ja sõnajalgu, kõik sooja hoidmiseks mässitud musta värvi haisvasse loomanahka. Oli lärmakas ja hirmutav vesimootor, mis kasvuhooneid veega varustas. Veel olid olemas salapärased kasvuhooned – alati peadpööritavalt palavad –, kuhu õrnad imporditud taimed pärast pikka merereisi paranema toodi ja kus orhideed õide meelitati. Ühes kasvumajas kasvasid sidrunipuud, mis veeretati igal suvel välja päikese käte otsekui tiisikushaiged. Tammeallee lõpus oli peidus väike kreekapärane tempel, kus võis Olümpost kujutleda.
Oli ka meierei ja selle kõrval sahver ahvatleva alkeemia, ebausu ja nõiduse hõnguga. Sakslannadest piimatüdrukud tõmbasid kriidiga sahvriuksele kaitsemärke ja pomisesid enne sisse astumist loitse. Juust ei valmi, rääkisid nad Almale, kui sellele needus peale pannakse. Kui Alma ema käest selle kohta küsis, sai ta kergeusklikkuse pärast pahandada ja ema pidas talle pika loengu sellest, kuidas juust tegelikult valmib – selgus, et absoluutselt mõistuspärase keemilise reaktsiooni tõttu, kui rõõska piima töödelda laabiga ja seejärel kindlal temperatuuril vahakooriku sisse küpsema panna. Kui õppetund läbi sai, pühkis Beatrix kaitsemärgid maha ja nimetas piimatüdrukuid ebausklikeks lollpeadeks. Alma märkas, et järgmisel päeval olid märgid uuesti uksele joonistatud. Nii või teisiti, juust küpses ka edaspidi korralikult.
Olid lõpmatud aakrid metsamaad – meelega harimata jäetud –, kus elasid küülikud, rebased ja pargihirved, kes sõid peost. Vanemad lubasid Almal seal metsas omatahtsi ringi kolada, ei, nad lausa julgustasid teda seda tegema ja loodust tundma õppima. Alma korjas mardikaid, ämblikke, ööliblikaid. Ühel päeval nägi ta, kuidas väga suur must madu sõi elusast peast ära suure triibulise mao – see võttis mitu tundi aega ning oli kohutav ja imetlusväärne vaatepilt. Ta vaatas, kuidas tarantel kaevab kõdusse sügavaid käike ja punarinnad korjavad jõe äärest pesa ehitamiseks sammalt ja muda. Ta leidis ilusa väikese rööviku (ilus oli see röövikustandardite järgi), keeras lehe sisse ja võttis endale koju sõbraks kaasa, kuigi hiljem tappis ta kogemata, kui talle peale istus. See oli ränk löök, kuid Alma tegutses edasi. Ema talle nii ütleski: „Jäta nutt ja tegutse edasi.” Almale selgitati, et loomad surevad. Mõned loomad, näiteks lambad ja lehmad, ainult selleks sünnivadki, et surra. Ei saa iga surma järel leinata. Kaheksa-aastaselt oli Alma Beatrixi abil juba lahanud lamba pead.
Metsa läks Alma alati, seljas praktiline kleit, kaasas kollektsioneerimiskomplekt, mis koosnes klaaskolbidest, tillukestest kogumiskarpidest, vatist ja märkmikust. Ta käis väljas iga ilmaga, sest iga ilm oli omamoodi tore. Ühel aastal segas aprillilõpu lumetorm kokku laululinnud ja aisakellad ning juba üksnes seetõttu tasus välja minna. Alma sai teada, et kui käia poris ettevaatlikult, säästes saapaid või seelikusaba, ei leidnud kunagi midagi. Ta ei saanud kunagi pahandada, kui tuli koju mudaste saabaste või seelikuservaga, kui ta ikka tuli heade eksemplaridega, mida herbaariumisse panna.
Nendel kogumisretkedel oli poni Soames Alma alaline kaaslane, vahel kandis ta tüdrukut seljas läbi metsa, vahel järgnes talle nagu suur hästikasvatatud koer. Suvel olid Soamesil uhked siidtutid kõrva otsas, et kärbseid eemale peletada. Talvel oli tal karusnahk sadula all. Soames oli parim taimekogumispartner, keda võib kujutleda, ja Alma rääkis temaga päevad läbi. Soames oli tüdruku heaks absoluutselt kõigeks valmis, kui kiiresti liikumine välja arvata. Ainult vahel sõi ta taimenäidised ära.
Oma üheksandal suvel õppis Alma täiesti iseseisvalt lilleõite avanemise ja sulgumise järgi kellaaega ütlema. Ta märkas, et piimjuure õielehed avanesid alati kell viis hommikul. Kell kuus avanesid kirikakrad ja kullerkupud. Kui kell lõi seitse, puhkesid õide võililled. Kell kaheksa oli põld-varsapõlve kord. Kell üheksa: laanelill. Kell kümme: sügislill. Kell üksteist algas vastupidine protsess. Keskpäeval sulgus piimjuur. Kell üks laanelill. Kella kolmeks olid võilille õied kinni. Kui Alma polnud kella viieks kodus ja käed pestud – sel kellaajal tõmbus kullerkupp nuppu ja kuningakepp hakkas avanema – tuli tal probleeme.
Üle kõige tahtis Alma teada, kuidas maailm korraldatud on. Mis kõike juhib? Ta lõhkus õied laiali ja uuris nende sisemist ehitust. Sedasama tegi ta ka putukatega ja iga ettesattunud loomakorjusega. Ühel septembrilõpu hommikul paelus Almat korraga väljailmunud krookus, lill, mis tema arust õitses ainult kevadel. Milline avastus! Ta ei saanud kelleltki rahuldavat vastust, mida need lilled oma meelest küll tegid, et niimoodi külmal sügisel, lehtedeta ja kaitsetult õitsema hakkasid, kui kõik muu hääbus? „Need on sügislilled,” ütles Beatrix Almale. Jah, see oli ilmselge, aga mis mõttega? Kas neil oli ajataju kadunud? Mis tähtis ülesanne neil lilledel täita oli, et nad puhkesid õide esimeste külmade hallaööde ajal? Mitte keegi ei osanud seda selgitada. „See liik lihtsalt teeb nii,” ütles Beatrix, aga see oli Alma meelest ebaiseloomulikult ebarahuldav vastus. Kui Alma edasi uuris, vastas Beatrix: „Kõigele ei leidugi vastust.”
Alma meelest oli see nii vapustav avastus, et ta oli mitu tundi lausa sõnatu. Ta polnud võimeline tegema muud, kui muudkui mõtles hämmastunult selle üle järele. Kui talle jälle elu sisse tuli, pani ta salapärase sügislille kirjaploki vahele, kirjutas juurde kuupäeva, oma küsimused ja vastuväited. Ta oli sellega üsna hoolas. Asju tuli jälgida – isegi neid asju, millest aru ei saanud. Beatrix oli Almat õpetanud, et ta peab oma leiud alati nii üksikasjalikult, kui saab, üles joonistama, ning kui vähegi võimalik, siis täpselt liigitama.
Almale visandi joonistamine meeldis, aga lõpetatud joonistused valmistasid talle tihti pettumuse. Nägusid või loomi ta joonistada ei osanud (isegi liblikad nägid tal jõhkrad välja), kuigi viimaks jõudis ta järeldusele, et taimede joonistamises ta just kohutav ei olnud. Esimesed edusammud saavutas Alma mõne päris hea sarikajäädvustusega – nende õõnsavarreliste lameõieliste porgandi perekonna liikmete kujutamisel. Tema õiesarikad olid täpsed, kuigi Alma soovis, et nad oleksid rohkem kui täpsed, ta tahtis, et need oleksid ilusad. Ta rääkis seda emale ka, aga ema vastas: „Ilu pole nõutav. Ilu segab täpsust.”
Mõnikord puutus Alma oma metsaretkedel kokku teiste lastega. See häiris teda alati. Ta teadis, kes need sissetungijad on, kuigi ta nendega kunagi ei rääkinud. Need olid tema vanemate juures töötavate inimeste lapsed. White Acre’i mõis oli justkui hiiglaslik elus koletis, pool tema tohutust kehast vajas teenreid – saksa ja šoti päritolu aednikke, keda isa palkas ja eelistas laisematele kohalikele ameeriklastele, ja hollandi päritolu teenijapiigasid, keda ema nõudis ja usaldas. Majateenijad elasid pööningul ja välitööde tegijad oma peredega majakestes, mis paiknesid laiali üle kogu krundi. Majakesed olid üsna meeldivad ja mitte sellepärast, et Henry hoolitsenuks oma töötajate mugavuse eest, vaid seetõttu, et ta ei suutnud näha viletsust.
Alati, kui Alma metsas töötajate lapsi kohtas, tabas teda hirm ja õudus. Tal oli siiski oma viis need kohtumised üle elada: ta teeskles, nagu neid poleks üldse olnudki. Ta ratsutas neist lastest mööda ja üle oma ustava poni seljas (kes liikus nagu alati aeglasel muretul sammul, mis meenutas külma siirupi venimist). Alma hoidis lastest möödudes hinge kinni, ta ei vaadanud vasakule ega paremale, kuni oli sissetungijatest turvaliselt möödas. Kui ta neid ei näinud, ei pidanud ta nende olemasolusse uskuma.
Töötajate lapsed ei seganud Almat kunagi. Tõenäoliselt oli neid hoiatatud, et nad tüdruku rahule jätaksid. Kõik kartsid Henry Whittakeri, nii et see hirm kandus automaatselt üle ka tütrele. Vahel Alma siiski jälgis neid lapsi ohutust kaugusest. Nende mängud oli karmid ja arusaamatud. Nad riietusid teisiti kui Alma. Mitte kellelgi neist ei rippunud õlal taimekogumiskomplekti, keegi ei ratsutanud rõõmsavärviliste siidist kõrvatuttidega poni seljas. Nad tõuklesid ja karjusid üksteise peale, nende kõnepruuk oli tahumatu. Alma kartis neid lapsi rohkem kui midagi muud maailmas. Sageli nägi ta neist õudusunenägusid.
Aga õudusunenägude vastu aitas üks asi: tuli minna keldrisse Hanneke de Grooti otsima. Sellest võis olla abi ja lohutust. Majapidajanna Hanneke de Groot oli terve White Acre’i maailma silmis autoriteet ja autoriteetsus varustas teda äärmiselt rahustava tõsidusega. Hanneke magas oma toas, mille kõrval paiknes köök, kus tuli kunagi ei kustunud. Ta elas keset sooja keldriõhku, mis lõhnas soolasinkide järele, mis rippusid
