kolooniad olid nüüd maailma suurimad jesuiidikoore tootjad ja tarbijad, selle pulbri abil hoiti terves Malai saarestikus malaariapalavik sõduritest, ametnikest ja töölistest eemal. Eelis, mida see neile rivaalide – eriti inglaste – ees andis, oli üsna otseses mõttes hindamatu. Otsustava kättemaksuhimuga pingutas Henry, et hoida jesuiidikoort Briti turgudest üldse eemal või vähemalt lüüa hind üles, kui toode mingil moel Inglismaale või Briti kolooniatesse jõudis.
Kew’s üritas nüüd juba mängust väljas Sir Joseph Banks viimaks Himaalajas kiinapuud kasvatada, kuid Henry teadmisteta ei tulnud sellest katsetusest midagi välja. Britid kulutasid oma vara, jõudu ja hoolt, kasvatades valet kiinapuusorti valel kõrgusel, Henry teadis seda ja tundis külma rahuolu. 1790. aastatel suri Indias iga nädal malaariasse lugematu hulk Briti kodanikke ja alamaid, sest neil polnud võimalik saada head jesuiidikoort, aga hollandlased rühkisid priskes tervises muudkui edasi.
Henry imetles hollandlasi ja koostöö nendega sujus hästi. Ta mõistis pingutuseta neid inimesi – neid töökaid, väsimatuid, kraave kaevavaid, õlut joovaid otsese ütlemisega ihnsaid kalviniste, kes olid 16. sajandist saadik kaubitsenud ja kes magasid eluaeg igal ööl rahulikult kindla teadmisega, et jumal tahab, et nad oleksid rikkad. Pankurite, kaupmeeste ja aednike maal elavatele hollandlastele meeldis nii nagu Henrylegi, et kõik, mis nad ette võtavad, on kullaläikeline, ja seega hoidsid nad maailma kõrgete intresside lõa otsas. Nad ei halvustanud Henryt tema tahumatute kommete või agressiivse käitumise pärast. Õige kiiresti tegid Henry Whittaker ja hollandlased üksteist vastastikku lausa hämmastavalt rikkaks. Hollandis leidus inimesi, kes nimetasid Henryt Peruu printsiks.
Nüüdseks oli Henry kolmekümne ühe aastane rikas mees ja oli käes aeg edaspidine elu ära korraldada. Alustuseks oli tal võimalus alustada omaenda äri, täiesti eraldi hollandlastest partneritest, ja ta uuris võimalusi väga hoolikalt. Henry polnud sugugi lummatud kalliskividest, sest ta ei teadnud neist midagi. Samuti oli lugu laevaehituse, kirjastamise ja tekstiiliga. Järelikult peab see olema botaanika. Aga mis täpsemalt? Henryl polnud mingit tahtmist alustada vürtsikaubandusega, kuigi sellega sai väga hästi suurt kasumit teenida. Vürtsidega tegeles juba liiga palju rahvaid, ja summad, mis tuli välja käia, et oma kaupa piraatide või võistlejate laevastike eest kaitsta, lõid tulud üle, nii palju kui Henry asjast aru sai. Henry ei hinnanud kuigi kõrgelt ka suhkru- ega puuvillakaubandust, mis tema meelest olid salakavalalt ohtlikud ja kallid, pealegi lahutamatult seotud orjandusega. Henry ei tahtnud orjandusega mingit tegemist teha – mitte sellepärast, et see oli tema meelest moraalselt jälk, vaid ta arvas, et see on majanduslikult ebaefektiivne, räpane ja kulukas ning seda valitsesid mõned maailma kõige vastikumad vahemehed. Tõeliselt huvitasid Henryt ravimtaimed – see oli turg, mida veel mitte keegi polnud täielikult ära kasutanud.
Seega tuleb tegelema hakata ravimtaimede ja farmaatsiaga.
Järgmiseks pidi Henry otsustama, kus ta elama hakkab. Tal oli suurepärane saja teenijaga mõis Jaaval, kuid sealne kliima oli aastate jooksul talle halvasti mõjunud, ta oli külge saanud troopilisi haigusi, mis elu lõpuni tema tervist perioodiliselt rüüstasid. Ta vajas mõõdukama kliimaga kodu. Aga pigem oleks ta endal käe maha raiunud, kui veel kunagi Inglismaale elama asunud. Mandrile teda ka ei tõmmanud, Prantsusmaa oli täis ärritavaid inimesi, Hispaania korrumpeerunud ja ebastabiilne, Venemaa lihtsalt võimatu, Itaalia absurdne, Saksamaa jäik, Portugal allakäiguteel, Holland, kuigi Henry vastu soodsalt meelestatud, oli tuim.
Henry otsustas, et üks võimalus oleks Ameerika Ühendriigid. Ta polnud seal küll kunagi käinud, aga oli kuulnud lootustandvaid asju. Eriti lootustandvaid asju oli ta kuulnud Philadelphia, selle noore rahva erksa suurlinna kohta. Räägiti, et seal on päris hea sadam, peamine idarannikul, kus elavad pragmaatilised kveekerid, apteekrid, töökad talupojad. Oli kuulda, et see on koht, kus polevat upsakaid aristokraate (erinevalt Bostonist), rõõmupelglikke puritaane (erinevalt Connecticutist) ega tülikaid isehakanud feodaalprintse (erinevalt Virginiast). Linna oli heal maastikul mõistlikele ususallivuse ja vaba ajakirjanduse põhimõtetele rajanud William Penn, mees, kes kasvatas vannis puuvõrseid ja kujutles, et tema metropolist saab suurepärane häll nii taimedele kui ideedele. Philadelphias võeti avasüli vastu kõik, absoluutselt kõik – juudid muidugi välja arvatud. Neid asju kuulnud, kahtlustas Henry, et Philadelphia on tohutu kasutamata võimaluste maa, ja võttis eesmärgi see omaenda kasu teenistusse rakendada.
Aga enne, kui kuhugi paigale jääda, tahtis Henry naise hankida ja – sest ta polnud ju loll – ta tahtis hollandi naist. Tahtis tarka ja korralikku naist vähimagi kalduvuseta kergemeelsusele ja sellist võis leida just Hollandist. Aastaid oli Henry rahuldanud end prostituutidega, ta oli isegi oma Pengalengani mõisas noort Jaava tüdrukut pidanud, aga nüüd oli aeg õige naine võtta, ja ta meenutas elutarga Portugali meremehe aastate eest antud nõuannet: „Elus edukas ja õnnelik olla, Henry, on lihtne. Vali naine, vali hästi ja alistu.”
Henry purjetas tagasi Hollandisse naist valima. Ta valis kiiresti ja arvestavalt, noppis naise auväärsest vanast perekonnast, van Devenderide hulgast, kes olid mitu põlve olnud Amsterdami Hortuse botaanikaaia järelevaatajad. Hortus oli üks tähtsamaid uurimisaedu Euroopas – üks vanimaid ühenduslülisid botaanika, uurimistöö ja kauplemise vahel – ja van Devenderid olid seda alati auväärselt juhatanud. Nad polnud mingil juhul aristokraadid, kindlasti mitte rikkad, aga Henryl polnud vaja rikast naist. Van Devenderid olid aga ometi Euroopa juhtivaid perekondi õpetatuse ja teaduse vallas ning seda Henry imetles.
Õnnetuseks polnud imetlus vastastikune. Jacob van Devender, perekonna ja Hortuse valitsev patriarh (ning meisterlik ehisaaloede kasvataja), oli Henryst kuulnud, ja see, mida ta kuulnud oli, ei meeldinud talle. Ta teadis, et see noor mees oli kunagi varastanud ning et ta oli omakasu nimel kodumaa reetnud. Sedasorti käitumist Jacob van Devender heaks ei kiitnud. Jacob oli hollandlane, seda küll, ja talle meeldis tema raha, kuid ta polnud pankur ega spekulant. Tema ei hinnanud inimeste väärtust nende kullahunnikute järgi.
Siiski oli Jacob van Devenderil paljulubav tütar või vähemalt niimoodi Henry arvas. Tütre nimi oli Beatrix, ta polnud ei inetu ega ilus, mis tundus naise puhul just õige olevat. Beatrix oli tüse ja lameda rinnaga, täiuslik tünnikujuline naisterahvas ja hakkas juba vanatüdrukulõhna külge võtma, kui Henry temaga tuttavaks sai. Suurema osa võimalike kosilaste meelest oli Beatrix van Devender heidutavalt üleharitud. Ta oskas kõnelda viit elavat ja kahte surnud keelt ja tema teadmised botaanikas olid võrdsed ükskõik millise mehe omadega. Ilmselgelt polnud Beatrix mingi kokett. Ühelegi külalistoale ta ehteks poleks olnud. Ta riietus värvigammas, mis seostub koduvarblasega. Beatrix suhtus äärmiselt kahtlustavalt kirge, liialdustesse ja ilusse, usaldades ainult seda, mis oli kindel ja usaldusväärne, ning pidas omandatud tarkust alati kõrgemaks impulsiivsest instinktist. Henry meelest oli ta lihtsalt elus ballast, seega täpselt see, mida ta ihkas.
Mida arvas Beatrix Henryst? Siin satume müsteeriumile. Henry polnud nägus. Kindlasti polnud tal peeni kombeid. Kui päris aus olla, siis meenutasid tema punetav nägu, suured kämblad ja jämedad kombed külaseppa. Suurema osa inimeste meelest polnud Henry küll ei kindel ega usaldusväärne. Henry Whittaker oli impulsiivne, lärmakas ja sõjakas mees, kellel oli vaenlasi kogu maailmas. Pealegi oli temast aastate jooksul trimpaja saanud. Milline lugupeetud noor naine valiks vabatahtlikult sellise mehe endale abikaasaks?
„Sel mehel pole mingeid põhimõtteid,” vaidles Jacob van Devender tütrele vastu.
„Oh, isa, sa eksid väga rängalt,” parandas Beatrix teda kuivalt. „Härra Whittakeril on palju põhimõtteid. Need pole lihtsalt kõige paremad.”
Tõsi, Henry oli rikas, niisiis oletasid mõningad vaatlejad, et võib-olla hindab Beatrix jõukust kõrgemalt, kui välja näitab. Pealegi kavatses Henry värske abikaasa Ameerikasse viia ja võib-olla – nii lobisesid kohalikud jutupaunikud – on Beatrixil mingi häbiväärne salajane põhjus Hollandist igaveseks lahkuda.
Tõde oli hoopis
