p>Maude Edna Morcomb Olsonile
tema sajanda sünnipäeva puhul.
Mis on elu, seda me ei tea.
Mida elu teeb, seda me teame hästi.
PROLOOG
Koos sajandiga sündinud Alma Whittaker tuli siia maailma 5. jaanuaril 1800.
Kiiresti, peaaegu otsekohe, hakkasid tema kohta kujunema arvamused.
Kui Alma ema esimest korda last nägi, oli ta tulemusega üsna rahul. Siiani ei olnud Beatrix Whittakeril pärija saamine õnneks läinud. Kolm esimest eostamiskatset olid hävinud kurbade niredena enne, kui eluvaimu sisse saidki. Hiljutisim katse – täiuslikult väljaarenenud poeg – oli juba peaaegu elu lävele jõudnud, kuid siis meelt muutnud selsamal hommikul, kui pidi sündima, ning saabunud juba lahkununa. Pärast niisuguseid kaotusi on iga ellu jäänud laps rahuldust pakkuv laps.
Tervet last süles hoides pomises Beatrix palve oma emakeeles, hollandi keeles. Ta palus, et tütar kasvaks üles terve, mõistliku ja arukana ega hakkaks kunagi läbi käima ülearu puuderdatud tüdrukutega, naerma labaste juttude peale, istuma mängulaua taga hoolimatute meestega, lugema prantsuse romaane, käituma viisil, mis sobib ainult metsikule indiaanlasele, et ta üldse mis tahes viisil ei muutuks hea perekonna suurimaks häbiplekiks, nimelt et temast ei saaks een onnozelaar, ullike. Sellega lõpetas ta oma palve – või selle, mis nii valjul naisterahval nagu Beatrix Whittaker eestpalve aset täitis.
Ämmaemand, kohalik saksa soost naine, arvas, et kuna see oli korralik sünnitus korralikus majas, siis oli Alma Whittaker ka korralik beebi. Magamistuba oli olnud soe, suppi ja õlut oli vabalt võtta ja ema oli olnud tugev – just nagu ühest hollandlasest võibki oodata. Pealegi teadis ämmaemand, et talle makstakse – ja makstakse korralikult. Iga vastsündinu, kes raha sisse toob, on vastuvõetav vastsündinu.
Järelikult ütles ämmaemandki Alma eest palve, kuigi mitte ülearu kirglikult.
Mõisa majapidajanna Hanneke de Groot eriti vaimustatud ei olnud. Laps polnud ei poiss ega ilus. Tema nägu oli nagu kausitäis putru ja kahvatu kui värvitud põrand. Nagu kõik lapsed, toob ta endaga tööd. Nagu suurem osa tööd, langeb see ilmselt tema õlule. Aga ta õnnistas last siiski, sest vastsündinu õnnistamine on kohustus ja Hanneke de Groot täitis alati oma kohust. Hanneke maksis ämmaemandale ja vahetas voodilinad. Teda aitas sealjuures, kuigi mitte just osavalt, noor teenijapiiga – hiljuti majapidamisse võetud jutukas maatüdruk –, kes oli rohkem huvitatud lapse vaatamisest kui magamistoa koristamisest. Teenijapiiga nimi ei vääri siin mainimist, sest Hanneke de Groot laseb tüdruku kui kasutu järgmisel päeval lahti ja saadab ta ilma soovituskirjata minema. Sellest hoolimata sekeldas too kasutu ja hukka mõistetud tüdruk sel ainsal õhtul vastsündinu ümber, igatses ise ka last saada ning lausus väikesele Almale üsna armsa ja siira õnnistuse.
Dick Yanceyl – pikka kasvu heidutaval yorkshire’lasel, kes hoolitses kõva käega, et kõik majaisanda rahvusvahelised ärihuvid saaksid täide viidud (ja kes juhtus selle aasta jaanuaris mõisas elama, oodates, et Philadelphia sadamad jäävabaks saaksid, et võiks Hollandi Ida-Indiasse teele asuda) – oli vastsündinu kohta samuti mõni sõna öelda. Kui aus olla, siis polnud ta ükskõik millises olukorras just eriti jutukas. Saanud kuulda, et proua Whittakeril on sündinud terve tütarlaps, härra Yancey kõigest kortsutas kulmu ja lausus iseloomuliku napisõnalisusega: „Ränk amet see elamine.” Kas see oli õnnistus? Raske öelda. Usaldagem teda ja võtkem seda õnnistusena. Needus see ju ometi ei olnud.
Mis puutub Alma isasse – majaisand Henry Whittakeri –, siis tema oli lapsega rahul. Väga rahul. Ta ei hoolinud sellest, et vastsündinu polnud poiss ega ilus ka mitte. Ta ei õnnistanud Almat, aga ainult sellepärast, et polnud õnnistaja tüüp. („Jumala tegemised pole minu asi,” kordas ta pidevalt.) Siiski imetles Henry last tingimusteta. Aga teisalt oli ta ju ise selle lapse teinud ja Henry Whittakeril oli kalduvus tingimusteta imetleda kõike, mida ta teinud oli.
Et sündmust ära märkida, tõi Henry oma suurimast kasvuhoonest ananassi ja jagas selle võrdselt kõigi majakondsete vahel. Väljas sadas lund, oli täiuslik Pennsylvania talv, aga Henryl oli mitu tema enda kavandatud söeküttel kasvuhoonet – need ehitised ei äratanud mitte ainult iga Ameerika aedniku ja botaaniku kadedust, vaid tegid Henry ka kiiresti rikkaks, jumala eest, tema võis jaanuaris ananassi süüa. Ja märtsis kirsse ka.
Siis läks Henry oma kabinetti ja avas pearaamatu, kuhu ta tähendas igal õhtul üles kõik mõisas toimunu, nii ametlikud kui isiklikud asjad. Ta alustas: „Meiega ühhines uus suursukune ja uvitav kaasreisia,” ning pani edasi kirja Alma Whittakeri sünni üksikasjad, aja ja kulud. Tema käekiri oli häbiväärselt kribu. Iga lause oli tihedalt täis suuri ja väikesi tähti, mis asusid külg külje kõrval tihedasti viletsuses koos ja ronisid üksteisele otsa, otsekui püüaksid leheküljelt põgeneda. Õigekiri oli kõvasti alla arvestust ja kirjavahemärkide kasutuse peale jäi ainult kurvalt ohata.
Aga siiski pani Henry oma aruande kirja. Tema jaoks oli oluline asjade kohta arvet pidada. Kui ta teadis, et need leheküljed tunduvad igale haritud mehele kohutavad, siis teadis ta ka, et tema kirjutisi ei näe mitte kunagi mitte keegi – välja arvatud tema naine. Kui Beatrix jälle jõu tagasi saab, kannab ta mehe märkmed oma raamatusse nagu alati, ja kui naine on Henry kritseldused elegantselt ümber kirjutanud, saab sellest majapidamise ametlik dokument. Beatrix oli Henry partner – ja väärtuslik partner. Naine täidab tema eest selle ülesande ja lisaks veel sadu muidki.
Kui jumal tahab, on Beatrix varsti selle tegevuse juures tagasi.
Paberitöö hakkaski juba kuhjuma.
Chincona calisaya, var. le 14 dgeriana (Ledgeri kiinapuu)
ESIMENE OSA
Kolme palaviku puu
ESIMENE PEATÜKK
Esimesed viis eluaastat oli Alma Whittaker maailmas tõepoolest lihtsalt reisija – nagu me kõik nii varases eas – ja seega polnud tema lugu veel ei suursugune ega eriti huvitav, kui mitte arvestada tõsiasja, et selle ilutu väikelapse päevad möödusid haiguste ja õnnetusteta, teda ümbritses selline rikkus, mis oli tol ajal Ameerikas ja isegi peenes Philadelphias peaaegu tundmatu. See, kuidas tema isa nii suure rikkuse omandas, tasub siin jutustamist, kuni tüdruk suureks kasvab ja jälle meie tähelepanu pälvib. Sest see polnud aastal 1800 sugugi tavalisem kui ükskõik millisel muulgi ajal, et vaesest perest ja peaaegu kirjaoskamatu mees saab linna rikkaimaks elanikuks – seega vahendid, mis Henry jõukaks tegid, on tõepoolest huvitavad, kuigi võib-olla mitte just õilsad, nagu ka Henry ise esimesena tunnistaks.
Henry Whittaker sündis 1760. aastal Richmondi külas, mis jäi Londonist Thamesi jõge mööda ülesvoolu. Ta oli vaeste vanemate noorim poeg ja tema vanematel oli juba enne teda liiga palju lapsi. Henry kasvas kahes muldpõrandaga toas, millel polnud õiget katustki, aga peaaegu iga päev oli toit laual ja ema ei joonud ning isa ei peksnud oma peret – nii et võrreldes paljude tolle aja peredega peaaegu peentes tingimustes. Emal oli maja taga koguni lapike maad, kus ta kasvatas ilu pärast kukekannuseid ja lupiine nagu mõni daam. Aga Henry ei lasknud ennast kukekannustest ja lupiinidest lollitada. Tema magamisaset eraldas sigadest ainult üks sein ja tema elus polnud hetkegi, mil ta poleks end vaesuse pärast alandatuna tundnud.
Võib-olla oleks Henry saatuse peale vähem solvunud, kui ta poleks kunagi näinud rikkust, millega oma kehva olukorda võrrelda – kuid poiss kasvas, olles tunnistajaks mitte lihtsalt rikkusele, vaid lausa kuninglikkusele. Richmondis oli loss ja seal olid ka aiad, mida nimetati Kew’ks ja hariti printsess Augusta teadmiste järgi, kes oli Saksamaalt kaasa toonud hulga aednikke, kes olid innukalt valmis muutma ehtsad ja tagasihoidlikud Inglismaa niidud võltsiks kuninglikuks maastikuks.
