õhukese teki all, ta hambad plagisesid nii ägedalt, et üks neist murdus, aga ta ei kurtnud. Jõule pidas ta lõikavalt külmal merilõvide ja pingviinide saarel.
Henry maabus Tasmaanias ja kohtus alasti pärismaalastega – või nagu britid neid (ja kõiki vaskse nahavärviga inimesi) nimetasid, indiaanlastega. Ta nägi, kuidas kapten Cook andis neile indiaanlastele selle ajaloolise kohtumise meenutuseks George III kujutise ja ekspeditsiooni ajaga mälestusmedalid. Ta nägi, kuidas indiaanlased need medalid kohe õngekonksudeks ja odaotsteks tagusid. Ta jäi ilma veel ühest hambast. Henry oli tunnistajaks sellele, kuidas Inglise meremehed ei uskunud, et ühegi metslase elu midagi väärt oleks, kuigi Cook asjatult püüdis neile vastupidist selgeks teha. Ta nägi, kuidas meremehed võtsid vägisi naisi, keda nad ei suutnud pehmeks rääkida, rääkisid augu pähe neile, keda ei suutnud kinni maksta, ja lihtsalt ostsid endale isa käest tüdruku, kui neil oli ihu eest rauda välja panna. Henry vältis kõiki tüdrukuid.
Ta veetis pikki päevi laeva pardal ja aitas härra Nelsonil taimi joonistada, kirjeldada, pappalusele paigutada ja klassifitseerida. Tal polnud härra Nelsoni vastu mingeid erilisi tundeid ega kiindumust, aga ta tahtis õppida kõike, mida mees teadis.
Henry maabus Uus-Meremaal, mis oli tema meelest just samasugune kui Inglismaa, kui välja arvata tätoveeritud tüdrukud, keda sai osta mõne peotäie penniste naelte eest. Henry tüdrukuid ei ostnud. Ta nägi, kuidas tema laevakaaslased ostsid Uus-Meremaal isa käest kaks hakkajat ja tarmukat venda, üks kümne-, teine viieteistkümneaastane. Poisid tulid reisile kaasa kui abitöölised. Nad väitsid, et tahtsid ise tulla. Kuid Henry teadis, et poistel polnud aimugi, et nad peavad oma rahva maha jätma. Nende nimed olid Tibura ja Gowah. Poisid püüdsid Henryga sõbraks saada, sest Henry oli neile vanuse poolest kõige lähedasem, aga Henry ei teinud neist väljagi. Poisid olid orjad ja nad olid hukule määratud. Henry ei tahtnud hukule määratutega läbi käia. Ta nägi, kuidas need Uus-Meremaa poisid sõid toorest koeraliha ja igatsesid koju. Henry teadis, et ellu nad ei jää.
Ta seilas rohelisele ja lõhnavale Tahitile. Nägi, kuidas kapten Cook võeti Tahitil vastu kui võimas kuningas ja suur sõber. Resolutioni tuli tervitama terve parv pärismaalasi, nad ujusid laevale vastu ja hüüdsid Cooki nime. Henry nägi, kuidas tahitilast Omaid, kes oli kohtunud kuningas George III-ga, võeti kodus alguses vastu kui kangelast ja siis hakati temasse suhtuma aina rohkem ja rohkem kui põlatud võõrasse. Ta nägi, et nüüd ei kuulu Omai enam kuhugi. Henry vaatas, kuidas tahitilased tantsivad Inglise torupillide järgi meremehetantse, samal ajal kui härra Nelson, Henry väärikas botaanikaõpetaja, jõi ennast ühel õhtul purju, võttis vööni paljaks ja tantsis Tahiti trummide järgi. Henry ei tantsinud. Ta nägi, kuidas kapten Cook käskis laeva habemeajajal ühel pärismaalasel mõlemad kõrvad maha lõigata, sest mees oli Resolutioni sepikojast kaks korda rauda varastanud. Henry nägi, kuidas üks Tahiti hõimupealik püüdis inglaselt kassi varastada ja sai selle eest piitsahoobi näkku.
Henry nägi, kuidas kapten Cook korraldas pärismaalastele mulje avaldamiseks Matavai lahe kohal ilutulestiku, aga see ainult hirmutas neid. Ühel vaiksemal ööl nägi ta Tahiti kohal taevas miljoneid taevatähti. Ta jõi kookospähklipiima. Sõi koeri ja rotte. Nägi kivitempleid, mis olid täis inimeste pealuid. Ta ronis üles mööda reetlikke kaljuradu koskede kõrval ja korjas sõnajalgu härra Nelsonile, kes ise ei roninud. Ta nägi, kuidas kapten Cook üritas alluvate seas korda ja distsipliini tagada, kui valitses üldine liiderlikkus. Kõik madrused ja ohvitserid olid armunud tahiti tüdrukutesse ja igal tüdrukul oli kuulu järgi teada eriline armukunst. Mehed ei tahtnud enam saarelt ära minnagi. Henry hoidus naistest eemale. Naised oli küll ilusad, nende rinnad ja juuksed olid kaunid, nad lõhnasid erakordselt hästi ja tungisid tema unenägudesse – aga suur osa neist põdes juba prantsuse haigust. Ta pani vastu sajale lõhnavale kiusatusele. Sattus sellepärast naerualuseks. Aga sellest hoolimata pani ta vastu. Henry plaanis enda jaoks midagi suuremat. Ta keskendus botaanikale. Kogus gardeeniaid, orhideesid, jasmiine, leivapuid.
Nad purjetasid edasi. Henry nägi, kuidas Tonga saartel raiuti kapten Cooki käsul kohalikul mehel käsi küünarnukist saadik otsast, sest mees oli Resolutionilt kirve varastanud. Tema ja härra Nelson kogusid samadel saartel taimi, kui neid ründasid kohalikud, kes kiskusid neil riided seljast ja – mis veel hullem – võtsid neilt ära taimed ja märkmikud. Päikesest kõrbenutena, alasti ja vapustatult pöördusid nad tagasi laevale, aga Henry ei kurtnud ka siis.
Tähelepanelikult jälgis Henry laeval olevaid härrasmehi ja hindas nende käitumist. Ta püüdis rääkida nagu nemad. Harjutas nende hääldusviisi. Parandas oma kombeid. Ta kuulis, kuidas üks ohvitser ütles teisele: „Mida aristokraadid ka välja pole mõelnud, alati kannavad nad selle üle ka harimatutele ja mittemõtlevatele massidele.” Ta vaatas, kuidas ohvitserid austasid kohalikke, kes sarnanesid ülikutega (või vähemalt inglase ettekujutusega ülikust). Igal saarel, kus nad käisid, tõstsid Resolutioni ohvitserid esile pruuninahalise mehe, kellel oli uhkem peaehe kui teistel või rohkem tätoveeringuid, kellel oli suurem oda, rohkem naisi või keda teised kandetoolis kandsid – või kui eelmainitud toredusi ei olnud, siis kellegi, kes oli lihtsalt pikem kui teised. Selle mehega pidasid nad siis läbirääkimisi, talle andsid kingitusi, tema kuulutasid nad vahel kuningaks. Henry järeldas, et ükskõik, millisesse maailma nurka inglise härrasmees ka läks, kõikjalt otsis ta kuningat.
Henry püüdis merikilpkonni ja sõi delfiine. Teda salvasid mustad sipelgad. Ta nägi tillukesi indiaanlasi, kellel olid kõrvas tohutu suured teokarbid. Ta nägi, kuidas troopikatormis muutus taevas haiglaselt roheliseks – see oli ainus asi, mis vanematele meremeestele silmanähtavalt hirmu peale ajas. Ta nägi põlevaid mägesid, mida nimetati vulkaanideks. Purjetati kaugemale põhja poole. Jälle muutus ilm külmaks. Henry sõi taas rotte. Maabuti Põhja-Ameerika mandri läänerannikul. Henri sõi põhjapõtru. Ta nägi inimesi, kes riietusid karusnahkadesse ja kasutasid rahana kopranahku. Ta nägi, kuidas üks madrus takerdus jalgapidi ankruketi külge ja kukkus üle parda surema.
Sõideti ikka kaugemale põhja. Henry nägi vaala küljeluudest maju. Ostis hundinaha. Koos härra Nelsoniga kogus ta priimulaid, kannikesi, sõstraid ja kadakaid. Henry nägi indiaanlasi, kes elasid maa sees koobastes ja peitsid oma naisi inglaste eest. Ta sõi ussitama läinud soolatud sealiha. Kaotas veel ühe hamba. Jõudis Beringi väina ja kuulis metsloomade kisa Arktika öös. Kõik kuivad asjad, mis tal veel olid, said läbimärjaks ja läksid siis jäässe. Henry nägi, kuidas talle habe ette kasvas. Olgugi et see oli hõre, tekkisid sinna ikkagi jääpurikad. Toit läks taldrikul jäässe, enne kui ta selle ära jõudis süüa. Henry ei kurtnud. Ta ei tahtnud, et Sir Joseph Banksile ette kantaks, et ta on millegi üle kurtnud. Ta vahetas oma hundinaha paari lueräätsade vastu. Nägi, kuidas laevaarst härra Anderson suri ja maeti merre süngeimal moel, mida üldse võib ette kujutada – lõputu öö jäises maailmas. Ta nägi, kuidas madrused andsid suurtükkidest kogupauke kaldal peesitavate merilõvide pihta, lihtsalt lõbu pärast, kuni rannal polnud enam ühtegi elavat looma.
Henry nägi venelaste maad, mida nimetati Alaskaks. Ta aitas pruulida männiõlut, mida madrused jälestasid, aga midagi muud neil juua ei olnud. Ta nägi indiaanlasi, kes elasid koobastes, mis polnud mitte tibagi mugavamad kui urud, milles elasid loomad, keda nad küttisid ja sõid, ning kohtus venelastega vaalapüügijaamas. Henry kuulis kapten Cooki lauset tähtsaima vene ohvitseri kohta (kes oli pikk ja nägus blond mees): „Ta on ilmselgelt heast perekonnast härrasmees.” Näis, et kõikjal, isegi sünges tundras, oli tähtis olla heast perekonnast härrasmees. Augustis andis kapten Cook alla. Ta ei leidnud Loodeväila ja Resolution oli juba ümbritsetud kõrgete jäämägedega. Nad muutsid kurssi ja suundusid lõunasse.
Enne Hawaiile jõudmist laev peaaegu ei peatunudki kusagil. Hawaiile poleks nad tohtinud üldse minnagi. Keset jääd nälgides oleks neil ka turvalisem olnud. Hawaii kuningad olid tigedad, kohalikud olid pikkade näppudega ja agressiivsed. Hawaii elanikud polnud tahitilased, nad polnud vagusad ja sõbralikud, ja mis veel hullem, neid oli tuhandeid. Aga kapten Cookil oli tarvis magevett ja laev pidi jääma sadamasse, kuni trümmid olid jälle täis. Pärismaalased röövisid palju
