raevuhood ja ägedam meelepaha. Indiaanlased varastasid siiski ikka edasi. Seda ei saanud lubada. Nad kangutasid lausa laevast naelu välja. Varastati paate ja relvi. Tulistati veel rohkem ja veel rohkem indiaanlasi sai surma. Henry ei maganud päevade kaupa. Mitte keegi ei maganud.
Kapten Cook läks kaldale, soovides kohtuda pealikutega, et neid maha rahustada, aga teda võtsid vastu sajad maruvihased hawaiilased. Hetkega hakkas rahvahulk märatsema. Henry nägi, kuidas kapten Cook tapeti, pärismaalase oda torkas ta rinna läbi ja teda taoti vastu pead, kapteni veri segunes merelainetega. Silmapilgu jooksul lakkas suur meresõitja olemast. Kohalikud tirisid tema surnukeha minema. Õhtul hiljem visati indiaanlaste kanuu pealt viimase solvanguna Resolutioni pardale kapten Cooki reis.
Henry nägi, kuidas Inglise meremehed terve asunduse kättemaksuks maha põletasid. Madruseid suudeti vaevu tagasi hoida, et nad ei notiks saarel maha viimset kui indiaanlasest meest, naist ja last. Kahe kohaliku pead löödi maha ja pandi piigi otsa, ja madrused lubasid, et selliseid päid tuleb rohkemgi, kui ei anta välja Cooki keha, et saaks ta sündsalt maha matta. Järgmisel päeval toodi Cooki keha Resolutionile, puudu olid selgroolülid ja jalalabad, mida ei leitudki. Henry nägi, kuidas tema kapteni keha merre maeti. Kapten Cook polnud Henryga kunagi sõnagi rääkinud ja Henry ise polnud Banksi nõuannet järgides kordagi Cooki silma alla sattunud. Aga nüüd oli Henry Whittaker elus, aga kapten Cook ei olnud.
Henry arvas, et pärast seda katastroofi pöörduvad nad ehk Inglismaale tagasi, aga ei pöördunud. Kapteniks sai mees, kelle nimi oli härra Clerke. Neil oli siiski ülesanne täita – katsuda uuesti õnne Loodeväilaga. Kui suvi taas kätte jõudis, seilasid nad jälle põhja, sinna kohutava külma kätte. Henryle sadas kaela vulkaanilist tuhka ja pimssi. Juba ammu oli ära söödud viimnegi värske köögivili ja laeval joodi soolakat vett. Laevale järgnesid haid, et einestada üle parda heidetud käimlasisuga. Henry ja härra Nelson tähendasid üles üksteist uut pardiliiki ja üheksat neist ka sõid. Henry nägi, kuidas laevast ujus laisalt ähvardavana mööda hiiglaslik valge karu. Ta nägi, kuidas kohalikud sidusid end väikestesse kanuudesse kinni ja liikusid vee peal otsekui oleksid paadiga üks olend. Ta nägi, kuidas metslased jooksid koerte veetuna mööda jääd. Ta nägi ka, kuidas kapten Cooki järeltulija kapten Clerke suri kolmekümne kaheksa aastasena ja maeti merre.
Nüüd oli Henry üle elanud kaks Inglise laevakaptenit.
Taas loobusid nad Loodeväilast. Laev võttis kursi Macaule. Henry nägi Hiina džonkide laevastikku ja puutus taas kokku Hollandi Ida-India Kompanii esindajatega, tundus, et neid lihtsas mustas riides tagasihoidlike puukingadega mehi on kõikjal. Henryle näis, et igal pool maailmas võlgneb keegi hollandlasele raha. Hiinas sai Henry teada sõjast Prantsusmaaga ja revolutsioonist Ameerikas. Varem polnud ta sellest kuulnudki. Manilas nägi Henry Hispaania galeooni, mis oli, nagu talle öeldi, lastitud kaks miljonit naela väärt hõbeaardega. Ta vahetas oma lumeräätsad Hispaania mereväe vormikuue vastu. Henry sai kõhulahtisuse – nad kõik said –, aga paranes. Ta saabus Sumatrale, seejärel Jaava saarele, kus nägi jälle, kuidas hollandlased raha teevad. Ta pani selle endale kõrva taha.
Veel viimast korda seilasid nad ümber Hea Lootuse neeme ja suundusid tagasi Inglismaale. 6. oktoobril 1780 jõuti turvaliselt Deptfordi. Henry oli ära olnud neli aastat, kolm kuud ja kaks päeva. Ta oli nüüd kahekümneaastane noormees. Reisi kestel oli ta hakanud käituma härrasmehelikul moel. Ta lootis ja ootas, et seda tema kohta ka öeldakse. Henry oli olnud ka innukas vaatleja ja taimekoguja, nagu teda oli instrueeritud, ja oli nüüd valmis Sir Joseph Banksile aruande esitama.
Henry lahkus laevalt, sai kätte palga, leidis küüdi Londonisse. Linn oli räpane jubedus. 1780. aasta oli Suurbritannias kohutav olnud – märatsevad jõugud, vägivald, fanaatiline paavstivastasus, lord Mans-fieldi maja põletati maani maha, Yorki peapiiskopil kisti otse tänaval rüü varrukad küljest ja visati talle näkku, vanglad murti lahti, valitses sõjaseadus – aga Henry ei teadnud sellest kõigest midagi ega hoolinud ka. Ta kõndis jala Soho Square’ile majja number 32, Banksi koju. Ta koputas uksele, teatas oma nime ja jäi tasu ootama.
Banks saatis Henry Peruusse.
See pidigi olema tema tasu.
Banks oli lausa keeletu, kui nägi oma lävel Henry Whittakeri. Viimaste aastate jooksul oli ta poisi peaaegu unustanud, kuigi oli liiga arukas ja liiga viisakas, et seda välja näidata. Banksil oli peas hämmastav hulk infot ja parasjagu vastutustunnet. Ta mitte ainult ei juhendanud Kew’ aedade laiendamist, vaid korraldas ja rahastas ka lugematuid botaanilisi ekspeditsioone üle kogu maailma. Londonisse sattus 1780. aastatel haruharva laeva, mis ei toonud Sir Joseph Banksile mõnda taime, seemet, sibulat või pistikut. Peale selle liikus ta peenes seltskonnas ja hoidis pilku peal igal Euroopas tehtud teaduslikul uuendusel, alates keemiast ja astronoomiast kuni lambakasvatuseni välja. Lühidalt öeldes oli Sir Joseph Banks äärmiselt hõivatud härrasmees, kes lihtsalt polnud viimase nelja aasta jooksul Henry Whittakeri peale mõelnud ligilähedaseltki nii palju, kui palju oli Henry Whittaker mõelnud tema peale.
Sellegipoolest lubas ta, kui aedniku poeg talle meelde tulema hakkas, Henryl oma erakabinetti astuda ja pakkus talle klaasi portveini, millest Henry keeldus. Banks lasi noormehel reisist jutustada. Loomulikult teadis ta, et Resolution on turvaliselt Inglismaale jõudnud, ja ta oli reisi kestel saanud kirju härra Nelsonilt, aga Henry oli esimene laevalt tulnud inimene, kellega Banks isiklikult kokku sai, ja nii tervitas ta poissi, kui talle meelde tuli, kes too on, terava uudishimuga. Henry rääkis peaaegu kaks tundi, kõigi botaaniliste ja isiklike üksikasjadega. Peab ütlema, et ta rääkis pigem julgelt kui delikaatselt ja see tegigi tema aruande väärtuslikuks. Kui Henry jutu lõpetas, oli Banks suurepäraselt informeeritud. Banksile ei meeldinud miski rohkem kui see, et ta teab asju, mille kohta teistel pole aimugi, et ta neid teab, ja nüüd teadis ta hoopis varem, mis Cooki kolmanda ekspeditsiooni ajal tegelikult juhtus, kui ametlikud ja poliitiliselt silutud logiraamatud Resolutionilt temani jõuavad.
Mida rohkem Banks Henry juttu kuulas, seda sügavama mulje see talle jättis. Ta mõistis, et Henry polnud viimastel aastatel mitte niivõrd õppinud, kui lausa vallutanud bioloogiat, ja nüüd oli tal väljavaateid saada esmaklassiliseks taimetargaks. Banks taipas, et peab selle poisi endale jätma, enne kui mõni teine ta ära näppab. Banks ise oli lausa sarinäppaja. Sageli kasutas ta oma raha ja tunnustust, et teiste asutuste või ekspeditsioonide lootustandvaid noormehi endale saada ja nad Kew’sse tööle tuua. Loomulikult oli ta aastate jooksul mõnest noormehest ka ilma jäänud – kui need rikaste mõisate turvalistele ja tulusatele aednikukohtadele olid peibutatud. Banks otsustas, et sellest poisist ta ilma ei jää.
Henry võis ju olla halvasti kasvatatud, aga Banksil polnud halva kasvatusega mehe vastu midagi, kui too ainult asjatundja oli. Suurbritannias ilmus loodusteadlasi nagu seeni pärast vihma, kuid enamasti olid need puupead või diletandid. Samal ajal ihaldas Banks kõigest hingest uusi taimi. Ta oleks meelasti ise ekspeditsioonile läinud, kuid lähenes juba viiekümnele ja kannatas kohutavalt podagra all. Ta oli paistes ja valudes, suurema osa päevast oma laua taga lõksus. Seega tuli tal enda asemel taimekogujaid välja saata. Neid polnudki nii lihtne leida, kui võiks arvata. Polnud üldsegi nii palju kõlblikke noormehi – noormehi, kes tahtsid teenida närust palka ja surra malaariasse Madagaskaril või minna laevaga põhja Assooridel, langeda bandiidirünnaku ohvriks Indias, sattuda vangi Grenadas või lihtsalt kaduda jäljetult Tseilonil.
Nõks oli selles, et Henry pidi hakkama tundma, et on juba igaveseks määratud Banksi juures töötama, ja poisile ei tohtinud anda aega asjade üle järele mõelda, lasta kellelgi teda eemale peletada, anda talle võimalust armuda mingisse väljakutsuvalt ja kohatult riietatud tüdrukusse või teha tulevikuplaane. Banks pidi Henryt veenma, et tema tulevik on juba korraldatud ja alatiseks seotud Kew’ga. Henry oli enesekindel noor mees, kuid Banks teadis, et tema enda jõukus, võim ja kuulsus andsid talle eelise – nii et vahel tundus õigupoolest, et ta on lausa jumaliku ettehoolduse täideviija maa peal. Seda tuli kõhklematult ja otsekohe ära kasutada.
„Tubli
