materjalist kui tema praegune rõivastus. Tuuakse ka teine poni ja Prudence tuleb ratsutama õpetada – mida varem, seda parem. Samuti tuleb nüüdsest White Acre’isse koduõpetaja. Beatrix leidis, et kahe tüdruku samal ajal õpetamine oleks talle liiga ränk pingutus, ja kuna Prudence polnud veel haridust saanudki, kuluks noor koduõpetaja majapidamises vägagi ära. Lastetoast tehakse nüüd koolituba. Polnud vaja öeldagi, et Alma pidi hakkama aitama õele kirjutamist, numbreid ja liitmist õpetada. Alma oli Prudence’ist üsna palju ees, kuid kui Prudence kõvasti pingutaks – ja kui õde teda aitaks –, saavutaks ta kindlasti edu. Lapse mõistus, ütles Beatrix, on hämmastavalt paindlik ja Prudence oli veel piisavalt noor, et puudujäägid tasa teha. Inimese mõistus, kui korralikult harjutada, on võimeline kõigeks, mida sellelt soovida. Tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha.
Kogu Beatrixi jutu ajal Alma muudkui vahtis. Kuidas saab miski üldse olla nii kaunis ja häiriv kui Prudence’i nägu? Kui ilu tõesti segab täpsust, nagu ema ikka kordas, mida see siis Prudence’ist teeb? Ilmselt kõige ebatäpsema ja kõige häirivama olendi kogu tuntud maailmas! Alma ärevus mitmekordistus selle mõtte juures. Ta hakkas enda kohta taipama midagi kohutavat, midagi, mille üle tal varem polnud põhjust mõtiskleda: tema ise ei ole ilus. Alles selle kohutava võrdluse tõttu mõistis ta seda korraga. Kui Prudence oli habras, siis Alma oli kopsakas. Kui Prudence’i juuksed olid kui helekuldne siid, siis Alma omad olid nii värvi kui tekstuuri poolest nagu rooste – ja need kasvasid igas suunas, ainult mitte otse alla. Prudence’i nina oli väike õienupp, Alma oma nagu kartul. Ja nii edasi, pealaest jalatallani, äärmiselt haletsusväärne võrdlemine.
Kui hommikusöök oli söödud, ütles Beatrix: „Tulge nüüd, tüdrukud, ja emmake teineteist nagu õed.” Alma embaski Prudence’it kuulekalt, aga mitte soojalt. Kui nad teineteise kõrval seisid, oli kontrast veelgi märgatavam. Almale tundus, et nad meenutavad kõige rohkem väikest täiuslikku punarinnamuna ja suurt lihtsakoelist männikäbi, mis on ootamatult ja seletamatutel asjaoludel ühte pessa sattunud.
Kui see kõik Almale kohale jõudis, tahtis ta nutta või kakelda. Ta tundis, kuidas nägu süngelt mossi tõmbub. Ema märkas seda ilmselt samuti, sest ta ütles: „Prudence, vabanda meid hetkeks, kuni ma su õega paar sõna räägin.” Beatrix võttis Almal käsivarrest, pigistas nii kõvasti, et see tegi haiget, ja juhatas ta halli. Alma tundis, et nutt hakkab peale tulema, kuid neelas pisarad alla, neelas siis uuesti ja seejärel veel kord.
Beatrix vaatas alla oma ainsale lihasele lapsele otsa ja ütles jäise häälega: „Ma ei taha enam kunagi näha, et minu tütrele tehakse niisugust nägu, nagu ma just praegu nägin. Saad aru?”
Alma sai suust ainult ühe ebaleva sõna („aga…”), enne kui teda katkestati.
„Armukadedus ega pahatahtlikkus pole kunagi jumalale meelepärane,” jätkas Beatrix, „samuti ei kiida seda heaks sinu perekond. Kui sinus on ebameeldivaid või kalke tundeid, siis lase neil kaduda. Võta ennast kätte, Alma Whittaker. Said aru?”
Siis Alma ainult mõtles: „Aga…”, kuid ilmselt mõtles ta seda liiga valjusti, sest mingil moel ema siiski kuulis. See oli Beatrixile juba liig.
„Mul on sinust kahju, Alma Whittaker, et sa oled teistega nii isekas,” ütles Beatrix, nägu nüüd tõelisest vihast pingul. Kaks järgmist sõna paiskusid tal suust otsekui kaks teravat jääkildu:
„Paranda ennast.”
Kuid parandamist vajas ka Prudence ja veel tublisti!
Esiteks oli ta õppimises Almast kõvasti tagapool. Aga kui nüüd aus olla, siis Almast oleks iga teine laps tagapool olnud. Alma oskas vabalt Caesari „Märkmeid” originaalis lugeda, samuti Cornelius Nepost.3 Ta võis juba Theophrastust Pliniuse vastu kaitsta. (Esimene oli tõeline looduseuurija, väitis Alma, teine ainult jäljendas.) Tema kreeka keele oskus, mida ta armastas ja pidas omamoodi ekstaatiliseks matemaatikavormiks, paranes iga päevaga.
Prudence tundis alles tähti ja numbreid. Tal oli meeldiv ja musikaalne hääl, kuid kõnepruuk – varjamatu märk tema õnnetust päritolust – vajas palju parandamist. Kui Prudence oli alles White Acre’isse tulnud, noris Beatrix pidevalt tüdruku väljendusviisi kallal, ja torkis otsekui terava vardaga välja sõnakasutuse, mis kõlas tema meelest labaselt või alamklassile iseloomulikult. Almat julgustati samuti Prudence’it parandama. Beatrix seletas Prudence’ile, et ta ei tohi kunagi öelda täitsa, kui täiesti kõlab hoopis peenemalt. Sõna himu kõlab labaselt igas kontekstis, samuti sõnad mutt ja taat. Kui keegi kirjutas White Acre’is kirja, läks see teele postitõlla, mitte postivankriga. Inimene ei jäänud mitte tõbiseks, vaid haigeks. Kirikusse ei hakata minema mitte korralt, vaid kohe. Ei saa olla pea kohal, ollakse peaaegu kohal. Ei kihutata, kiirustatakse. Ja nende peres ei aeta juttu, vaid vesteldakse.
Nõrgem laps oleks rääkimisest ilmselt üldse loobunud. Võitlushimulisem oleks tahtnud teada, miks Henry Whittaker tohtis rääkida nagu mingi paganama voorimees, miks ta võis söögilauas nimetada teist meest otse näkku igaveseks eeslinäruks, ilma et Beatrix teda isegi korrale kutsuks – kui ülejäänud perekonnaliikmed pidid peenelt vestlema. Aga Prudence polnud ei nõrk ega võitlushimuline. Ilmnes, et ta on hoopis järjekindlalt ja muutumatult tähelepanelik tüdruk, kes täiustas ennast iga päev, otsekui lihvides oma hinge, hoolitsedes, et ei teeks kunagi sama viga teist korda. Kui Prudence oli viis kuud White Acre’is elanud, polnud tema kõnepruuki enam tarvis parandada. Isegi Alma ei leidnud ühtegi viga, kuigi otsis neid pidevalt. Prudence’i oleku muud küljed – rüht, kombed, igapäevane hügieen – muutusid samuti kiiresti heaks.
Prudence võttis kõik parandused kurtmata vastu. Tegelikult ta lausa otsis neid – eriti Beatrixilt! Iga kord, kui Prudence ei täitnud ülesannet korralikult, mõtles mõne inetu mõtte või tegi läbimõtlematu märkuse, teatas ta sellest ise Beatrixile, tunnistas oma vigu ja kuulas vabatahtlikult ära noomituse. Nii tegi Prudence Beatrixi mitte lihtsalt oma emaks, vaid ka pihiemaks. Alma, kes oli väikesest peale eksimusi varjanud ja puuduste kohta valetanud, leidis, et selline käitumine on täiesti arusaamatu.
Selle tulemusena muutus Alma Prudence’i suhtes aina umbusklikumaks. Prudence’is oli midagi teemantkõva, mis Alma meelest varjas kindlasti teatud pahatahtlikkust või lausa õelust. Tüdruk näis talle salaliku ja kavalana. Prudence’il oli kombeks toast küljetsi, kellelegi selga keeramata välja hiilida ja uks sulgus tema taga alati hääletult. Samuti oli Prudence teiste suhtes liigagi tähelepanelik, ta ei unustanud iialgi ühtegi kuupäeva, mis oli kellelegi tähtis, soovis alati teenijatüdrukutele sünnipäeva puhul õnne või sobilikul ajal häid pühi ja muud sellist. Alma meelest oli järjekindel püüe hea olla tüütu, samuti kui kindlameelsuski.
Alma jaoks oli ilmselge, et sellise täiusliku olendiga võrdlemine ei tulnud talle sugugi kasuks. Henry nimetas Prudence’it koguni Meie Väikeseks Imeliseks, nii et Alma vana hüüdnimi Ploom hakkas tunduma silmapaistmatu ja harilikuna. Prudence pani üldse Alma ennast silmapaistmatu ja harilikuna tundma.
Oli siiski ka lohutavat. Vähemalt klassiruumis oli Alma käes alati esimene koht. Seal ei jõudnud Prudence kuidagi õele järele. Asi polnud selles, et ta ei pingutanud, Prudence töötas kahtlemata kõvasti. Vaene tüdruk nägi oma raamatute kallal ränka vaeva. Iga raamat oli talle otsekui graniidirahn, mida tuli kuuma päikese käes ülesmäge nügida. Seda oli lausa valus pealt vaadata, kuid Prudence ei andnud alla ja hakkas mõnikord isegi nutma. Selle tulemusena ta tõepoolest edenes – ja peab tunnistama, et tema tausta arvestades muljetavaldavalt. Matemaatika tuli talle alati kätte vaevaliselt, aga ladina keele alused tagus ta endale pähe ja mõne aja pärast suutis rääkida korraliku hääldusega üsna talutavat prantsuse keelt. Mis käekirja puutub, siis harjutas ta järelejätmatult, kuni viimane kui täht oli peen kui hertsoginna kirjutatud.
Kuid mingisugusest distsipliinist pole küllalt, et täita tõelist lünka eruditsioonis,
Rooma biograaf, u 100 eKr – pärast 32. a eKr.
