õieke. Ta austas Henry järsku otsekohesust, nii nagu Henry hindas tema oma. Beatrix mõistis, mida Henry temast tahab, ja tundis kindlalt, et võib mehega koos töötada – ja ehk teda isegi pisut kamandada. Niisiis vormistasid Henry ja Beatrix kiiresti ja veendunult oma liidu. Ainus õige sõna nende ühenduse kohta oli hollandikeelne äritermin partenrederij – partnerlus, mis tugineb ausale vahetusele ja otsekohesusele, kus homne kasu on tänaste lubaduste tagajärg ning kus mõlemad pooled panustavad heaolusse võrdselt.
Beatrixi vanemad ütlesid temast lahti. Või oleks ehk täpsem väita, et Beatrix ütles nendest lahti. Nad olid jäärapäine perekond, viimane kui üks neist. Nad olid Beatrixi abielu suhtes eriarvamusel ja van Devenderide lahkarvamused kippusid olema igavesed. Kui Beatrix oli valinud Henry ja lahkunud Ameerika Ühendriikidesse, lõikas ta läbi kõik sidemed Amsterdamiga. Viimasena oma perest nägi Beatrix väikest kümneaastast venda Deesi, kes nuttis õe lahkumise pärast ja klammerdus tema seelikusabasse, kisades: „Nad võtavad ta minult ära! Nad võtavad ta minult ära!” Beatrix keeras venna sõrmed seelikusabast lahti, keelas tal veel kunagi end teiste ees nutmisega häbistada ja kõndis minema.
Beatrix tõi Ameerikasse kaasa isikliku toatüdruku, äärmiselt kompetentse ja puhtust armastava noore naise, kelle nimi oli Hanneke de Groot. Isa raamatukogust sai ta suure vaevaga kätte Robert Hooke’i „Micrographia” 1665. aasta väljaande ja Leonhart Fuchsi väga väärtusliku bioloogiliste illustratsioonide kogu. Ta õmbles oma reisikleidile tosinaid taskuid ja pani need kõik täis Hortuse kõige haruldasemate tulpide sibulaid, kõik hoolega samblasse mässitud. Veel võttis Beatrix kaasa mitu tosinat tühja arveraamatut.
Beatrix kavandas juba oma raamatukogu, oma aeda ja – tuleb seegi – oma varandust.
Beatrix ja Henry Whittaker saabusid Philadelphiasse 1793. aasta alguses. Müüride või muude kindlustustega kaitsmata linn koosnes tol ajal laevarohkest sadamast, mõnest kaubanduslikuks ja poliitiliseks tegevuseks mõeldud hoonete kvartalist, põllunduslikest majapidamistest ja mõnest peenest uuest piirkonnast. Seal oli tohutult arenemisvõimalusi – tõeline pinnas võimalikule kasvule. Ühendriikide esimene pank oli avatud siinsamas just aasta tagasi. Terve Pennsylvania oli sõjas metsadega, selle kirveste, härgade ja auahnusega relvastatud asukad olid võitjad. Henry ostis Schuylkilli jõe läänekaldal 350 aakrit kallakuid karjamaid ja puutumatut metsa, kavatsedes maavaldust laiendada niipea, kui võimalus avaneb.
Henry oli algselt plaanitsenud saada rikkaks neljakümnendaks sünnipäevaks, aga ta oli hobuseid liigagi kõvasti tagant kihutanud, nii et jõudis sihile varem. Ta oli ainult kolmekümne kahe aastane ja juba kogunud raha naeltes, floriinides, ginides, koguni Vene kopikates. Henry eesmärk oli saada veel rikkamaks. Aga nüüd Philadelphiasse saabudes oli aeg tootma hakata.
Henry Whittaker nimetas valduse oma perekonnanimest tuletatud White Acre’iks, korraldades kohe Andrea Palladio stiilis isandlike mõõtmetega häärberi ehitamise, mis pidi tulema palju ilusam kui ükski eramaja, mida linnas seni nähtud oli. Sellest pidi saama kivimaja, tohutu suur ja hästi tasakaalus, kaunistatud elegantse ida- ja läänepaviljoniga, sammasportikusega lõunaküljel ja avara terrassiga põhjas. Ta ehitas ka uhke tõllahoone, suure sepikoja ja kummalise väravamaja, samuti mitu botaanilist rajatist – muu hulgas esimese nendest, millest pidi viimaks saama mitu eraldi seisvat kasvuhoonet, Kew’ kuulsa kasvuhoone eeskujul ehitatud ulatusliku klaasmaja. Schuylkilli jõe mudasele kaldale, kus indiaanlased veel viiekümne aasta eest metssibulaid korjasid, ehitas ta isikliku praamidoki, just samasuguse kui uhketel vanadel mõisatel Thamesi ääres.
Philadelphia linn elas tol ajal enamasti kokkuhoidlikult, aga Henry kavandas White Acre’i kui jultunud solvangu juba lihtsalt kokkuhoiu mõttelegi. Ta tahtis, et see koht pakataks ekstravagantsusest. Kadetsemist ta ei kartnud. Õigupoolest oli neetult tore olla see, keda kadetsetakse, see oli kasulik ka, sest kadedus tõmbab inimesi ligi. Tema maja oli kavandatud nii, et see polnud mitte ainult eemalt vaadates suursugune – jõelt kergesti märgatav, asudes uhkesti kõrgel neemel, ükskõikne teisel kaldal paikneva linna suhtes –, vaid rikkus paistis selle igast väiksemastki detailist. Kõik ukselingid tehakse messingist ja see messing peab särama. Mööbel tuli otse Londonist Seddoni juurest, seinad kaeti Belgia tapeediga, portselan pärines Hiinast Kantonist, kelder oli täis Jamaica rummi ja Prantsuse punast veini, lambid olid Veneetsia klaasipuhujate käsitöö, maavaldust ümbritsevad sirelid olid algselt õitsenud Osmanite impeeriumis.
Henry lasi juttudel oma rikkusest vabalt levida. Nii rikas kui ta oligi, ei teinud ju midagi halba, kui inimesed peavad teda veel rikkamaks. Kui naabrid hakkasid sosistama, et Henry Whittakeri hobuste rauad on hõbedast, lasi ta neil seda edasi uskuda. Tegelikult tema hobuste rauad muidugi hõbedast ei olnud, need olid rauast nagu kõigi teistegi hobustel, ja pealegi oli Henry nad ise rautanud (selle oskuse oli ta omandanud Peruus, harjutades kehvade tööriistadega viletsate muulade peal). Aga miks pidanuks keegi seda teadma, kui kuulujutud olid palju meeldivamad ja muljetavaldavamad?
Henry ei mõistnud mitte ainult raha veetlust, vaid ka hoopis salapärasemat võimu ahvatlust. Ta teadis, et tema mõis ei pea mitte ainult rabama, vaid ka heidutama. Louis XIV viis külalisi oma aedadesse jalutama mitte selleks, et neil toredasti meelt lahutada, vaid see oli jõudemonstratsioon: iga õitsev eksootiline puu ja sillerdav purskkaev, kõik need hindamatud Kreeka skulptuurid olid lihtsalt vahendid, millega edastati maailmale üksainus ja üheselt mõistetav teade: Ei ole mõistlik minu vastu sõda alustada! Henry soovis, et White Acre väljendaks sedasama.
Henry ehitas ka suure laohoone ja vabriku Philadelphia sadama juurde, et võtta vastu kõikjalt üle maailma saabuvaid ravimtaimi: oksejuurt, paradiisipuud, rabarbrit, guajakipuu koort, hiina smiilaksit ja sarsaparilli. Ta alustas koostööd usaldusväärse kveekerist farmatseudiga, kelle nimi oli James Garrick, ja kahekesi hakkasid nad kohe valmistama tablette, pulbreid, salve ja toonikuid.
Ta ei alustanud ühist äri Garrickuga sugugi liiga vara. 1793. aasta suveks piinas Philadelphiat kollapalavikuepideemia. Tänavaid ummistasid laibad, orvud klammerdusid rentslis oma surnud emade külge. Inimesed surid paarikaupa, perekondade ja tosinate kaupa – ajades surres suust ja soolestikust välja vastikut musta löga. Kohalikud arstid leidsid, et ainus võimalik ravi on patsiente veel rohkem tühjendada, korduvalt oksendama ajades ja lahtistit andes, ning parimat lahtistit maailmas saadi jalap-lehtertapust, mida Henry juba Mehhikost suurel hulgal sisse vedas.
Henry ise kahtlustas küll, et jalapiravi on mõjutu, ega lubanud kellelgi oma majakondsetest seda sisse võtta. Ta teadis, et kreooli arstid Kariibi mere saartel – nad tundsid kollapalavikku palju paremini kui nende põhjapoolsemates maades elavad ametivennad – ravisid patsiente vähem barbaarsete ettekirjutustega, soovitades tarvitada kosutavaid vedelikke ja puhata. Vedelike ja puhkusega muidugi raha kokku ajada ei saanud, jalapiga aga andis kõvasti teenida. Nii siis juhtuski, et 1793. aasta lõpuks oli kolmandik Philadelphia elanikest surnud kollapalavikku ja Henry Whittakeri rikkus oli kahekordistunud.
Henry võttis oma teenistuse ja ehitas veel kaks klaaskasvuhoonet. Beatrixi soovitusel hakkas ta kasvatama Ameerika lilli, puid ja põõsaid, et neid Euroopasse välja vedada. See oli väärt mõte, Ameerika aasad ja metsad olid täis liike, mis tundusid eurooplasele eksootilised ja mida oli lihtne Euroopas maha müüa. Henry oli tüdinud sellest, et pidi Philadelphia sadamast laevad tühjade trümmidega välja saatma, nüüd sai ta mõlemal suunal raha teha. Ta teenis endiselt kõvasti sellega, et töötles koos Hollandist pärit partneritega jesuiidikoort, aga koha peal võis ka varanduse kokku ajada. 1796. aastaks saatis Henry juba kogujaid Pennsylvania mägedesse, et Hiinasse eksportimiseks ženšennijuurt korjata. Paljude järgmiste aastate jooksul oli ta õigupoolest ainus mees Ameerikas, kes mõtles välja, kuidas hiinlastele midagi müüa saaks.
1798. aasta lõpuks täitis Henry oma Ameerika kasvuhooneid ka sisse veetud troopiliste taimedega, et neid Ameerika uusrikastele müüa. Ameerika Ühendriikide majandus oli hakanud kiiresti ja järsult tõusma. George Washingtonil ja Thomas Jeffersonil olid mõlemal külluslikud maamõisad, seega tahtsid kõik endale külluslikku maamõisat.
