks saab Patrik.”
Nüüd vaatas Annika üles.
„Nalja teed.”
Mees pani käed rinnale risti.
„See otsustati siin vahepeal juba ära. Toimetuse juhatajana saaksid sina tema ülemuseks. Sina saaksid teda suunata, õigele teele juhtida. Kui sa tavareporterina tööle hakkad, pead tegema nii, nagu tema ütleb.”
„Aga mina ju palkasin ta,” vastas Annika. „Ma ei saa ometi tema alluvuses tööle hakata. Ja rääkides olukordade adekvaatsest hindamisest, siis on Patrik küll vist viimane inimene, kes…”
„See asi peab organisatsiooni juhtkonnas paigas olema. Uudistetoimetaja kohale on just vaja Patriku entusiasmi, ehk siis kedagi, kes kogu aeg kõigega tegelda suudaks.”
Annika küünitas kaela ja vaatas kärbitud krimitoimetuse poole, kus Patrik istus nina vastu arvutiekraani ja kirjutas midagi, küünarnukid kõrgel õhus. Annikale meenus, kuidas just Patrikul õnnestus saada peaministri ainus kommentaar päeval, mil majandusminister ametist lahkus. Patrik oli kapo autole järele jooksnud ja seda läbi terve Stockholmi kesklinna jälitanud, mispeale talle viimaks halastati sõnadega: „Oled sa täitsa segi peast või?” Toimetusse naastes oli ta seda vahejuhtumit kirjeldanud kui tõelist töövõitu.
„Jah, kui sa otsid sädet, siis muidugi panusta Patrikule,” ütles Annika.
„Sulle jäävad niisiis päevased vahetused esmaspäevast reedeni,” ütles Schyman ja tõusis püsti. „Ei mingeid ületunde ega öötöötariife. Kuna me oleme oma filiaalid üle terve riigi kinni pannud, võidakse sind vajadusel saata kuhu tahes, ka välismaale. Näiteks pead üle võtma Patriku kavandatud artikliseeria Kokaiinirannikust. Võid nüüd oma laua taha istuma minna, küll Patrik tuleb ja annab sulle töö ette.”
„See pastakast välja imetud asi? Kas see polnud mitte lihtsalt ettekääne, et Patrik saaks soojale maale rannapuhkusele sõita?”
„Eksid. Kokaiinirannik on eksklusiivne artikliseeria, initsiatiiv tuli antud juhul ajalehe juhatuse poolt. Algatatud on koostööprojekt politseiameti ja justiitsministeeriumiga, et me saaksime ligipääsu avalikustamata informatsioonile. See seeria läheb kindlasti töösse.”
„Mis päevareporteri töökohast saab?” küsis Annika ja heitis pilgu oma kohale, kus olid ta arvuti, jakk, kott ja laiali laotatud paberid.
„Sinna tulevad nüüd teemaleheküljed,” ütles Schyman ja osutas põrandal asuvale joonisele. „Krimitoimetuse asemele tuleb arvamustoimetus.”
Annika tõusis püsti ja lahkus peatoimetaja akvaariumist pilku tõstmata.
Tal oli täiesti ükskõik, millisel toolil ta istub või mis artikleid ta kirjutab. Tema mees oli ta maha jätnud ja võtnud endaga kaasa pool Annika ajast lastega; ta maja oli maha põlenud ja kindlustusrahad juurdluse ajaks külmutatud. Ta elas kolmetoalises korteris politsei ametiühingu majas Agnevägenil, mille oli talle korraldanud komissar Q äärmiselt kahtlastel asjaoludel, nii et mistahes hetkel võis tulla keegi ja temalt korteri jälle ära võtta.
Ta krahmas oma asjad kokku ja vaarus nendega ühe ahtakese kohani uudistetoimetuse laua juures. Arvuti mahtus lauaservale vaevu ära, nii et riietel, kotil ja oma paberitel lasi ta lihtsalt tooli kõrvale põrandale vajuda. Annika võttis istet, sättis tooli seljatoe kõrgemale, jälgis, et arvuti juhe oleks seinas, ja saatis komissar Q-le meili: „Kolisin korterisse sisse, aga mingist lepingust pole kippu ega kõppu. Annan sulle teada, et kavatsen kiisu-miisu väljaandmise asja lähemalt uurida. /a”
See peaks mehele pisut mõtteainet andma.
Siis küünitas ta end telefonini ja valis ministeeriumi numbri. Ta palus end ühendada justiitsministri pressisekretäriga, kes, nagu selgus, vastas üpris närviliselt, tuul telefoni vihisemas.
Annika esitles end ja ütles, kus ta töötab.
„Ma sooviksin ministri kommentaari seoses ühe Kassipoja-nimelise Ameerika palgamõrvari väljaandmisega,” rääkis Annika.
„Mis nimelise?” küsis pressisekretär.
„Ma tean, et ta vahetati USA-sse, vastutasuks saime kätte politseiniku mõrvas süüdimõistetud Viktor Gabrielssoni New Jersey vanglast. Ma tahan teada, miks ja kuidas see kõik korraldati.”
„Minister ei kommenteeri küsimusi, mis puudutavad riiklikku julgeolekut,” vastas pressisekretär, lastes häälel kõlada robotlikult ja kuivalt.
„Kes siin riiklikust julgeolekust rääkis? Ma tahan ainult teada, mida te Kassipojaga tegite,” ütles Annika.
„Kas ma saan tagasi helistada?”
Annika vuristas oma mobiili- ja lauatelefoni numbri, justkui võikski juhtuda, et keegi tagasi helistab. Teadagi.
