või?” Henry kergitas kulmu. „Kas tõesti ei saa?”
„Aga kas taime mujal ei võiks kasvatada?” sekkus Alma. „Teate, härra, meile poleks sugugi kasulik teid igal aastal Eşfahāni kallitele kogumisekspeditsioonidele saata.”
„Mul pole veel olnud võimalust uurida…”
„Kas seda ei saaks kasvatada Kattywaris?” küsis Henry. „Kas teil on Kattywaris tuttavaid?”
„No ma ei tea, härra, ma ainult…”
„Või saaks seda ehk kasvatada Ameerika lõunaosas?” küsis Alma vahele. „Kui palju vett see vajab?”
„Ma ei ole huvitatud mingist ettevõtmisest, mis võiks tähendada taimekasvatust Ameerika lõunaosas, sa tead seda väga hästi, Alma,” ütles Henry.
„Aga isa, räägitakse, et Missouri territooriumil…”
„No tõesti, Alma, kas see väike kahvatu inglise mutukas võiks Missouri territooriumil hästi hakkama saada?”
Kõnealune väike kahvatu inglise mutukas vahtis enese ette ja näis olevat kõnevõime kaotanud. Aga Alma käis ikka peale, küsitledes külalist aina innukamalt: „Mis te arvate, härra, kas taim, millest te räägite, võib olla seesama, mida mainib Dioscorides Materia medica’s? See oleks põnev, eks? Meil on raamatukogus suurepärane varane Dioscoridese väljaanne. Kui tahate, ma võin seda teile pärast õhtusööki näidata.”
Nüüd sekkus Beatrix ja noomis oma neljateistkümneaastast tütart: „Ma tõesti imestan, Alma, kas sa pead kõiki oma mõtteid kohe kogu maailmale kuulutama? Võiksid ikka lasta vaesel külalisel ühele küsimusele vastata, enne kui teda järgmisega ründad. Palun, noormees, proovige uuesti. Mida te tahtsite öelda?”
Aga nüüd hakkas Henry taas rääkima. „Te ei toonud ju mulle isegi pistikuid?” küsis ta rabatud noormehelt, kes ei teadnud siiani, millisele Whittakerile kõigepealt vastata, ning eksis seega rängalt ega vastanud kellelegi. Järgnenud pika vaikuse jooksul vahtisid kõik talle otsa. Ikka ei saanud noormees sõnagi suust.
Pettunult katkestas Henry vaikuse, pöördus Alma poole ja ütles: „Ah, jäta see, Alma. Ma pole huvitatud. Ta pole asju läbi mõelnud. Ja üldse, no vaata teda! Muudkui istub seal, sööb minu toitu, joob minu veini ja loodab minult raha saada!”
Niisiis jättiski Alma selle, ei esitanud vaigu, Dioscoridese ega Pärsia hõimukommete kohta rohkem ühtegi küsimust. Selle asemel pöördus ta säravalt hoopis teise lauas istuva härrasmehe poole – märkamata, et samal hetkel muutus noormees vägagi kahvatuks – ja küsis: „Ma näen teie suurepärasest ettekandest, et olete leidnud lausa harukordseid fossiile! Kas teil on olnud võimalust võrrelda luid nüüdisaegsete näidistega? Kas te tõesti arvate, et need on hüääni hambad? Ja kas te arvate ikka, et koobas oli vee alla jäänud? Kas te olete lugenud härra Winstoni hiljutist artiklit ürgaegsest veeuputusest?”
Vahepeal pöördus Prudence rahulikult – ja ilma et keegi seda märganud oleks – löödud noormehe poole enda kõrval, sellesama poole, kes oli just vaikima sunnitud, ja lausus vaikselt: „Palun jätkake.”
Sel õhtul enne magamaminekut ja pärast õhtust arvepidamist ning palveid noomis Beatrix tüdrukuid nagu igapäevaselt kombeks.
„Alma,” alustas ta, „kombekas vestlus ei tohi olla nagu lõpujoone poole tormamine. Tegelikult leiad sa, et on nii kasulik kui ka viisakas lasta vahel oma ohvril mõte lõpuni välja öelda. Sinu väärtus võõrustajana tähendab külaliste annete väljatoomist, mitte enda omadega eputamist.”
Alma hakkas vastu vaidlema: „Aga…”
Beatrix katkestas teda ja jätkas: „Peale selle, pole tarvis ülearu naerda naljade üle, mis on oma ülesande täitnud ja seltskonda lõbustanud. Ma märkan viimasel ajal, et sa naerad liiga kaua. Ma pole kunagi kohanud tõeliselt auväärset naist, kes hirnub nagu hobune.”
Siis pöördus Beatrix Prudence’i poole.
„Mis sinusse puutub, Prudence, siis kuigi ma imetlen, et sa ei osale tühises ja ärritavas lobisemises, on hoopis teine asi jutuajamist üldse vältida. Külalised hakkavad mõtlema, et sa oled puupea, kuigi sa ju ei ole. Perekonnale oleks tõsiseks häbimärgiks, kui inimesed hakkaksid mõtlema, et ainult ühel minu tütrel on kõnevõime. Häbelikkus, nagu ma olen korduvalt öelnud, on lihtsalt edevuse teine vorm. Jäta see.”
„Palun vabandust, ema,” ütles Prudence. „Ma ei tundnud ennast sel õhtul hästi.”
„Minu meelest sa lihtsalt mõtled, et ei tundnud ennast hästi. Ma nägin, et sul oli otse enne õhtusööki käes tühine luuleraamat ja sa lõid üsna rõõmsasti aega surnuks. Kui sa saad otse enne õhtusööki tühiseid luuletusi lugeda, siis sa ei saa kõigest tund aega hiljem haige olla.”
„Palun vabandust, ema,” kordas Prudence.
„Ma tahan sinuga, Prudence, rääkida veel härra Edward Porteri käitumisest õhtusöögilauas. Sa poleks tohtinud lasta tal ennast nii kaua vaadata. Selline keskendumine vähendab lugupidamist kõige rohkem. Sa pead õppima meeste sellist käitumist katkestama, rääkides nendega arukalt ja kindlalt tõsistel teemadel. Ehk oleks härra Porter oma lummusest kiiremini ärganud, kui sa oleksid arutanud temaga näiteks Prantsusmaa vallutusretke Venemaale. Sellest ei piisa, Prudence, kui olla lihtsalt hea, sa pead ka targaks saama. Naisena pead sa loomulikult olema meestest üle kõrge moraaliga, kuid kui sa ei teravda enesekaitseks mõistust, ei ole sul moraalsusest eriti kasu.”
„Ma mõistan, ema,” ütles Prudence.
„Miski pole nii oluline kui väärikus, tüdrukud. Aeg teeb avalikuks, kellel seda on ja kellel mitte.”
Elu oleks Whittakeri tüdrukutele meeldivam olnud, kui nad – nagu pime ja lombakas – oleksid selgeks saanud, kuidas teineteist abistada ja teineteise nõrkusi parandada. Aga nemad hoopis lonkasid vaikides kõrvuti, kumbki tüdruk oli jäetud omapäi kobades oma puuduste ja probleemidega hakkama saama.
Tüdrukute auks ja nende ema auks, kes hoolitses, et nad viisakad oleksid, tuleb tunnistada, et nad ei käitunud teineteisega kunagi ebameeldivalt. Mitte iial ei öelnud nad teineteisele inetuid sõnu. Kui nad pidid kõndima vihmas, tegid nad seda teineteise käevangus ja lugupidavalt ühte vihmavarju jagades. Nad astusid ukse juures kõrvale, kumbki soovis, et teine esimesena sisse astuks. Nad pakkusid teineteisele viimast kooki või parimat istekohta, mis jäi ahjusoojusele lähemale. Jõuluõhtul tegid nad teineteisele tagasihoidlikke, kuid hoolivaid kingitusi. Ühel aastal tõi Alma Prudence’ile, kes armastas joonistada lilli (ilusasti, kuigi mitte täpselt) kauni botaaniliste illustratsioonide raamatu pealkirjaga „Iga daami joonistusõpetaja. Uus uurimus sellest, kuidas lilli joonistada.” Samal aastal tegi Prudence Almale kauni satiinist nõelapadja, mis oli Alma lemmikvärvi – tumelilla. Tüdrukud püüdsid tõepoolest hoolivad olla.
„Tänan sind nõelapadja eest,” kirjutas Alma Prudence’ile lühikeses viisakuskirjas. „Ma kindlasti kasutan seda alati, kui mul nõela vaja on.”
Aasta aasta järel käitusid Whittakeri tüdrukud teineteise suhtes äärmiselt korrektselt, kuigi võib-olla erinevatel motiividel. Prudence’i jaoks oli äärmine korrektsus tema loomuliku olemuse väljendus. Almale tähendas see tohutut pingutust – pidevat, peaaegu füüsilist õelamate instinktide allasurumist ja ta suutis neid alla suruda üksnes moraalse distsipliini abil ja hirmust ema hukkamõistu ees. Niisiis oli väliselt kõik kombekas ja White Acre’is näis
