tulnud laeva pardal ja laev oli sadamas dokis. Kollektsioon oli muljetavaldav, aga kuidas oleks Banks võinud seda teada, kui ühtegi näidist näha polnud, kõik need olid kaugel kaubalaeval, peidus härjapõite sees, tünnides, kottides, transpordikastides? Henry oleks pidanud midagi kaasa tooma, et see Banksile isiklikult kätte anda – kui mitte just roja kiinapuu pistikut, siis vähemalt ilusasti õitseva fuksia. Ükskõik mida, et äratada vana mehe tähelepanu, et ta leebuks ja hakkaks uskuma, et nelikümmend naela aastas, mis ta Henry Whittakeri ja Peruu peale välja käis, polnud mahavisatud raha.
Aga Henry ei hakanud olukorda pehmendama. Ta hoopis heitis Banksile näkku järsu süüdistuse: „Te eksite, härra, kui tahate kiinapuud ainult uurida, te peaksite selle koort müüma.”
See vapustavalt läbimõtlematu väide süüdistas Banksi lolluses, samal ajal määrides Soho Square’i maja number 32 ebameeldiva kaubitsemise plekiga – otsekui oleks Britannia rikkaimal härrasmehel Sir Joseph Banksil vaja kauplemisega tegelema hakata.
Et Henry suhtes aus olla, tuleb öelda, et ta ei väljendunud päris selgelt. Ta oli aastaid üksinda kauges kolkametsas olnud ja metsas võib noore mehe mõtlemine muutuda ohtlikult vabaks. Henry oli seda teemat mõttes juba nii palju kordi arutanud, et nüüd tegeliku vestluse juures muutus ta kannatamatuks. Henry kujutluses oli kõik juba korraldatud ja edukas. Tema mõttes oli võimalik ainult üks lahendus: Banks nõustub selle kui suurepärase ideega, tutvustab Henryt Ida-India Kompaniis õigetele inimestele, ajab kõik load korda, tagab rahastuse ja siis võib see auahne projekt käiku minna – ideaaljuhul juba järgmise päeva pärastlõunal. Henry unistustes kasvas Himaalajas kiinapuuistandus, tema ise oli juba see hiilgavalt rikas mees, nagu Joseph Banks oli lubanud, ja ta oli härrasmehena Londoni seltskonda vastu võetud. Eelkõige oli Henry lubanud endal mõelda, et tema ja Joseph Banks suhtuvad teineteisesse kui headesse ja lähedastesse sõpradesse.
Nüüd oleksid Henry Whittaker ja Sir Joseph Banks üsna tõenäoliselt võinud saadagi headeks ja lähedasteks sõpradeks, kui poleks olnud üht väikest probleemi, nimelt polnud Sir Joseph Banks kunagi pidanud Henry Whittakeri millekski muuks kui kasvatamatuks pikanäpumehest töörügajaks, keda tuli lihtsalt tähtsamate inimeste heaks ära kasutada nii palju kui võimalik.
„Samuti,” ütles Henry, kui Banks alles kogus ennast pärast tema tunnetele, aule ja külalistoale osaks saanud solvangut, „peaksime arutama minu nimetamist Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks.”
„No vabandust,” lausus Banks. „Kes pagan on teinud ettepaneku sind Kuningliku Seltsi liikmeks nimetada?”
„Ma loodan, et teie teete,” väitis Henry. „Tasuks minu töö ja leidlikkuse eest.”
Banks oli hulk aega sõnatu. Tema kulmud kerkisid kõrgele. Ta hingas järsult sisse. Ja siis – ja see polnud Briti impeeriumi tulevikku silmas pidades üldse hea – hakkas ta naerma. Banks naeris nii südamest, et pidi pühkima silmi Belgia pitsist taskurätiga, mis maksis ilmselt rohkem kui maja, milles Henry Whittaker üles kasvas. Pärast sellist väsitavat päeva oli hea naerda ja Banks andus lõbususele kogu olemusega. Ta naeris nii ägedasti, et teener, kes ukse taga seisis, pistis pea ukse vahelt sisse, tundes huvi, millest selline äkiline lustlikkus. Banks naeris nii ägedasti, et ei saanud rääkida. See oli ilmselt ainult kasuks, sest isegi ilma naermata oleks tal olnud raske leida sõnu, millega väljendada selle avalduse absurdsust – selle, et Henry Whittaker, kes oleks võinud täiesti teenitult üheksa aastat tagasi Tyburnis võllas rippuda, kellel oli sündinud taskuvarga rotinägu, kelle kohutavalt kirjutatud kirjad olid aastate kaupa Banksile tõeline naljanumber olnud, kelle isa (vaene mees!) oli elanud koos sigadega – et see noor sulipoiss lootis, et teda kutsutakse kõige auväärsemasse ja härrasmehelikumasse teaduslikku seltsi kogu Britannias? No see oli ikka tõeline komöödia!
Muidugi, Sir Joseph Banks oli, nagu Henry väga hästi teadis, Londoni Kuningliku Seltsi armastatud president ja kui ta oleks kas või vigase mägra seltsi liikmeks soovitanud, oleks selts eluka avasüli vastu võtnud ja talle medaligi andnud. Aga Henry Whittaker liikmeks võtta? Lubada sel häbematul kelmil, sel igavesel kabajantsikul, sel tühipaljal sunnikunahal lisada oma loetamatule allkirjasirgeldisele tähed RSF?1
Ei.
Kui Banks naerma hakkas, tõmbus Henry kõht krampi ja muutus väikeseks kõvaks palliks. Kõri pigistati kokku, justkui oleks ta viimaks ikkagi oksa tõmmatud. Henry pani silmad kinni ja nägi mõrva. Ta oli võimeline mõrvama. Ta manas mõrva endale silme ette ja mõtles täpselt läbi selle tagajärjed. Henryl oli hulk aega selle mõrva peale mõelda, kui Banks muudkui naeris ja naeris.
Ei, otsustas Henry. Mitte mõrv.
Kui ta silmad lahti tegi, naeris Banks ikka veel ja Henry oli muutunud hoopis teiseks inimeseks. Kõik, mis temas veel poisikeselikku alles oli, trambiti nüüd surnuks. Sellest hetkest peale polnud tema elus enam tähtis see, kelleks ta saab, vaid see, mida ta võib endale saada.
Härrasmeest temast ei saa. Olgu siis pealegi. Põrgusse need härrasmehed. Käigu nad kõik kuradile. Henry saab rikkamaks kui ükskõik milline härrasmees, kes on kunagi elanud, ja ükskord ta veel valitseb nende üle. Henry ootas, et Banks naermise järele jätaks, ja läks siis sõnagi lausumata toast välja.
Ta läks otsemat teed tänavale ja otsis endale prostituudi. Surus tüdruku vastu kõrvalist müüri ja rammis end neitsilikkusest vabaks, vigastades selle tegevuse käigus nii ennast kui tüdrukut, kuni too hakkas Henryt jõhkruses süüdistama. Henry leidis kõrtsi, jõi ära kaks klaasi rummi, virutas võõrale soolikatesse, visati kõrtsist välja ja sai jalahoobi neerudesse. No nii, see oli nüüd tehtud. Kõik, millest Henry oli viimase üheksa aasta jooksul auväärseks härrasmeheks saamise nimel hoidunud – see kõik oli nüüd tehtud. Niisama lihtne see oligi. Selles polnud päris kindlasti midagi nauditavat, aga tehtud see sai.
Henry palkas paadimehe, kes viiks ta jõge mööda üles Richmondi. Aeg oli juba hiline. Ta kõndis peatumata mööda oma vanemate jubedast majast. Oma peret ei näe ta enam kunagi – ja ega ta ei taha ka. Henry hiilis Kew’sse, otsis labida ja kaevas välja raha, mille ta oli sinna kuueteistkümneaastaselt matnud. Maa sees ootas teda päris kopsakas summa hõbedat, hoopis rohkem, kui ta mäletas.
„Tubli poiss,” ütles ta sellele nooremale pikanäpumehest Henryle.
Ta magas jõe ääres, padjaks niiske kotitäis raha. Järgmisel päeval pöördus ta tagasi Londonisse ja ostis endale viisakad riided. Ta juhendas oma Peruust toodud botaanilise kollektsiooni – seemned, põied, puukoor ja kõik – mahalaadimist Cadizist saabunud laevalt ja lasi lastida selle Amsterdami suunduvale laevale. Seadusetähe järgi kuulus kogu see materjal Kew’le. Aga põrgusse see Kew. Kohe päris põrgu põhja. Eks proovigu see Kew teda üles leida.
Kolm päeva hiljem purjetas Henry Hollandisse ja müüs oma kogu, ideed ja teened Hollandi Ida-India Kompaniile – mille karmid ja kavalad asjamehed võtsid ta vastu, olgu öeldud, isegi muigevarjundita suunurgas.
NELJAS PEATÜKK
Kuus aastat hiljem oli Henry Whittaker rikas mees, kes sai muudkui aina rikkamaks. Tema kiinapuuistandus Hollandi koloonias Jaaval edenes hästi, puud lausa vohasid rõõmsasti sellel jahedalt niiskel ja astanguliselt mägisel Pengalengani alal – keskkonnas, mis oli, nagu Henry teadis, peaaegu samasugune kui Peruu Andides ja Himaalaja madalamates piirkondades. Henry ise elas istanduses ja hoidis oma botaanilisel aardel valvsalt silma peal. Tema Amsterdami partnerid määrasid nüüd jesuiidikoore maailmaturu hinnad ja teenisid kuuskümmend floriini iga saja naela kiinapuukoore eest, mida nad töötlesid. Nad ei suutnud küllalt kiiresti töödelda. Siin sai terve varanduse kokku ajada ja varandus teeniti tänu omapärale. Henry oli pidevalt arendanud oma istandust, see oli nüüd kaitstud kehvema kvaliteediga liikidega
Lühend sõnadest Royal Society Fellow – Kuningliku Seltsi liige. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
