kui haned taga ajavad, kui Schuylkilli jõel on üleujutus, kui katlapaikajaga koos rändab ringi keti otsas ahv. Henry ei lubanud Almal midagi sellist karta. Juba enne, kui Alma õieti aru sai, mis on surm, keelati tal ka seda karta.
„Inimesi sureb iga päev,” ütles Henry Almale. „Aga sul on kaheksa tuhat võimalust, et sina pole nende hulgas.”
Alma sai teada, et oli nädalaid, eriti vihmaseid nädalaid, mil isal olid sellised valud, mida ühelgi ristiinimesel ei tohiks olla. Ta talus pidevat piina jalas, mille murdunud luu oli kehvasti kokku pandud, ja kannatas korduvate palavike käes, mis ta oli saanud neist maailma kaugetest ja ohtlikest paikadest. Oli aegu, mil Henry ei tulnud paar nädalat voodistki välja. Siis ei tohtinud teda mingil juhul häirida. Isegi see, kes talle kirju tõi, pidi tegutsema vaikselt. Need tõved olidki põhjuseks, miks Henry enam kuhugi ei reisinud ja kutsus hoopis maailma enda juurde. Sellepärast oligi White Acre’is alati nii palju külalisi ja sellepärast aetigi nii palju äriasju korda külalistoas ja söögitoa laua taga. Ja just sellepärast oli Henry teenistuses Dick Yancey nimeline mees – see hirmuäratav, vaikne ja kiilaspäine jäise pilguga yorkshire’lane, kes reisis Henry eest ja kes kutsus maailma korrale Whittakeri kompanii nimel. Alma õppis mitte kunagi rääkima Dick Yanceyga.
Alma sai teada, et isa ei pühitsenud pühapäeva, kuigi tema nimel oli uhke erapink Rootsi luterlikus kirikus, kus Alma emaga pühapäeviti käis. Alma ema ei hoolinud eriti rootslastest, aga kuna Hollandi reformistlikku kirikut läheduses ei olnud, olid rootslased ikka paremad kui mitte midagi. Rootslased vähemalt mõistsid ja järgisid kalvinistlikku õpetust: sa oled ise vastutav oma koha eest elus, tõenäoliselt oled sa hukatusele määratud ja tulevik on kohutavalt sünge. See kõik oli Beatrixile lohutavalt tuttav. Parem kui kõik muud religioonid oma võltsi pehme lohutusega.
Alma soovis, et ta ei peaks kirikus käima ja võiks pühapäeviti koju jääda nagu isa ning tegelda taimedega. Kirik oli igav ja ebamugav ning lõhnas tubaka järele. Suvel sattusid kiriku lahtisest uksest vahel sisse kodulinnud ja koerad, kes otsisid varju talumatu päikese eest. Iga kord, kui läbi kõrgete lainjast klaasist akende paistis sisse valguskiir, pööras Alma näo üles selle poole nagu troopiline ronitaim isa kasvuhoones, ja tahtis sealt välja pääseda.
Alma isa ei armastanud kirikuid ega religioone, kuid ta pöördus sageli jumala poole, et kiruda oma vaenlasi. Nimekiri asjadest, mida Henry veel ei sallinud, oli pikk, ja Almale sai see kõik tuttavaks. Ta teadis, et isa jälestab kogukaid mehi, kellel on väike koer. Samuti jälestas ta inimesi, kes ostsid kiireid hobuseid, kui ei osanud ratsutada. Veel jälestas ta lõbusõidujahte, maamõõtjaid, odavalt valmistatud kingi, kõike prantsuspärast (keelt, toitu, rahvast), närvilisi ametnikke, tillukesi portselantaldrikuid, mis mehe käes purunesid, luulet (aga mitte laule!), argpükste kühmus selga, varastavaid hoorapoegi, valetajaid, viiulihäält, sõjaväge (igasugust sõjaväge), tulpe („eputavad sibulad!”), pasknääre, kohvijoomist („neetud räpane Hollandi komme!”) ja – kuigi Alma ei mõistnud veel kummagi sõna tähendust – nii orjust kui abolitsioniste.
Henry võis üsna ärritav olla. Alma solvamine käis tal niisama lihtsalt kui korraks nuusata („Keegi ei salli sellist lolli ja isekat põrsast!”), aga oli ka hetki, kui ta tundus olevat tütresse tõsiselt kiindunud, tema üle koguni uhke. Ühel päeval tuli White Acre’isse keegi võõras, et müüa Henryle poni, kellega Alma saaks ratsutama õppida. Poni nimi oli Soames, loom oli suhkruglasuuri värvi ja hakkas Almale kohe meeldima. Arutati hinna üle. Mehed leppisid kokku kolmele dollarile. Alma, kes oli alles kuueaastane, küsis: „Vabandage, härra, kas valjad ja sadul, mis ponil praegu on, käivad ka hinna sisse?”
Võõrast see küsimus jahmatas, aga Henry lausa möirgas naerda. „Ära tegi sulle, mees!” möirgas ta, ja kui Alma samal päeval tema lähedusse sattus, sasis ta tütre juukseid ja korrutas: „Küll see minu tütar on alles tubli väike kaupleja!”
Alma sai teada, et isa joob õhtul ja et tema pudelid olid vahel ohtlikud (tõid kaasa kõrgendatud hääled ja minemasaatmise), kuid pudelites võis vahel olla ka imesid, näiteks luba istuda isa süles, kes võis talle jutustada muinasjutulisi lugusid ja kutsuda teda haruharva kasutatava hellitusnimega Ploom. Sellistel õhtutel rääkis Henry Almale: „Ploom, sul peab alati olema nii palju kulda kaasas, et saaksid end välja osta, kui sind ära röövitakse. Õmble see endale riietesse, kui tarvis, aga ära kunagi ole ilma rahata!” Henry jutustas talle, et beduiinid õmblesid kõrbes vahel hädaolukorraks kalliskive naha alla. Ta rääkis, et lasi ise ka endale Lõuna-Aafrikast pärit smaragdi lõdva kõhunaha alla õmmelda ja et asjatundmatule pilgule paistis see nagu kuulihaava arm, kuid Almale ei näita ta seda mitte mingil juhul, kuigi smaragd on ikka veel seal.
„Sul peab alati altkäemaks käepärast olema, Ploom,” rõhutas ta.
Isa süles sai Alma teada, et Henry oli ringi purjetanud suurmehega, kelle nimi oli kapten Cook. Need olid parimad lood. Ükskord oli hiiglaslik vaal ookeanis pinnale kerkinud, suu pärani lahti, kapten Cook oli laeva sealt otse sisse juhtinud, vaala kõhus ringi vaadanud ja sealt siis jälle välja purjetanud – tagurpidi! Korra oli Henry merel nutuhäält kuulnud ja näinud veepinnal ulpivat merineitsit. Hai oli merineitsit vigastanud. Henry oli merineitsi köie otsas veest välja tõmmanud ja too oli Henry käte vahel surnud – aga enne oli ta, jumala eest, Henry Whittakeri õnnistanud ja öelnud, et Henryst saab ükskord veel rikas mees. Nii ta selle suure maja omanikuks saigi – tänu merineitsi õnnistusele!
„Mis keeles see merineitsi rääkis?” tahtis Alma teada, kujutledes, et see pidi küll vist kreeka keel olema.
„Inglise keeles ikka!” vastas Henry. „Jumal hoidku, miks ma oleksin pidanud päästma mingit sindrima välismaist merineitsit?”
Ema ees tundis Alma aukartust ja mõnikord isegi hirmu, aga isa ta jumaldas. Ta armastas isa üle kõige. Rohkem kui poni Soamesi. Isa oli hiiglane, Alma vaatas maailma tema tohutu suurte jalgade vahelt. Henryga võrreldes oli piibli jumal igav ja kauge. Nagu piibli jumalgi pani Henry mõnikord Alma armastuse proovile – eriti siis, kui pudelid lahti korgitud olid. „Ploom,” ütles ta siis, „jookse õige nii kiiresti kui su keppjalad võtavad alla sadamasse ja vaata järele, kas su papal ei ole mõni laev Hiinast kohale jõudmas.”
Sadam oli seitsme miili kaugusel ja teisel pool jõge. Parasjagu võis olla kell üheksa pühapäeva õhtul ning väljas lõikavalt külm märtsitorm, aga Alma hüppas isa sülest maha ja pistis jooksu. Mõni teenija püüdis ta siis ukse juures kinni ja viis tagasi külalistuppa – või teine kord kuueaastaselt, ilma mantli ja tanuta, pennitagi taskus ja ilma väiksemagi kullatükita riidepalistuse vahel – jumala eest, ta oleks läinud.
Milline lapsepõlv sel tüdrukul küll oli!
Almal polnud mitte ainult silmapaistvad vanemad, ta sai ka oma tahtmist mööda uurida tervet White Acre’i mõisat. See oli tõeline muinasjutumaa. Nii palju oli avastada. Juba maja üksi paljastas aina uusi imesid. Idapoolses paviljonis oli ehmunud ja koomilise näoga mügarik täistopitud kaelkirjak. Aatriumis oli kolm hiiglaslikku mastodoniroiet, mille kohalik talumees oli lähedal asuvalt põllult välja kaevanud ja uue vintpüssi vastu Henryle andnud. Majas oli särav ja tühi ballisaal, kus Alma sattus kord jahedal hilissügisel nägema lõksujäänud koolibrit, kes oli mööda tähelepanuväärset trajektoori tema kõrva äärest mööda lennanud (otsekui tibatillukesest kahurist tulistatud kalliskividega ehitud rakett). Isa kabinetis puuris elas Hiinast toodud mainalind, kes oskas rääkida ja oli kirglikult kõneosav (või vähemalt Henry väitis nii), kuid ainult oma emakeeles. Majas leidus õlgede ja saepuruga täidetud haruldaste madude nahku. Oli riiulite kaupa Lõunamere koralle, Jaava ebajumalakujusid, lasuriidist Vana-Egiptuse ehteid ja tolmunud Türgi aastaraamatuid.
Ja nii palju oli kohti, kus söödi! Elutuba, külalistuba, köök, salong, päikesetuba ja varjulised verandad. Toimusid eined, kus joodi teed ning söödi piparkooke, kastaneid ja virsikuid. (Olid need alles
