puuris,” parandas Hanneke kord Almat. „Ma elan seifis.”
Kui õudusunenäod Almal magada ei lasknud, võttis ta ette hirmuäratava teekonna kolm pimedat trepikäiku allapoole keldri kaugeimasse nurka välja, kus ta Hannekese elamise trellide külge klammerdus ja sisselaskmist nõudis. Need retked olid alati riskantsed. Vahel tõusis Hanneke uniselt ja torisedes üles, keeras oma vangikongi ukse lukust lahti ja lubas Alma voodisse. Mõnikord ta seda siiski ei teinud. Vahel pragas ta Alma läbi, küsis, miks ta väsinud hollandi naist kiusab, ja saatis tüdruku mööda piinavat pimedat treppi üles oma tuppa tagasi.
Aga nende harvade kordade nimel, kui ta tõesti Hannekese voodisse lubati, tasus lasta end kümme korda minema saata, sest Hanneke jutustas lugusid ja ta teadis nii palju igasugu asju! Hanneke oli lõpmata kaua tundnud Alma ema, juba varasest lapsepõlvest peale. Ta jutustas lugusid Amsterdamist, mida Beatrix kunagi ei teinud. Hanneke rääkis alati hollandi keeles ja Alma kõrvus jäi hollandi keel igavesti kõlama kui lohutuse, pangaseifide, soolasingi ja kindlustunde keel.
Almale poleks pähegi tulnud joosta ema juurde, kelle magamistuba oli otse tema oma kõrval, et ema teda rahustaks. Alma emal oli palju andeid, aga lohutamisannet nende hulgas ei olnud. Nagu Beatrix pidevalt kordas, peab iga laps, kes on küllalt vana, et oskab kõndida, rääkida ja mõelda, olema suuteline – ja ilma igasuguse välise abita – ise ennast lohutama.
Olid veel külalised – katkematu rivi külalisi, kes saabusid White Acre’isse peaaegu iga päev kas tõllas, ratsa, paadiga või jalgsi. Alma isa elas hirmus, et tal hakkab igav, nii armastas ta kutsuda inimesi õhtusöögilauda, et nood teda lõbustaksid, tooksid talle uudiseid maailmast või annaksid ideid uuteks ettevõtmisteks. Alati kui Henry Whittaker inimesi kutsus, nad ka tulid – ja tulid tänulikult.
„Mida rohkem raha inimesel on,” selgitas Henry Almale, „seda paremaks temaga suhtlevate inimeste kombed muutuvad. See on märkimisväärne tõsiasi.”
Selleks ajaks oli Henryl juba päris suur hunnik raha kokku aetud. 1803. aasta mais oli ta sõlminud lepingu Israel Wheleni nimelise riigiametnikuga, kes varustas ravimitega Lewise ja Clarki Lääne-Ameerika ekspeditsiooni. Henry oli ekspeditsiooni jaoks kogunud suure varu elavhõbedat, laudanum’it, rabarbrit, oopiumi, sannika juurt, kalomeli, oksejuurt, pliid, tsinki, sulfaati – mõnel nimetatutest oli ka meditsiiniline toime, kuid kõik olid tulusad. 1804. aastal eraldasid Saksa farmatseudid moonidest esmakordselt morfiini ja Henry hakkas kohe selle kasuliku kauba tootmisse investeerima. Järgmisel aastal sai ta lepingu, et tarnida ravimeid tervele USA armeele. See andis Henryle nii poliitilise võimu kui ka usaldatavuse ja niimoodi tulid inimesed loomulikult tema õhtusöökidele.
Need polnud mitte mingil juhul kõrgema seltskonna õhtusöögid. Whittakere ei võetud õieti kunagi omaks Philadelphia väikeses ja peenes kõrgemas seltskonnas. Kui nad Philadelphiasse saabusid, kutsuti neid ainult üks kord Anne ja William Binghami juurde Kolmanda ja Spruce Streeti nurgale õhtustama, aga õhtu ei läinud hästi. Magustoidu juures oli proua Bingham – kes pidas ennast üleval, otsekui oleks kuninga õukonnas – Henrylt küsinud: „Mis nimi see Whittaker on? Minu meelest väga ebatavaline.”
„Kesk-Inglismaa nimi,” oli Henry vastanud. „Pärit Warwickshire’ist.”
„Kas teie perekond istubki Warwickshire’is?”
„Seal ja mujalgi. Meie, Whittakerid, istume igal pool, kust aga tooli leiame.”
„Aga kas teie isal ikka on kinnisvara Warwickshire’is, härra?”
„Minu isal, madam, kui ta veel elus on, pole muud vara kui kaks siga ja ööpott voodi all. Ma kahtlen tegelikult väga, kas tal vooditki on.”
Rohkem Whittakere Binghamite juurde õhtusöögile ei kutsutud. Whittakerid sellest suuremat ei hoolinud. Beatrix mõistis peente daamide jutud ja kleidid niikuinii hukka ja Henryle ei meeldinud uhkete külalistubade tüütud kombed. Seega asutas Henry teisele poole jõge kõrgele mäe otsa oma seltskonna. White Acre’i õhtusöökidel ei aetud tühja juttu, seal arutati intellektuaalseid teemasid ja edendati äriasju. Kui kusagil maailma nurgas leidus mõni südi noormees, kes midagi huvitavat saavutas, tahtis Henry, et see noormees tema õhtusöögilauda kutsutaks. Kui Philadelphiast sattus läbi rändama mõni kõrgeauline filosoof, lugupeetud teadusemees või lootustandev noor leiutaja, kutsuti needki kohale. Vahel käis neil õhtusöökidel naisigi, kui nad olid abielus mõne austatud mõtlejaga, olid tähtsate raamatute tõlkijad või Ameerikas ringreisil viibivad huvitavad näitlejannad.
Henry laud oli mõnegi inimese jaoks pisut liig. Road olid ülikülluslikud – austrid, biifsteek, faasan – ja White Acre’is einestamine polnud üldsegi puhkuseks. Külalisi küsitleti, nendega vaieldi, neid provotseeriti. Tuntud vaenlased pandi kõrvuti istuma. Hinnatud tõekspidamised tallati jalge alla jõulises, mitte viisakas vestluses. Mõned tähtsad isikud lahkusid White Acre’ist tundega, et neid on kõvasti alandatud. Teised külalised – võib-olla targemad, paksema nahaga või ehk vajasid nad hädasti eestkostet – lahkusid White Acre’ist tulusate kokkulepete, kasulike partnerlussuhete või lihtsalt õige soovituskirjaga mõnele tähtsale mehele Brasiilias. White Acre’i söögituba oli ohtlik mänguväljak, aga seal saavutatud võit võis kindlustada karjääri terveks eluks.
Alma sai neil sõjakatel õhtusöökidel osaleda alates ajast, kui sai nelja-aastaseks, ja sageli istus ta isa kõrval. Ta tohtis küsimusi esitada, kui need just lollid küsimused ei olnud. Mõned külalised olid lapsest lausa võlutud. Üks keemilise sümmeetria asjatundja kuulutas kord: „Kuule, sa oled ju niisama tark vestluspartner kui väike raamat!” – ja seda komplimenti ei unustanud Alma kunagi. Teised suured teadusemehed, nagu selgus, polnud harjunud, et neid küsitleb väike tüdruk. Kuid mõned neist, nagu Henry täheldas, polnud suutelised oma teooriaid väikese tüdruku ees kaitsma, ja kui asi oligi nii, siis kuulutati nad petiseks.
Henry uskus, ja Beatrix oli temaga täiesti ühel nõul, et pole olemas sellist teemat, mis oleks nende lapse juuresolekul arutamiseks liiga tõsine, keeruline või häiriv. Beatrix arvas, et kui Alma ei saa aru, mida räägitakse, siis see ainult motiveerib tüdrukut oma mõistust arendama, et ta teine kord jälle vestlusest kõrvale ei jääks. Beatrix õpetas Almale, et kui tal pole midagi arukat öelda, siis naeratagu sellele, kes viimati rääkis, ja pomisegu viisakalt: „Palun jätkake.” Kui Almal juhtus laua taga igav hakkama, siis polnud see kellegi mure. Õhtusöögid White Acre’is ei pidanud keerlema lapse lõbustamise ümber (õigupoolest leidis Beatrix, et elus on üldse väga vähe asju, mis peaksid keerlema lapse lõbustamise ümber), ja mida varem Alma õpib kõva leeniga toolil vaikselt istuma ja tähelepanelikult kuulama mõtteid, mis olid kaugelt üle tema mõistuse, seda parem talle.
Niisiis veetis Alma varase lapsepõlve, kuulates väga ebaharilikke jutuajamisi – meestega, kes uurisid inimjäänuste lagunemist, meestega, kel oli plaan Ameerikasse sisse vedada uusi Belgia tuletõrjevoolikuid, meestega, kes joonistasid pilte kohutavatest meditsiinilistest väärarengutest, meestega, kes uskusid, et igat ravimit, mida võib sisse võtta, võib niisama edukalt naha peale määrida, et see sealt kehasse imenduks, meestega, kes uurisid väävliallikate orgaanilise aine sisaldust, ja ühe mehega, kes oli veelindude kopsufunktsioonide ekspert (teema, milles tema väitel oli rohkem põnevat kui ükskõik milles muus loodusmaailmas – kuigi tema monotoonsest ettekandest õhtusöögilauas selgus, et see pole tõsi).
Mõned õhtud olid Almale huvitavad. Kõige rohkem meeldis talle, kui kohal olid näitlejad ja maadeavastajad, kes rääkisid põnevaid lugusid. Teised õhtud olid täis pingelisi vaidlusi. Mõned venisid piinavalt, lõputult ja igavalt. Mõnikord jäi Alma laua taga avasilmi magama ja teda ei hoidnud sirgelt toolil miski muu kui kõikehaarav hirm ema laituse ees ja pidukleidi korsett. Aga õhtu, mis Almale alatiseks meele jäi – õhtu, mis talle hiljem tema lapsepõlve kõrghetkena tundus –, oli siis, kui külas oli üks Itaalia astronoom.
Oli
