väikesed –, aga viimaste avastustega polnud ta kursis. Astronoomia alal oli tehtud suuri edusamme ja Henryle tundus aina rohkem, et öötaevas hakkab muutuma järjekordseks raamatuks, mida ta vaevu lugeda suudab. Nii et kui hiilgav Itaalia astronoom maestro Luca Pontesilli saabus Philadelphiasse, et Ameerika Filosoofiaühingus esineda, meelitas Henry ta ka White Acre’isse, korraldades tema auks balli. Henry oli kuulnud, et Pontesilli on innukas tantsija, ja arvas, et ballile ta küll vastu seista ei suuda.
See pidi olema kõige hoolikamalt väljatöötatud õhtu, mille Whittakerid korraldasid. Philadelphia peenimad toitlustajad – värsketes valgetes vormirõivastes neegrimehed – saabusid varasel pärastlõunal ning hakkasid elegantseid beseesid valmistama ja värvikaid punše kokku segama. Troopilised lilled, mida polnud kunagi mõnusalt soojadest kasvuhoonetest välja toodud, paigutati maaliliselt majas igale poole. Korraga sagisid ballisaalis tujukad orkestrandid, häälestasid pille ja pomisesid rahulolematult, kurtes kuumuse üle. Alma küüriti puhtaks ja pakiti valgetesse krinoliinidesse, tema jonnakate punaste juuste pahmakas taltsutati satiinlehviga, mis oli peaaegu niisama suur kui tema pea. Siis saabusid siidi- ja puudripilvedes külalised.
Oli palav. Juba kuu aega oli palav olnud, aga see oli viimase aja kõige kuumem päev. Teades, et ilm on ebasobiv, ei alustanud Whittakerid balliga enne üheksat, hulk aega pärast seda, kui päike oli loojunud, aga päeva kõrvetav kuumus püsis ikka. Ballisaal muutus kiiresti auravaks ja niiskeks kasvuhooneks, mida nautisid küll troopikataimed, aga mitte daamid. Muusikud kannatasid ja higistasid. Külalised valgusid ustest välja, et kergendust leida, vedelesid verandadel ja nõjatusid marmorkujude vastu, otsides asjatult kivist jahedust.
Püüdes janu kustutada, jõid inimesed palju rohkem punši, kui nad olid kavatsenud. Loomuliku tagajärjena kadusid pidurid ja kõiki valdas jokkis kergemeelsus. Orkester lahkus ballisaali ametlikkusest ja hakkas lärmakalt mängima õues avaral muruplatsil. Välja toodi lambid ja tõrvikud, mis peitsid külalised rahututesse varjudesse. Võluv Itaalia astronoom püüdis Philadelphia härrasmeestele Napoli päritolu metsikuid tantsusamme õpetada ja tantsis kõigi daamidega, kelle meelest ta oli naljakas, uljas ja põnev. Ta üritas üleüldist lusti tekitades koguni neegritest toitlustajatega tantsida.
Pontesilli pidi tol õhtul ka viimistletud näidete ja arvutustega loengu pidama, et selgitada planeetide elliptilisi liikumisteid ja kiirusi. Mingil hetkel õhtu jooksul heideti see mõte siiski kõrvale. Kuidas võinukski oodata, et selline taltsutamatu seltskond istub vaikselt maha tõsist teaduslikku loengut kuulama?
Alma ei saanudki teada, kelle mõte see oli, kas Pontesilli või isa oma, aga varsti pärast keskööd otsustati, et kuulus Itaalia kosmoloogiamaestro loob White Acre’i suurel muruplatsil maailmaruumi mudeli, kasutades taevakehadena külalisi endid. Sellest ei saa täpses mõõtkavas mudelit, teatas itaallane napsiselt, aga see annab daamidele vähemalt mingi ettekujutuse planeetide elust ja nende omavahelistest suhetest.
Autoriteetselt ja samal ajal koomiliselt pani Pontesilli Henry Whittakeri – Päikese – muru keskele. Siis kogus ta mõned härrad planeetideks ja paigutas nad majaperemehest kiirtena väljapoole. Kõigi kohalolijate rõõmuks püüdis Pontesilli valida mehed, kes oma kujutatava planeediga kõige rohkem sarnanesid. Seega pandi tillukeseks Merkuuriks pisike, kuid väärikas teraviljakaupmees Germantownist. Kuna Veenus ja Maa olid suuremad kui Jupiter ja enam-vähem ühesuurused, valis Pontesilli nendeks planeetideks kaks venda Delaware’ist, kaks meest, kes olid pikkuse ja jume poolest peaaegu täiesti ühesugused. Marss pidi olema suurem kui teraviljakaupmees, kuid mitte päris nii suur kui vennaksed Delaware’ist, seega sobis sellesse ossa hästi silmapaistev heas vormis pankur. Jupiteriks valis Pontesilli mereväe erukapteni, tõsiselt paksu mehe, kelle kujutatav kogukas planeet kõik hüsteeriliselt naerma ajas. Saturni esitas pisut vähem paks, kuid siiski lustakalt tüse lehemees.
Ja nii muudkui edasi, kuni kõik planeedid olid paigutatud murule, Päikesest ja üksteisest õigele kaugusele. Siis seadis Pontesilli nad orbiidile ümber Henry ja pingutas kõigest hingest, et iga joobnud härrasmees liiguks mööda õiget taevarada. Varsti tahtsid daamid käratsedes samuti lõbust osa saada ja Pontesilli paigutas nad meeste juurde kuudeks, iga kuu oma väikesele orbiidile. (Alma ema mängis Maa ümber tiirlevat Kuud jaheda kuutäiuslikkusega.) Siis lõi maestro muruväljaku äärtesse tähtkujud, pannes need kokku nägusaimatest kaunitaridest.
Orkester hakkas taas mängima ja taevakehad alustasid liikumist nii kummalises ja kaunis valsis, mida tublid Philadelphia elanikud veel kunagi näinud ei olnud. Kõige keskpunktis seisis säravalt naeratades tuleleegikarva juustega Päikesekuningas Henry, tema ümber keerlesid suured ja väikesed mehed, kelle ümber omakorda tiirutasid naised. Vallaliste tütarlaste parved särasid maailmaruumi kaugemates nurkades, eemal otsekui tundmatud galaktikad. Pontesilli ronis kõrgele aiamüürile, kõikus seal kõike juhatades ja kamandades ohtlikult ning karjus öösse: „Püsige oma trajektooril, mehed! Ärge eksige trajektoorilt, daamid!”
Alma tahtis ka lõbust osa saada. Ta polnud kunagi varem midagi nii põnevat näinud. Ta polnud enne nii hilja üleval ka olnud – kui õudusunenägudest ärkamised välja arvata –, aga keset üldist lõbusust oli tema kuidagi kahe silma vahele jäänud. Ta oli seal ainuke laps, nii nagu ta oli alati kohalviibijate seas ainuke laps olnud. Ta jooksis nüüd aiamüüri juurde ja hõikas üles ohtlikult taaruvale maestro Pontesillile: „Pange mind ka kuhugi, härra!” Itaallane vaatas oma kõrgelt kohalt alla, nähes vaeva, et pilku fookusesse saada – kes see laps üldse on? Ta oleks võinud tüdruku lõplikult kõrvale jätta, kuid siis möirgas Henry päikesesüsteemi keskpunktist: „Andke tüdrukule koht!”
Pontesilli kehitas õlgu. „Sina oled komeet!” hõikas ta alla Almale, teeseldes samal ajal ühe käega vehkides universumi juhtimist.
„Mida komeet teeb, härra?”
„Lenda siia-sinna ringi!” kamandas itaallane.
Nii Alma tegigi. Ta tormas planeetide keskele, põikles ja keerles nende orbiitide vahel, plagas ja keerutas, nii et pael harunes juustest lahti. Alati kui Alma isa lähedusse sattus, hüüdis too: „Mitte nii lähedale, Ploom, sa põled tuhaks!” ja lükkas ta eemale oma lõõmavast ja põlevast olemusest, suunates teise suunda jooksma.
Hämmastaval kombel pistis keegi mingil hetkel talle kätte pragiseva tõrviku. Alma ei teadnud, kes seda tegi. Talle polnud kunagi varem tuld usaldatud. Tõrvik purskas sädemeid ja paiskas Alma taha õhku leegitseva tõrva kamakaid, kui tüdruk läbi kosmose tuiskas – ainus taevakeha, kes ei pidanud järgima kindlat elliptilist trajektoori.
Keegi ei peatanud teda.
Ta oli komeet.
Ta ei teadnud, et ta ei lenda.
KUUES PEATÜKK
Alma noorus, õieti selle lihtsaim ja süütuim osa, lõppes järsult 1809. aasta novembri lõpus muidu täiesti tavalisel teisipäeval pärast keskööd.
Alma ärkas sügavast unest, kuuldes kõrgendatud hääli ja vankrirataste veeremist kruusal. Sealt, kus maja oleks niisugusel kellaajal pidanud vaikne olema (näiteks koridoris tema magamistoa ukse taga, teenijate eluruumides ülakorrusel), kostis igas suunas minevaid kiireid samme. Alma tõusis külma käes üles, süütas küünla, leidis oma nahksaapad ja sirutas käe õlasalli järele. Tema sisetunne ütles, et White Acre’it on tabanud mingi häda ning vaja võib olla tema abi. Hilisemas elus meenus talle selle arvamuse absurdsus (no kuidas võis ta siiralt uskuda, et saab mingit moodi abiks olla?), kuid sel hetkel oli ta oma meelest ligi kümne aastane noor daam ja ikka veel kindlalt veendunud oma tähtsuses.
Kui Alma laia trepi ülamademele jõudis, nägi ta all, maja uhke peaukse juures hulka laternatega mehi. Isa, palitu ööriiete peale tõmmatud, seisis nende keskel, nägu ärritusest pingul. Hanneke de Groot oli samuti kohal, juuksed mütsi
