Nagu Madalmaad?
Aga Banks rääkis muudkui edasi, nagu oleks kõik juba otsustatud. „Ma rahastan botaanilist ekspeditsiooni Peruusse ja see asub teele järgmisel kolmapäeval. Sind juhatab härra Ross Niven. Ta on vintske vana šotlane, kui nüüd ausalt öelda, siis võib-olla liigagi vana, aga vastupidavuse poolest ei jää ta kellelegi alla. Tunneb puid, ja julgeksin öelda, et ta tunneb Lõuna-Ameerikat. Kas tead, sellise töö peale eelistan ma šotlast inglasele. Nad on külmaverelisemad ja kindlamad, valmis järelejätmatu kirega eesmärgi poole püüdlema, ja seda sa ju välismaale saadetud mehe puhul tahadki. Sinu teenistus, Henry, on nelikümmend naela aastas, ja kuigi see pole niisugune teenistus, mille peal noor mees rasva võib minna, on sul auväärne positsioon, millega käib kaasas Briti impeeriumi tänu. Kuna sa oled alles poissmees, olen ma kindel, et ajad sellega läbi. Mida vähenõudlikumalt sa praegu elad, Henry, seda rikkam mees sinust ükskord saab.”
Henryl oli selline nägu peas, justkui tahaks ta midagi küsida, aga Banks ei lasknud tal suudki lahti teha. „Ega sa vist hispaania keelt ei räägi?” küsis ta laitvalt.
Henry raputas pead.
Banks ohkas liialdatud pettumusega. „Noh, ma arvan, et küll sa ära õpid. Lasen sul sellest hoolimata sinna ekspeditsioonile minna. Niven räägib hispaania keelt, kuigi koomiliselt põristades. Sa pead seal kuidagi Hispaania valitsusega asju ajama. Nende käes on Peruus ülemvõim, kas tead, ja nad on parajad tüütused, aga nende oma see on. Taevas teab, et ma tahaksin seal iga džungli läbi tuhnida, kui mul võimalus oleks. Ma tõesti jälestan hispaanlasi, Henry. Ma vihkan Hispaania seaduste minevikutaaka, mis takistab ja rikub kõike, millega kokku puutub. Ja nende kirik on jube. Kujutad sa ette, jesuiidid usuvad siiamaani, et Andide neli jõge on needsamad neli paradiisijõge, mida mainitakse esimeses Moosese raamatus? Mõtle selle peale, Henry! Ajada Orinoco segi Tigrisega!”
Henryl polnud aimugi, millest Banks räägib, aga ta vaikis. Ta oli viimase nelja aastaga õppinud rääkima ainult siis, kui teab, millest jutt käib. Enamgi veel, ta oli aru saanud, et vaikimine võib vahel panna kuulaja arvama, et ta on ehk tark. Pealegi ei pannud Henry väga hästi tähele, tema peas kajasid endiselt sõnad: Seda rikkam mees sinust ükskord saab…
Banks helistas kella ja tuppa astus kahvatu ilmetu näoga teenija, istus kirjutuslaua taha ja võttis kirjapaberi ette. Ütlemata poisile rohkem sõnagi, dikteeris Banks:
„Sir Joseph Banks, olles suurima heameelega soovitanud teid Tema Majesteedi Kew’ botaanikaaia lordkantsleritele ja nii edasi ja nii edasi… Nende lordlikud kõrgused on teinud mulle ülesandeks teile teatavaks teha, et neil on hea meel nimetada teid, Henry Whittakeri, Tema Majesteedi aia taimekogujaks ja nii edasi ja nii edasi, tasuks ja hüvitiseks ning teie elamis- ja reisikulude katteks ning palgaks määratakse teile nelikümmend naela aastas ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi…”
Hiljem mõtles Henry, et neljakümne naela kohta aastas oli neid ja nii edaseid ikka hirmus palju, aga mis muud tulevikku tal oli? Oli kõvasti sulgedega kribamist, siis lehvitas Banks kirja laisalt õhus, et see kuivaks, ja ütles: „Sinu ülesanne, Henry, on kiinapuu. Sa tunned seda võib-olla palavikupuuna. Kiinapuult saadakse jesuiidikoort. Uuri selle kohta välja kõik mis võimalik. Kiinapuu on kütkestav puu ja ma tahaksin, et seda põhjalikumalt uuritaks. Ära kogu endale vaenlasi. Hoidu varaste, lollpeade ja uskmatute eest. Tee hulgaliselt märkmeid ja vaata, et sa annad mulle teada, millises pinnases su näidised kasvavad – liivases, savises, soises –, nii et me võiksime proovida neid kasvatada siin Kew’s. Ole rahaga kokkuhoidlik. Mõtle nagu šotlane, poiss! Mida vähem sa ennast praegu hellitad, seda rohkem võid hellitada tulevikus, kui oled rikkuse kokku ajanud. Väldi purjutamist, laiskust, naisi ja melanhooliat, sellele kõigele võid pühenduda hilisemas elus, kui oled kasutu vanamees nagu mina. Ole tähelepanelik. Parem, kui keegi ei saa teada, et sa oled botaanik. Kaitse oma taimi kitsede, koerte, tuvide, kanade, putukate, hallituse, meremeeste, soolase vee eest…”
Henry kuulas ainult poole kõrvaga.
Ta läheb Peruusse.
Järgmisel kolmapäeval.
Ta on botaanik ja täidab Inglismaa kuninga ülesannet.
KOLMAS PEATÜKK
Henry saabus Limasse pärast peaaegu nelja merel veedetud kuud. Ta sattus linna, kus elas viis tuhat hinge – see oli raskustega võitlev koloniaalimpeeriumi eelpost, kus kõrgemast seisusest Hispaania peredel oli sageli vähem süüa kui muuladel, kes nende vankreid vedasid.
Henry saabus sinna üksinda. Ekspeditsiooni juht Ross Niven (ekspeditsioon, muide, koosneski ainult Henry Whittakerist ja Ross Nivenist) oli teeloleku ajal Kuuba ranniku lähedal surnud. Vana šotlane poleks tohtinud üldse Inglismaalt lahkudagi. Ta oli tiisikushaige ja kahvatu ning köhis verd, aga ta oli kangekaelne ja oli oma haigust Banksi eest varjanud. Niven polnud merel kuud aegagi vastu pidanud. Kuubal oli Henry kritseldanud Banksile peaaegu loetamatu kirja, et teatada Niveni surmast ja otsusest jätkata ülesande täitmist üksinda. Ta ei oodnud vastust. Ei tahtnud, et teda koju tagasi kutsutaks.
Niven oli enne surma siiski võtnud vaevaks rääkida Henryle ühtteist kiinapuu kohta. Niveni jutu järgi olid jesuiitidest misjonärid Peruu Andides 1630. aasta paiku esimest korda näinud, et ketšua indiaanlased joovad puukoorepurust tehtud kuuma teed, et ravida kõrgel merepinnast kõva külma käes tekkinud külmavärinaid ja palavikku. Üks tähelepanelik munk oli hakanud mõtlema, kas see kibe koorepuru võiks ravida ka vappekülma ja palavikku, mida põhjustas malaaria – haigus, mida Peruus isegi ei tuntud, kuid mis Euroopas viis hauda nii rikkaid kui vaeseid. Munk saatis kiinapuu koort Rooma, sinna soisesse malaariapessa, koos juhtnööridega seda puru katsetada. Imekombel selgus, et kiinapuu pani arusaamatul põhjusel tõesti piiri malaaria hävitustööle. Miks see nii ka oli, kiinapuu koor ravis malaariast täiesti terveks ega põhjustanud mingeid kõrvalmõjusid, kui välja arvata kestev kurtus – aga see oli ellujäämise kõrval väike asi.
18. sajandi alguseks oli Peruu puukoor ehk jesuiidikoor kõige väärtuslikum ekspordiartikkel Uuest Maailmast Vanasse Maailma. Üks gramm puhast jesuiidikoort oli nüüd väärt sama palju kui gramm hõbedat. See oli rikka mehe ravim, aga Euroopas oli rikkaid küllalt ja keegi neist ei tahtnud malaariasse surra. Siis raviti jesuiidipulbriga terveks Louis XIV ja see lõi hinna veel kõrgemale. Nagu Veneetsia sai rikkaks pipra ja Hiina teega, nii rikastusid jesuiidid Peruu puude koorega.
Ainult brittidel läks kiinapuu väärtuse mõistmisega aega – põhiliselt Hispaania- ja paavstivastaste eelarvamuste tõttu, kuid ka kõvasti sissejuurdunud eelistuse tõttu patsientidel aadrit lasta, mitte neid kummaliste purudega ravida. Pealegi oli kiinapuust ravimi ekstraheerimine keeruline teadus. Kiinapuud oli umbes seitsekümmend liiki ja mitte keegi ei teadnud täpselt, millise liigi koor on kõige mõjusam. Tuli usaldada koorekogujat, kes oli tavaliselt mõni kuue tuhande miili kaugusel asuv indiaanlane. Pulbrid, mida Londoni apteekides jesuiidipulbri nime all leida võis, olid Belgia salajaste kanalite kaudu Inglismaale smugeldatud ja olid üldiselt võltsid ja kasutud. Sellest hoolimata oli kiinapuu koor viimaks Sir Joseph Banksi tähelepanu äratanud ja ta tahtis selle kohta rohkem teada saada. Ja nüüd – palja vihje tõttu rikastumise võimalusele – tahtis seda ka Henry, kellest oli just saanud omaenda ekspeditsiooni juht.
Peagi liikus Henry Peruus edasi, otsekui oleks tal kuri kannul, ja see kuri oli tema enda pöörane auahnus. Enne surma oli Ross Niven andnud talle kolm mõistlikku nõuannet Lõuna-Ameerikas reisimise kohta ja noormees järgis arukalt neid kõiki. Üks: ära kunagi kanna saapaid. Kasvata endale nii paks tallanahk, et jalad näevad välja samasugused nagu indiaanlastel, ja loobu igaveseks mädandavast märjast loomanahast. Kaks: loobu paksudest riietest. Rõivastu kergelt ja õpi külma taluma nagu indiaanlased. Nii oled tervem. Ja kolm: suple iga päev jões nagu indiaanlased.
See oligi kõik, mida Henry teadis, kui
