heleblond juuksepats seljal. Alma leidis, et tüdruk näib kuidagi tuttav. Võib-olla mõne töölise tütar? Alma polnud kindel. Tüdrukul, kes ta ka polnud, oli väga kaunis nägu – kuigi see nägu näis lambivalgel šokis ja hirmunud.
Ent Almat ei muutnud rahutuks tüdruku hirm, vaid see, kuidas Beatrix ja Hanneke kindla omanikutundega lapse õlgadest hoidsid. Kui keegi mees lähenes, otsekui tahtes tüdrukust haarata, astusid naised lähemale ja tugevdasid haaret. Mees taganes ja tegi Alma meelest targasti, sest Alma oli just märganud ilmet ema näol – järeleandmatut raevukust. Seesama ilme oli ka Hannekese näol. Kahe Alma elus kõige tähtsama naise näol paistva raevukuse tõttu läbis teda seletamatu hirmusööst. Siin toimus midagi ärevust tekitavat.
Samal hetkel pöörasid Beatrix ja Hanneke korraga pead ja vaatasid trepist üles sinna, kus Alma seisis ja vahtis sõnatult, käes küünal ja tugevad saapad. Naised pöördusid Alma poole, otsekui ta oleks neid hüüdnud ja otsekui neile ei meeldiks häirimine.
„Mine voodisse,” käratasid mõlemad, Beatrix inglise, Hanneke hollandi keeles.
Alma oleks võinud protesteerida, kuid nende ühendatud jõudude vastu oli ta võimetu. Nende pingul karmid näod kohutasid teda. Ta polnud kunagi varem midagi niisugust näinud. Oli selge, et teda polnud siia vaja ja teda siin ei tahetud.
Alma heitis veel ühe äreva pilgu ilusale lapsele, kes seisis võõrastest ümbritsetuna keset halli, ja põgenes siis oma tuppa. Pika tunni istus ta voodiveerel, kuulas, kuni kõrvad hakkasid valutama, ja lootis, et ehk tuleb keegi talle olukorda selgitama ja teda lohutama. Kuid hääled vaibusid, kostis minema galopeerivate hobuste kabjaplaginat, aga ikka ei tulnud kedagi. Lõpuks vajus Alma salli mähkunult ja saapad kaisus teki peale magama. Kui ta hommikul ärkas, leidis ta, et kõik võõrad olid White Acre’ist lahkunud.
Aga tüdruk oli ikka veel seal.
Tüdruku nimi oli Prudence.
Või pigem oli tema nimi Polly.
Või kui nüüd päris täpne olla, siis oli tema nimi Polly-Kellest-Sai-Prudence.
Tema lugu oli inetu. White Acre’is tehti jõupingutusi, et seda maha vaikida, kuid sellistele lugudele ei meeldi, kui nad maha vaikitakse, ning Alma sai mõne päevaga kõik teada. Tüdruk oli White Acre’i köögiviljaaia ülemaedniku tütar, ülemaednik oli vaikne saksa päritolu mees, kes oli uuendanud melonimajade ehitust nii, et need hakkasid hästi sisse tooma. Aedniku abikaasa oli kohalik Philadelphia naine, madalast soost, aga ilu poolest kuulus ja tuntud lõtvade kommete poolest. Tema aednikust mees jumaldas teda, kuid ei suutnud oma võimu maksma panna. Seegi oli laialt teada. Naine oli talle aastate kaupa järelejätmatult sarvi teinud, õieti püüdmatagi oma ebasobivaid tegusid varjata. Mees oli seda vaikselt talunud – kas polnud märganudki või oli teeselnud, et ei märka –, kuni äkki nagu välk selgest taevast ta seda enam välja ei kannatanud.
Sel teisipäevaööl 1809. aasta novembris oli aednik enda kõrval rahulikult magava naise üles äratanud, juukseid pidi välja tirinud ja kõri kõrvast kõrvani läbi lõiganud. Kohe pärast seda oli ta end lähedal kasvava jalaka otsa üles poonud. Kära tõstsid teised White Acre’i töölised, kes tulid jooksuga oma kodust asja uurima. Nendest ootamatult surnutest jäi maha väike tüdruk, kelle nimi oli Polly.
Polly oli sama vana kui Alma, kuid hapram ja rabavalt kaunis. Ta nägi välja otsekui peenest Prantsuse seebist nikerdatud kujuke, millele keegi on pähe pannud kaks säravat paabulinnusinist silma. Aga tilluke roosa suu oli see, mis tegi tüdruku rohkem kui lihtsalt ilusaks, see tegi temast rahutuks tegeva väikese nautleja, miniatuurse Batseba.
Kui konstaablid ja tugevad töömehed Polly sel traagilisel ööl White Acre’isse tõid, kõigi käed tema küljes, nägid Beatrix ja Hanneke kohe ära, mis oht last varitseb. Mõned mehed soovitasid lapse vaestemajja viia, teised kuulutasid juba, et võtavad orvu rõõmuga oma hoole alla. Pooled ruumis viibivatest meestest olid mingil ajal tüdruku emaga vahekorras olnud, nagu Beatrix ja Hanneke väga hästi teadsid, ja nad ei tahtnud mõeldagi, mis seda nägusat last, hoora järeltulijat ees ootab.
Beatrix ja Hanneke tegutsesid ühel nõul, tõmbasid Polly jõugu eest eemale ja hoidsidki teda eemal. See polnud läbimõeldud otsus. See polnud ka emalikku lahkusesse mähitud ligimesearmastuse žest. Ei, see oli alateadlik tegu, mis kerkis esile sügavast ja väljendamatust naiselikust teadmisest, kuidas maailm toimib. Väikest ja ilusat naissoost olevust ei jäeta keset ööd kümne erutatud mehe kätte.
Aga kui Beatrix ja Hanneke olid Polly julgeoleku kindlustanud, kui mehed olid lahkunud, mis temaga siis edasi teha? Nüüd võtsid nad vastu läbimõeldud otsuse. Või õieti tegi otsuse Beatrix, sest ainult temal oli võimu otsustada. Ta tegi tegelikult üsna rabava otsuse. Ta otsustas jätta Polly enda juurde ja ta otsekohe Whittakeriks lapsendada.
Alma sai hiljem teada, et isa oli selle mõtte vastu olnud (Henry polnud sugugi rahul, kui ta keset ööd üles aeti, ja veel vähem meeldis talle, et ta oli äkitselt veel ühe tütre saanud), kuid Beatrix katkestas mehe vastuväited üheainsa karmi pilguga ja Henryl oli küllalt taipu vaidlemine lõpetada. Olgu siis nii. Nende pere oli niikuinii liiga väike ja Beatrix polnud suuteline seda suurendama. Kas polnud siis pärast Almat sündinud veel kaks last? Ja kas polnud kumbki teinud ainsatki hingetõmmet? Kas polnud need surnud imikud maetud nüüd luterlikule kalmistule, ilma et neist kellelgi midagi kasu olnuks? Beatrix oli alati teist last tahtnud ja nüüd oli see laps jumaliku hoole abil saabunudki. Kui Polly majja võeti, kasvas Whittakeride järeltulev sugu üleöö kahekordseks. See oli täiesti mõistlik. Beatrixi otsus oli kiire ja kõhklematu. Sõnagagi rohkem vastu vaidlemata andis Henry järele. Ega tal muud üle ei jäänud ka.
Igatahes oli tüdruk ilus laps ja päris tobuke ta ka ei paistnud olevat. Tõepoolest, kui olukord rahunes, ilmutas Polly tõelist väärikust, peaaegu aristokraatlikku enesevalitsust, mis oli seda märkimisväärsem, et tegu oli lapsega, kas alles hiljuti nägi mõlema vanema surma.
Beatrix märkas Pollys selgeid võimalusi ja muud lugupeetavat tulevikuväljavaadet lapsel ju polnud. Beatrix uskus, et korralikus kodus ja õige moraalse mõju all saab tüdruku suunata teistsugusele rajale, mitte naudinguid otsiva lõbuelu ja rikutuse juurde, mille eest tema ema eluga maksis. Kõigepealt tuli tüdruk puhtaks küürida. Vaesekesel olid käed ja kingad üleni verised. Seejärel tuli tema nimi ära muuta. Polly oli sobiv nimi ainult papagoile või raha eest saada olevale tänavatüdrukule. Edaspidi tuleb tüdrukut hakata kutsuma Prudence’iks – Beatrix lootis ja eeldas, et see nimi saab tüdrukule teeviidaks õige ja hea elu poole.2
Seega oli kõik otsustatud – ja otsustatud tunni aja jooksul. Nii siis juhtuski, et Alma ärkas järgmisel hommikul ja sai teada jalustrabava uudise, et tal on nüüd õde ja selle õe nimi on Prudence.
Prudence’i saabumine keeras White Acre’i elu pea peale. Hiljem, kui Alma juba teadusenaine oli, mõistis ta hästi, kuidas kontrollitud keskkonda uue elemendi lisamine muudab seda keskkonda mitmel ja ettearvamatul viisil, kuid lapsena ei tajunud ta muud kui vaenulikku sissetungi ja hukatuse eelaimust. Alma ei tervitanud sissetungijat sugugi avasüli. Aga miks ta oleks pidanudki? Kes meist on sissetungijat kunagi avasüli vastu võtnud?
Esiteks ei saanud Alma umbkaudugi aru, miks tüdruk siin üldse oli. See, mis ta lõpuks Prudence’i minevikust teada sai (ta urgitses selle välja piimatüdrukutelt ja pealegi saksa keeles), valgustas nii mõndagi, aga esimesel päeval pärast Prudence’i saabumist ei selgitanud keegi midagi. Isegi Hanneke de Groot, kellel oli tavaliselt saladuste kohta rohkem infot kui kellelgi teisel, ütles kõigest: „See on jumala tahtmine, laps, ja nii on kõige parem.” Kui Alma püüdis majapidajannalt rohkem välja pressida, nähvas Hanneke teravalt: „Jäta juba ja ära küsi rohkem midagi!”
Tüdrukuid
Prudence – mõistlikkus (ingl k).
